Ladvatuli neljakordistas Vikipalu hiigelpõlengu pindala paari tunniga

27.06.2018

Eesti Ekspress:

Ladvatuli neljakordistas Vikipalu hiigelpõlengu pindala paari tunniga. Romantikutest metsaomanikud lasevad sihid ja tuletõrje veevõtukohad täis kasvada. Metsi süütavad ATV-sõitjad, grillijad ja puhkajad.

„Tallinnas tekkis kolmel päeval olukordi, kus polnud ühtegi vaba päästeautot. Ida rajoonis oli veel hullem – maja põles ja lähim auto oli 70 kilomeetri kaugusel,“ ütleb päästeameti peadirektor Kuno Tammearu. Metsatulekahjud võtavad päästeameti võhmale. Suurtele metsatulekahjudele saadetakse kõik parasjagu tööl olevad meeskonnad, lisaks kutsuti mehi kodust välja ja pandi hääled sisse reservautodele. Kokku kutsuti üleriigiline staap, et päästjaid ja autosid näpuotsagagi üle riigi jagada. Kaaluti isegi rahvusvahelise abi kaasamist, sest Vikipalus lõi lõõmama ladvatuli.

„Ladvatuli, see on nii, et vaatad lihtsalt, pea kuklas, suu lahti!“ ütleb päästeameti ekspert Hengo Metsaru. Ladvatuld esineb harva, see tekib vaid viiel protsendil metsatulekahjudest.

Aga kui see juhtub ja puude ladvad hakkavad mühinal tuld edasi kandma, on põrgu käes. Maa pealt seda ei kustuta. „Ladvatulega on nii, et kes maa peal, päästku oma hing. Anna ainult jalgadele ja tehnikale valu, et tulele ette ei jääks,“ täiendab Tammearu.

Ülikiirelt liikuvat hävingut suudavad peatada vaid õhust kustutavad lennukid ja kopterid. Eestil on vaid üks selline kopter ja kaitseväe eakas An-2. Väikeriigil pole ei võimalust ega mõtet endale sellist tehnikat kokku osta. Rahvusvahelise elanikkonna kaitse mehhanismi (umbes nagu päästevaldkonna NATO) abi korras oleks Eestisse 24 tunni jooksul jõudnud abi Soomest, Leedust või Rootsist. Vikipalus vedas tuul kahjutule pindala kahe tunniga peaaegu neljakordseks.

Tammearu märgib, et tänavu mais-juunis on olnud erakordselt palju põlenguid, sealhulgas suuri maastiku- ja metsapõlenguid. Vikipalu, Rääma, Kohila, Rõuge ja nii edasi.

„Mina julgen väita, et metsatulekahjude risk on suurenenud,“ ütleb metsandusinsener Leo Filippov. Milles asi? Filippov seletab, et kokku langevad mitmed tegurid. Esiteks raiutakse viimastel aastatel palju metsa, tekivad suured langid ja siis noorendikud. Lankidelt tuleks jäägid koristada aasta jooksul pärast raiet, aga seda sageli ei viitsita. Noorendikud aga on tuleohtlikumad, kuna noorte puude oksad ulatuvad vastu maad ja sealt kiirelt latva jõudev kahjutuli põhjustab suurema hävingu. Kui noorendik on põimunud kändudest ja risust segipööratud maaga, ei saa sinna isegi kustutustehnikaga ligi. Teiseks on lubatud suuri lageraieid, nii et kui kuskil noorendik süttib, neelab tuli kiiresti suure ala.

Ja veel: metsaomanikeks on saanud inimesed, kellele on mets emotsiooni, romantika ja vaimsete juurte küsimus. Nad ei tea metsa majandamisest midagi ega ole tahtnud ka uurida. Las kasvab ja mühab vabalt! Filippov ütleb, et see on suur oht. Tuleohtliku metsa ja tee vahel peaks olema lehtpuuvöönd (seaduse järgi vähemalt viis meetrit lai) – lehtpuud on vähemsüttivad ning takistaks tule süttimist ja levikut. Paljud eraomanikud ei tea sellest midagi ja „avavad vaateid“. Metsades peaks olema sihid, mida mööda päästjad tulekahjudele ligi saaks. Aga vanad sihid on lastud umbuda. Vanad veevõtukohad metsades on lastud kinni kasvada või on teed sinna võsastunud, sest neid on kallis korras hoida. Metsa tuleohtlikkust hindab aga omanik ise – ning kannab ka kahjud.

Tagajärgi maitsti juba Vikipalus, kus põles lisaks riigi omale ka eraomanike metsa. „Mõnes kohas on olukord väga halb,“ ütleb päästeameti ekspert Hengo Metsaru. „Vikipalu näitaski ära, et viimati oli sihte hooldatud vist nõukogude ajal, olid juba puid täis kasvanud,“ lisab ta. Mõned aastad tagasi said metsaomanikud euroliidu meetmetest taotleda raha veevõtukohtade ja metsateede korrastamiseks, aga nii taotlejaid kui ka raha oli selles meetmes väga vähe võrreldes raie tegemiseks jaotatud summadega.