Karu kihvade vahel

10.09.2014

EESTI EKSPRESS, Valdur Mikita / Kristjan Pihl:
Eesti – karude paradiis. Mesikäpaga kohtumine on Euroopas erakordne kogemus, paljudes riikides karusid lihtsalt enam pole.

Kui prantsuse kirjanik Richard Millet mõne aasta eest Eestisse sattus, tunnistas ta avameelselt, et teda tõi siia romantiline igatsus kuulata huntide ulgumist. Teda valdas kinnismõte, et kui ta ühel meeldejääval õhtul metsa vahel bussist maha astub, püüab tema kõrv pimedusest kinni kauge hundikarja ulu. Tõsi, hundid jäid Millet’l seekord kuulmata, kuid paganlikku, kauget ja salapärast kohtas ta Eestis küllaga. Sellest sündis tänavu eesti keeles ilmunud reisiraamat “Märkmeid Eestist”.

Hundid-karud kadusid suuremast osast Mandri-Euroopast sadakonna aasta eest. Prantsusmaal lasti viimane hunt 1937. aastal. Suurkiskjate kadumisega haihtus vähehaaval ka hundi- ja karuhirm – sellest sai hoopis suur eksootika. Kui veel sajandi eest oli kangelane see, kes metsas karuga võitles, siis nüüd on kangelane see, kes karu eest ära jookseb. Trehvamine karuga meenutab pigem lotovõitu: 99,99% tsiviliseeritud inimestest ei kohta elu jooksul ühtegi looduses elavat suurkiskjat.

Teatud mööndustega võib öelda, et huntide-karude asuala piir tähistab Euraasia mandril ka metsiku looduse piiri. Eesti asub Euraasia mandri metsikuma osa lõunaservas. Kui hunte jagub piisavalt veel lätlastelegi, siis karu on lõunanaabrite juures juba tõeline haruldus. Kas on asi Läti rahvuseepose “Karutapja” psühholoogilises mõjus või milleski muus, ent Lätis elab vaid kümmekond karu. Võrdluseks: meil on neid 600 ringis. Eesti karud on juba iidsest ajast vene karudega läbi käinud, Peipsi taga elutseb neid samuti ohtrasti.

Maarjamaalt pole hundid ja karud kunagi lahkunud. 20. sajandi algupoolel kahanes karude leviala meil küll ohtlikult väikeseks, kuid pärast sõda taastus nende arvukus kiiresti. Sellest tulenevalt võime öelda, et Eestis on alati elanud inimesi, kes on kandnud oma kehal üht vanimat ja auväärsemat tätoveeringut – karukihvade jälgi. Ka tänapäeval võib Eestis olla kümmekond inimest, kes karu lõugade vahele on sattunud. Ekspress otsis kaks neist üles.

Jõgevamaa mees Ain Truusa võib 2011. aasta 16. aprilli oma teiseks sünnipäevaks pidada. Just sel päeval ründas teda Jõgevamaal Puurmani vallas Härjanurme küla ligidal emakaru. Muuseas, see juhtus täpselt samal kevadel, mil Richard Millet üritas Eestis kangekaelselt hunte leida.

Kui prantsuse kirjanikul huntidega ei vedanud, siis endisel Jõgevamaa metsavahil vedas karudega kõvasti – eelkõige muidugi seetõttu, et hing üldse sisse jäi. Kalaleminekuks raiesmikule üraskeid otsima läinud mees sattus metsas vastamisi emakaru ja tolle kahe pojaga.

“Paari hüppega oli karu mul otsas ning rebis kihvadega kätt ja jalga,” meenutab mees mõne aasta tagust kevadõhtut. Endine metsavaht ei löönud siiski araks ja hakkas metsaotti kättesattunud roikaga sugema, nii et karul veri ninast väljas. Ebavõrdses võitluses võib karu siiski võitjaks lugeda, Ainile meenutavad tema seitsetteistkümmet kevadist hetke Tartu Ülikooli kliinikumis tehtud 17 õmblust.

Puhta kokkusattumuse tõttu oli 16. aprillil Ainil ja tema abikaasal Signel lisaks veel 17. pulma-aastapäev. Muheleme koos, et üks arm iga abielus oldud aasta kohta, ega inimese elu peagi kerge olema. Igal juhul on need ausad armid – iidse tootemloomaga heidelnud mehi enam tänapäeva maailmas kuigi palju ei ole.

Metsas käib Ain ikka tänaseni edasi, enamasti üksinda. Niisugune see eestlase hing kord juba on. Mis sest, et karu kihvade vahelt läbi käidud ja suguvõsa veel mäletab, et üks tema kaugetest esivanematest sai metsaoti käest nii kõvasti räsida, et heitiski hinge. See juhtus enne esimest ilmasõda, sealsamas Jõgevamaa metsades.

