Ants Varblane – oma Ukuaru looja

15.09.2016

ÄRIPÄEVA LISA:
Erametsaorganisatsioonid tunnustasid tänavu Ants Varblast kui pikaaegset Eesti erametsanduse edendajat – üht lennukate ideedega meest, kes andnud oma panuse metsanduse arengusse nii ministeeriumiametnikuna seadusi luues, organisatsioone juhtides kui ka metsaomanikuna Vormsil.

Haapsalu lähedalt Taeblast pärit Ants on metsa ja merega olnud heas läbisaamises juba poisikesepõlvest. “Olen maapoiss, aga mind tõmbas ka merele. Kui tahtsin linna merekooli minna, ütles ema: “Meil võiks ju olla oma Ukuaru, miks sa sinna merele lähed?”,” meenutas ta, kuidas sündis valik minna 1970. aastal Luua Metsanduskooli, mis oli tollal Palamuse sovhoostehnikum.

Pärast Luua kooli lõpetamist pidas Ants pisut metsamehe ametit, käis ära Nõukogude armees ja asus seejärel õppima metsandust Eesti Põllumajanduse Akadeemias. “Kui kõrgkooli 1980. aastal lõpetasin, mõtlesin, kuidas oma elus mets ja meri kokku viia. Vormsi saar oli selleks tollal parim võimalus: seal oli küll nõukogude piirivalve, kes valvas, et keegi siit minema ei saaks, aga nõukogude võim seal ei toiminud – olime mandril toimuvast eraldatud. Polnud tahtmist Nõukogude Liitu teenida, Vormsil sain teenida seda saart  ja metsa, mida keegi ei saa kuhugi ära viia. Vormsis oli oma haigla, abikaasa oli arst ja see paik oli meile sobiv,” meenutas ta.

Rootsis uutmoodi metsamajandamist õppimas. Antsu metsanduslikud kogemused ongi seotud Vormsi saare metsade majandamisega: seal töötas ta algul abimetsaülemana, hiljem metsaülemana. “Sisu poolest oli seegi tegevus erametsanduse edendamine. Mets kuulus küll riigile, aga me suhtusime sellesse kui oma metsa ja nii on see minu jaoks ka jäänud.

Kui tollal üldse midagi Eestimaal meie oma oli, oli see mets, riigikorrast sõltumata,” rääkis ta.

Eesti iseseisvuse taastamise järel, kui planeeriti maaomandi tagastamist, sai selgeks, et sellist ühtset metsamajandamist nagu riigimetsaga, enam olema ei saa. Enamik Vormsi maaomanikke peaksid olema endised vormsirootslased.

“Metsaülemana tuli mul hakata kohe ennast selle mõttega harjutama. Olin Vormsis kultuurielu edendmas ja juba mitu aastat suhelnud eestirootslaste organisatsioonidega, kui 1993. aastal tehti mulle pakkumine end ühe Eesti ja Rootsi koostööprojekti raames Rootsis kuu aega metsade majandamise ja keskkonnakaitse vallas täiendada. Võib öelda, et see oli
saatus – seda kursust viisid läbi Rootsi parimad lektorid keskkonna kui majandusküsimuste alal ning minul avanes peatselt võimalus oma uusi teadmisi rakendada,” sõnas Ants, kes muuseas räägib vabalt rootsi keelt.

Esimese metsaseaduse valmimise juures. “Elumere lained viisid mind aga Vormsist korraks eemale,” jätkas ta mõtlikult. “1993. aasta sügisest asusin tööle keskkonnaministeeriumi valitsemisalas olevasse metsaametisse. Minust sai metsaametnik, kelle kureerida olid erametsanduse küsimused, mis tasapisi päevakorda tõusid.”

Arengud noores vabariigis toimusid toona kiiresti. 1993. aastal võeti vastu esimene metsaseadus, mis käsitles ka erametsi. Antsul oli võimalus osaleda nende õigusaktide väljatöötamise juures, mis käsitlesid erametsaomanike metsade majandamise korraldamist. “See oli huvitav aeg. Rootsis end täiendades olin saanud ülevaate, kuidas põhjanaabrid oma metsa majandavad, sain neid teadmisi kohe rakendada ja aidata Eesti erametsanduse valget lehte täis kirjutada,” märkis ta poeetiliselt.

