Eesti metsadesse sigineb üha rohkem huntide ja koerte hübriide

29.05.2015

ERR.EE: Kui taimede puhul võib hübridiseerumine kaasa tuua suurema saagikuse ning taimeteadlased näevad hübridiseerumises potentsiaalselt häid külgi, siis loomade hübridiseerumisest ei ole zooloogid kuigi vaimustunud. Sellel on mitmeid põhjusi.

Hübriidid on isendid, kelle vanemad on pärit erinevatest liikidest. Hübriide on kahte tüüpi. Üheks näiteks on muulad – nad on viljatud ehk ei anna järglasi. Teist tüüpi on need, kes on paljunemisvõimelised, nende näiteks võib tuua kodu- ja metssea hübriidid, aga ka hundi ja koera järglased. Just neid viimaseid uurib Tartu ülikooli doktorant Liivi Plumer.

Kui sageli esineb Eesti hundipopulatsioonis hübridiseerumist, selle selgitab tõenäoliselt välja Liivi Plumeri tehtav mikrosatelliitlookuste analüüs. Kütitud loomade koeproovidest eraldatud DNAst paljundatakse sobivad lõigud, mis võimaldavad eristada hunte, koeri ning hübriide.

Üks põhjus, miks hübriidide teke zooloogidele ei meeldi, seisneb selles, et sigimisvõimeline hübriid võib tagasi ristuda – hübriidide tagasiristumise korral hundipopulatsiooni võivad sinna siseneda ka koera geenid.

Tagajärgi, mida eri liikide geenifondide segunemine võib kaasa tuua, on mitmesuguseid, kuid mida see täpselt kaasa toob, on keeruline ette hinnata. Üheks selliseks näiteks on populatsiooni kohasuse langus, mis võib väljenduda sigimisaja teisenemises ja kutsikad sünnivad tavapärase aprilli asemel näiteks veebruaris. „Kutsikate ellujäämisele on see üsna suur risk,“ märgib Plumer.

Geenifondide segunemine võib viia ka looduslike liikide hääbumiseni ning just see arvatakse ka praegu toimuvat näiteks dingodega. Need metsikud koerlased on eraldi alamliigina ohus, kuna nad on väga suurel määral segunenud kodukoertega.

Hundid on aga tippkiskjad ning on teada, et kui tippkiskjaga midagi muutub, siis see paratamatult mõjutab teisi loomi, kes temaga ökosüstemis seotud on. See tähendab, et kui koertega segunemine jätkub, võib see viia hundi kui eraldiseisva liigi hääbumiseni.

Üheksa pojaga hübriidne emasloom

Pesakond hundi-koera hübriide tuvastati Eestis esimest korda 2008. aastal. See ei jäänud aga viimaseks. Paaril eelneval aastal on TÜ zooloogia osakonda toodud proove isenditest, kes on olnud pärit hübriidsetest pesakondadest. Tänavu toodi TÜ zooloogia osakonda hübriidse emaslooma proov, kellelt leiti üheksa hübriidset loodet.

Selleks, et sigimisvõimelised järglased üldse tekkida saaksid on vaja ühelt poolt geneetilisi eeldusi, kuid on ka vaja eeldust, et hundid ja koerad omavahel üldse kokku saaksid. Kas eelmainitud emasloom oli segunenud koera või (hübriidse) hundiga, ei ole veel teada, sest seni hinnatakse hübriide väliste näitajate või kütitud isendite koeproovide alusel.

Teada on, et huntide ja koerte hübridiseerumine on küllaltki asümeetriline ehk omavahel saavad järglase isane koer ja emane hunt, kes kasvatab järglased üles ning annab nõnda edasi ka hundi kombed. Seetõttu on hübriidid enamasti sama pelglikud kui hundid ega kipu inimestele õue peale toitu otsima, selgitab Plumer.

Zooloogide soov on, et hundid oleksid hundid ja koerad oleksid koerad, sest nii on võimalik tagada hundi säilimine eraldi liigina.

Soovitused hundi-koera hübriidide tekke takistamiseks:
vähendada küttimissurvet hundipopulatsioonile, sest nii on vähem põhjust otsida partnereid koerte seast;
kui hübriidid on tekkinud, tuleks hübriidid sellest populatsioonist välja võtta ehk küttida ainult neid konkreetseid teadaolevaid isendeid;
koeri ei tohiks vabalt metsa lasta, sest segunemiseks on lisaks geneetilistele eeldustele vaja, et koerad ja hundid kokku puutuksid.
Igasuguse geenipopulatsioonide segunemise puhul võib mõjuda segunemine hästi, võib aga mõjuda ka halvasti. „Me ei saa seda ka alati lõplikult ära hoida ega öelda, et alati on inimene süüdi, et need loomad hübridiseeruvad,“ nendib Plumer. Tõenäoliselt juhtub hübridiseerumisi ka täiesti looduslikes ja loomulikes populatsioonides, sest alati on isendeid, kes on n-ö teist moodi ja teevad teist moodi valikuid.
Plumer toob aga välja, et inimesed soodustavad hübridiseerumist suure küttimissurvega, mis loob võimaluse üksikute huntide tekkimiseks. Just need üksikud hundid, kel pole pesakonda ega kaaslast, võivad endale paaritumiseks sobiva kaaslase leida koerte hulgast.

Mida aga tähendab küttimissurve vähendamine?

Liivi Plumer selgitab esmalt, et looduslikult võiks hundikari olla selline püsiv kooslus, kuhu kuuluvad alfaisane ja alfaemane ning nende järglased. Kui see hundikari on piisavalt suur, ehk sinna kuuluvad vanemloomad ja nende erinevatest aastatest pärinevad järglased, siis on nad nagu tugev perekonnagrupp.

Kui sealt ei kütita, siis lahkuvad igal aastal sealt mõned noorloomad, kes lähevad endale uusi kaaslasi otsima, et soodsate olude korral oma pesakond luua. Kuna aga jahimehed ei pruugi välimuse järgi teada, kas tegu on alfaisase või alfaemasega, võidakse kogemata küttida emb-kumb neist ning mõne-aastased kutsikad jäävad omapäi.

„Siis tekivad olukorrad, kus loom, kes ei leia endale päris õiget kohta elus, satub inimese juurde ja seguneb mõne koeraga.“

Viimastel aastatel on Eesti metsadest leitud ka šaakaleid, mis arvatavasti on siia laiendanud oma levilat. Milline tõenäosus on neil loomadel siinsete metsaelanikega hübriidseid järglasi saada? Šaakalid võivad potentsiaalselt ristuda koeraga, hundiga ristumine on Plumeri sõnul vähem tõenäoline. Oma toiduvaliku poolest sarnanevad šaakalid aga hoopis kährikute ja rebastega, mis tähendab, et need liigid on omavahel pigem toidukonkurendid. „Ei pea kartma, et šaakal hundi välja tõrjuks – hunt on ikka see „kõige kõigem“, ja sinna, kus hundid elavad, sinna šaakalid oma nina ei pista,“ märgib Plumer.

„Mis meie metsades küll toimub? Hundi ja koera hübriidid Eestis ehk sissevaade hallivatimeeste igapäevaellu“ – sellist pealkirja kandis Tartu ülikooli doktorandi Liivi Plumeri ettekanne loodusteaduste doktorantide konverentsil, mis hinnati kolme silmapaistvama populaarteadusliku ettekande hulka.