Metsanduse arengukava proovikivi on kokkuleppeni jõudmine
14.03.2018
Kultuurikatlas esitleti eile järgmise aastakümne metsanduse arengukava protsessi, kus rindejooned jooksid tuntud radu pidi, kirjutab Lauri Tankler Eesti Päevalehes.
Keskkonnaminister Siim Kiisler tsiteeris eile Kultuurikatlas toimunud Eesti metsanduse arengukava protsessi tutvustaval üritusel minu artikli pealkirja, kus seisis, et eilse aruteluga algab „sõda järgmise kümnendi raiemahu üle”. Ta ei leppinud selle sõnastusega, sest tema hinnangul tähendanuks see, et keegi üritab lahingutega kellelegi teisele oma eesmärke ja väärtusi peale suruda, ning see ei ole kohe kuidagiviisi ministeeriumi eesmärk.
Kuid sõtta minemise kujundile viitas Kiisler isegi päevakava tutvustavas brošüüris, metsasõjaks on viimase pooleteise aasta diskussiooni nimetanud ka kodanikuliikumine Eesti Metsa Abiks ja eilegi ei läinud kaua, kui rindejooned selgelt välja joonistusid.
Looduskaitsjad ei usalda ministeeriumi, metsaomanikud looduskaitsjaid, teadlased üksteist, vanad tegijad uusi tulijaid, maapiirkondades elavad inimesed linnavurlesid. Hästi paistis see vastasseis välja vestlusringis, kus arengukava lähteülesande valmiskirjutamiseks välja pakutud töörühmade esindajad arutasid, millisest vaatenurgast nemad metsa näevad.
„Vanasti oli nii, et kui sa metsas toimetasid, olid keskkonnateadlik ja väga roheline inimene, kes kasvatab metsa ja kasutab säästlikke materjale,” ütles metsa majandamise töögruppi kuuluv viiendat põlve metsatööstur Tõnu Ehrpais. „Loomulikult on kõik semiootikud, analüütikud, luuletajad ja kunstnikud viimasel ajal selgitanud, et see [metsatööstus] on üks jube asi.”
Ehrpais diagnoosis metsanduse ümber toimuvat nii, et Eestis on hakanud vohama sotsialistlikud vaated, kus kõik peavad saama otsustada selle üle, mida eraomanik oma omandusega teeb. Metsa sotsiaalsete küsimuste töögruppi kuuluv erametsaomanik ja Pärnu kandis metsaomanikke nõustav Kadri-Aija Viik pahandas looduskaitsjaid veelgi enam, öeldes, et Eestis on elu nii heaks läinud, et hakatakse „igasuguseid mõtteid mõtlema”. „Mida naaber teeb? Miks teeb? Kui palju selle eest saab?” nimetas Viik enda sõnul „lihtsad põhjused” ja osutas ka valimiste tulekule, kus poliitikud saaksid metsaraiele vastu olles lihtsalt hääli.