Kuna Ants on hingelt kogu elu olnud looduse kaitsja, jätkas ta metsaametis ökosüsteemide kaitse büroo juhatajana. “Tegelikult mina üksi olingi see büroo. Keskendusin sellele, kuidas looduskaitset erametsades korraldada. Seda tööd ma tõesti nautisin. Looduskaitse korraldamine riigimetsas on meil ju pikk traditsioon – möödunud sajandi algusest – ning meie kaitsealade süsteem on eeskujuks päris paljudele teistele riikidele,” märkis ta.

Vallavanema kohalt kohaliku metsaühistu juhatusse. 1999. aastal, kui Ants olijuba kuus aastat ametnikuleiba maitsnud, taipas ta, et kui nüüd ametnikuna jätkata, siis ka sured ametnikuna. Vormsil sündis tollal kohalike omavalitsuste valimiste tulemusena koalitsioon, kus volikogus võtsid võimu endised metsamehed -Ants kutsuti vallavanemaks. “Võtsin pakkumise vastu, kuna arvasin, et oma teadmiste ja kogemustega olen Vormsil kasulikum kui reaametnikuna Tallinnas. Kodu oli Vormsil, aga olin kuus aastat mandri vahel pendeldanud,” rääkis ta.

Vormsi vallavanemaks oli Ants kolm aastat, ent veel enne seda alustasid vormsikad metsaühistu loomist, mis ühendas peamiselt endisi vormsirootslasi, kes olid maad tagasi saanud. Metsaühistu käivitus 1998. aastal. “Olin selle ühistu juhatuse liige, kel võimalus tegevust suunata ja koordineerida. Kui järgmised kohalike omavalitsuste valimised tõid Vorm-
sile uued tuuled, jätkasingi tööd ühistu juures.”

Antsu sõnul käivitus ühistu edukalt, kuna rootslastest metsaomanike jaoks on ühistusse kuulumine norm. “Eestis ei ole see meie metsaomanikele veel päris omaseks saanud. Rootslased aga ei kujutagi ette metsamajandamist üksikisikuna. Metsamajandamisel on tegemist pikaajalise perspektiiviga ja ka metsamaterjali turul ei ole üksikuna midagi teha, kuna teisel pool on kontsernid, kelle ärihuvid eeldavad võimalikult odavat tooret. Metsaomaniku huvi aga on ju võimalikult kallilt oma kasvatatud produkt ära müüa – siin on ühinemiseks selge vajadus. Ega ainult turg ei reguleeri hinda – vaja on kaht poolt: metsamaterjali vajavat metsatööstustja pikaajalisi kokkuleppeid vajavat metsaomanikku,” arutles ta.

Väljakutseks kogu Eesti erametsanduse edendamine. Vormsi metsaühistu kasvas peagi Lääne Ranniku Metsaühistuks, mis hõlmas ka Läänemaa kinnistuid. “Olin selle ühistu juhatuse liige ning sealt kutsuti mind Eesti Erametsaliidu juhatuse liikmeks. 2004. aastal oli päevakorral tõsine küsimus: kas liit suudab iseseisvalt jätkata? Mulle tehti ettepanek hakata Erametsaliitu juhtima.”
2004. aastal ühines Eesti Euroopa Liiduga. See tõi kaasa uued suunad ka metsanduses – erametsanduse arendamine oli poliitika üks konkreetne osa. ELis korraldatakse metsandust suuresti läbi maaelu arengukava, seega oli Antsulgi Erametsaliidu juhina vaja olla kaasas kõikide õigusaktide koostamisel, mida arengukava raames tehti ning esindada erametsaomanikke. Samuti oli päevakorral jahindusküsimuste kaasajastamine.