Teine lugu pärineb Järvamaalt 2000. aasta jaanuarist. Oli pärastlõuna, kui metsahindajana Päinurme lähedal mõõtmistöid teinud Peep Papagoi kuulis võpsikust valju mörinat. Hetk hiljem kordus ähvarduskõne juba tüki lähemal. Peep vaatas selja taha ja nägi klaasistunud silmapaari lausa nii ligidalt, et võinuks hea tahtmise korral kas või karu hingeõhku nuusutada.

Zooloogid soovitavad sellises situatsioonis vaid üht – mitte sentimeetritki liikuda. Põgenemine vallandab kiskjas jahiinstinkti ja vastupandamatu soovi saakloom maha murda. Selle asemel tuleb käed üles tõsta ja neid ähvardavalt saputada, lootuses, et karuott veidraid jäsemeid nähes ehmub ja plehku pistab.

Kogenud metsamehena teadis seda nippi loomulikult ka Peep. Šokiseisundis ei suutnud mees aga kainelt mõelda. Ta proovis putku panna, komistas ja kukkus kõhuli maha. Alles siis tegi Peep hullumoodi kisa ja vehkis kätega. Õnnetul kombel sattus üks käsi aga looma lõugade vahele.

Kogu sõu ise kestis mitte rohkem kui minuti. Seejärel, mingil seletamatul põhjusel karu ehmus ja vabastas Peebu käe, sõimles veidi omaette ning taganes tuldud teed tagasi noorendikku.

Hirmsa jutu illustreerimiseks lehvitab Peep vestluse ajal oma paremat kätt. Mehist peopesa kaunistab mõnesentimeetrine hele ja vaevumärgatav arm. “Kusjuures, valu ma suurt ei tundnudki. Päris ausalt, ta oli väga õrn,” teatab Peep.

Tagantjärele arvab Peep, et oma vigastuses on ta ise süüdi, sest karul polnud tema ründamiseks vähimatki põhjust. Jahimehed selgitasid hiljem välja, et kaitset vajavaid poegi piirkonnas polnud. Seega tundub tõenäolisem, et Peepu rünnanud karu oli esimest talve omapäi ning tundmatut kahejalgset nähes ei pidanud tal lihtsalt närvid vastu.

Kümme aastat enne seda polnud Eestis ükski karu inimesele kallale tunginud. Seetõttu ei tahtnudki alguses keegi Peebu juttu tõsiselt võtta.

Kui ta abisaamiseks Päinurme kauplusse jõudis, naljatasid müüjad, et kohaliku velskri vastuvõtuaeg on juba läbi ja tuleks minna koduvisiidile. Seal ootavat aga ees kaks näljast kaukaasia lambakoera. Vähe sellest, kui Peep haava kinniõmblemiseks Viljandi haiglasse jõudis, läksid liikvele jutud, et erakorralise meditsiini osakonnas toibub karu kihvade vahelt pääsenud papagoi.

Tegelikult oli see tohutu vedamine, et ta metsast eluga pääses, nendib Peep tõsinedes. Nooruke karu kaalus oma sada kilo. Samas kaalukategoorias mehe surmamiseks piisaks tal ühest käpahoobist.

Varem oli mets täielikult Peebu keskkond, meditatiivne paik, kus omi mõtteid lõpuni mõelda. Karuga kohtumise järel muutus kõik tundmatuseni. Pärast paranemist lõpetas Peep üksi metsas jalutamise, sest ei tundnud end enam mugavalt. Mõnda aega püüdis ta metsahindaja tööd jätkata, kuid hirm karuga kokkupuutumise ees hakkas seda segama. Iga kord metsa minnes võttis ta puutoika kaasa ning loomade hoiatamiseks toksis läbi kõik ümberkaudsed puud. Täna on Peep ametlikult kodune ning metsa satub eelkõige uue hobi geopeituse mängimiseks.

Hiljem on ta karu oma silmaga näinud vaid loomaaias. Pilk, mis puurist vastu vaatab, on aga ikka seesama. “Teate ju seda Apelsini laulu: “karu silmad on kui sulakuld, neist lõõskab inimarmastuse tuld”? See on udujutt! Tegelikult on karu silmad väikesed, pruunid ja tigedad. Armastust sealt küll ei paista,” ütleb Peep.

Ehkki karu lõugade vahelt on terve nahaga pääsenud üksikud õnnesärgis sündinud, ei pea Peep end selle pärast kangelaseks. “Tegelikult on see kõik üks suur juhus, et ma tookord tema teele ette jäin. Aga kangelane? Ma ju põgenesin metsast! Kangelane oleksin olnud siis, kui ma naasnuks metsast, karu üle õla,” naerab Peep. Pealegi olla Kanadas mees, kes on karu käest pääsenud suisa kaks korda. Statistiliselt peaks niisugune võimalus olema ümmargune null. Ja just see Peepu eelkõige rahustabki.

Aeg-ajalt tuletab hirmus mälestus end taas meelde. Peep püüab kogemusest siiski midagi õppida ja mõne aasta pärast tasub tema sulest oodata selleainelist romaani. Millest lugu täpsemalt räägib, pole veel kindel, aga kirgliku jahimehe Ernest Hemingway eeskujul on broneeritud pealkiri “Vanamees ja karu”.