“Erametsaliit pretendeeris metsaomanike esindamise organisatsiooniks, kuigi mitmed kohapeal loodud separaatlikud organisatsioonidd, mängides nimedega (nt Eesti Metsaomanikud), püüdsid samuti seda rolli omale saada. Tegin seda tööd pea kümme aastat, aga siis tekkis jälle sama tunne, et kui nüüd veel jätkan, siis muutun ametnikuks, kellest on raske jagu saada ja kas ma midagi edasiviivat enam teha suudangi. Püüdsin leida uusi väljakutseid,” rääkis Ants.

Uuteks väljakutseteks oli Eesti Metsaseltsi tegevjuhtimine, mõtteid, mida teoks teha, oli Antsul paju. Üheks neist lootus käivitada metsanduse arengufond, mille finantseerimine toiminuks sarnaselt Soome arengufondile (Finnish Forest Foundation), kus igalt müüdud puidutiumeetrilt tehakse vabatahtlik annetus ning raha suunatakse metsapoliitika üldist arengut toetavatesse projektidesse ja noorsoo metsasõbralikuks kasvatamisse.

Ometi jäi Antsu tegevjuhiks oleku aeg lühiajaliseks. “Praegu pole metsaseltsi tegevuseks vajadust. Tiitel “Eesti Metsanduse Arengufondi juhatuse liige” on mul küll olemas, aga ettevõtmine on n-ö puhkeasendis. Võib-olla jõudsime arengus ette, polnud veel õige aeg…”, mõtiskles ta.

Nüüd on peamine amet olla metsaomanik. Antsul on Vormsil talu, mille juurde on aastakümnete jooksul tasapisi maid juurde soetanud – eesmärk on ületada 100 hektari piir.
“Esimesed avaldused talu taastamiseks tegin 9 Ondate algul, kümnendi lõpus õnnestus ka mingi osa maid erastada. Olen püüdnud nii palju maid juurde osta kui võimalik, ja mitte ainult metsamaad, ka looduslikku rohumaad ja väheväärtuslikke rannaalasid, mis paiknevad Natura aladel,” rääkis ta.

Mida suuremal alal saab omanik metsa majandada, seda rohkem võimalusi valikuteks. “Kindlustan endale vanaduspõlve ja kajärglastele. Kogu selle väikese tulu, mis praegu metsamajandamisest tuleb, investeerin tagasi metsamaasse.”

Energiat jagub kirikutest kaubanduseni. Lisaks on Ants aktviine ühiskondlikus tegevuses. Ta tõdes, et praegu ongi selline aeg, kus tuleb palju erinevates juhatustes istuda, ehkki selle töö eest ei maksta. Ta on varemalt tegelenud Vormsi kiriku taastamisega, ent nüüd olnud juba aastaid EELK Tallinna Rootsi-Mihkli Koguduse juhatuse liige.
Vormsi jahiseltsis on ta praegu aktiivne lihtliige, varem on olnud kajuhatuses.

Mullu aga plaanisid vormsikad hakata saarel edendama ka kaubandust. “Vormsi Tarvitajate Ühistu (arhailine “tarvitajate” on valitud just sõjaeelse traditsiooni elushoidmiseks) idee on kasutada ära saare potentsiaal ettevõtluse arendamisel ning et kaubandustegevust ei tuleks suunama mandri ettevõtjad. Paraku on praegu pidurid peal, kuna soovitud kauplusehoonet meil saada ei õnnestunud,” nentis ta. Veel on Ants tegev Vormsi Kodukandi Ühingu juhatuses. Ühingu põhitegevus on koondunud Vormsi Talumuuseumi ümber. Ühingul on nn kaks organisatsioonilist keha: Eestis olev omab muuseumi ja hooneid, Rootsis paikenv tegeleb kodukandiühingu arendamise ja finantseerimisvõimaluste otsimisega.

Maapoisi ja põlise metsamehe elust pole aga ka meri kuhugi kadunud: “Vaatan just aknast välja ja mõtlen purjetamise peale. Purjekas ootab Haapsalu jahisadamas, aga mina olen linnas. Kahju, et selleks nii vähe aega jääb.” Aeg on kulunud oma Ukuaru loomisele – ja see “oma” pole vaid Irjase talu, vaid kogu Eesti mets.