Ministeerium selgitab keskkonnaseadustiku üldosa seadust

13.11.2014

Küsimustele keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kohta vastab keskkonnaministeeriumi õigusosakonna juhataja EDA PÄRTEL.

(Kärbitult on vastused ilmunud õppelehes Sinu Mets nr 37, nov/2014.)

TEEMA: liikumine võõral maal

Seadus ütleb: Luba viibida võõral maatükil, välja arvatud õuemaal, eeldatakse olevat, kui omanik ei ole maatükki piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tahe piirata võõraste viibimist maatükil, või kui tahe piirata viibimist maatükil ei ilmne muudest asjaoludest.

Seadus ütleb selgelt, et teise isiku omandis oleval maatükil (edaspidi võõras maatükk) võib viibida üksnes omaniku loal. Võõral maatükil viibides tuleb järgida seaduses sätestatud piiranguid ja maatüki omaniku õiguspäraseid nõudeid ning võimalikult suures ulatuses vähendada keskkonnahäiringute teket. Lisaks tuleb võõral maatükil viibides arvestada ka maatüki omaniku huve, eelkõige vältida omandi kahjustamist ja kodurahu häirimist.

Need on kõige olulisemad põhimõtted, millest lähtudes tuleb tõlgendada teisi võõral maatükil viibimise sätteid. Samuti tuleb võõral maatükil viibimise sätteid tõlgendada lähtudes mõistlikkuse põhimõttest ehk kuidas mõistlik ja omaniku privaatsust ning huve austav inimene nendest sätetest aru saab.

Neid sätteid ei saa kuidagi tõlgendada omaniku kahjuks, sest omand on põhiseadusega kaitstud institutsioon. Nendel sätetel on üksnes abistav funktsioon võõral maatükil viibimise reeglite selgitamisel. Omanikul on reeglina alati õigus keelata võõraste viibimist oma maatükil. (Erandid on seotud jalgsi raja kasutamise, päästeoperatsioonidega jms)

Mis on “maatükk”? Kas kinnistu, kataster?

Maatükk on maapinna piiritletud osa ehk kinnisasi.

Mis on “õuemaa”? Mille alusel võõras peab suutma määrata õuemaa, kui omanik pole oma kinnistul liikumist piiranud? Kas õuemaa piir peab olema märgistatud?

Õuemaa mõiste on kasutusel erinevates seadustes, kuid ühest definitsiooni ei ole. Oluline on see, kuidas mõistlik inimene õuemaa mõistest aru saab. Selles tähenduses saab lugeda õuemaaks maaomaniku aktiivses kasutuses oleva maa – hoonete jm ehitiste (nt kõrvalhooned, välikamin, kasvuhoone) vahelise ja neid vahetult ümbritseva maa, samuti aiamaa, puuviljaaia, mesila jms. Õuemaa mõiste ei ole sama, mis õueala liiklusseaduse tähenduses. Õuemaa piir ei pea olema märgistatud.

Mida tähendab väljend “ilmneb tahe piirata võõraste viibimist maatükil”?

Kindlasti näitab tahet piirata võõraste viibimist maatükil silt „Võõrastel viibimine keelatud“ või korralik tara või aed.

Mis on “muud asjaolud”, millest võib ilmneda tahe piirata võõraste viibimist oma maatükil?

„Muud asjaolud“ tähendavad näiteks seda, et inimene paneb üles sildi „Eramaa“ või „Eravaldus“. Sellisel juhul inimene soovib teada, kes tema maal liigub. Üksnes teavitamise mõttes sellist silti reeglina üles ei panda, kuna sellise sildi ülespanekuga kaasnevad ka kulud ja ajalooliselt on siiani seda silti mõistetud liikumist piirava tähisena.

Kuidas tuleb maatükki piirata, et väljendada oma selget tahet võõraste viibimise piiramiseks maatükil? Näiteks kas metsas olev ulukiaed (võrkaed, 2 m kõrge) on selle seaduse mõttes piire, mis keelab võõral siseneda?

Osaliselt vastatud eelmises kahes küsimuses. Siin jätk. Sellised sildid tuleks üles panna nii, et need on nähtavuskauguses. Kui siltide vahel on selline vahe, et sealt saab neid nägemata läbi minna, siis see ei ole piisav tähistamine. Korralik aed või tara, sh ulukiaed on kindlasti piire, millest on inimesel raske üle saada. Seega on tegemist selgelt mõista antud sooviga, et sellel maatükil ei soovita võõraid liikuma omaniku nõusolekuta.

Kas siis, kui tähistada kinnistu piirid siltidega (vahed 20–30 m), kus kirjas “Võõrastel kinnistul viibimine, telkimine, veekogu kasutamine keelatud”, on see piisav, et võõraid ka pimedal ajal ei tuleks maaomaniku maale, kuna ta seda ei soovi?

Jah see on kindlasti piisav, aga piisav oleks ka nähtav silt „Eramaa“ või kui keegi soovib kindel olla, siis „Eramaa. Võõrastel viibimine keelatud“. Eraldi ei pea mainima telkimist või veekogu kasutamist. Kui juba üksnes maatükil viibimine on võõrastele keelatud, siis see tähedab, et keelatud on ka telkimine ja veekogu kasutamine.

TEEMA: erateede ja raja kasutamine

Seadus ütleb: “… omanik ei või keelata eratee ega raja kasutamist jalgsi, jalgrattaga ega muul sellesarnasel viisil liikumiseks, kui kasutus põhineb väljakujunenud taval ega ole talle koormav. …”

Mis on “väljakujunenud tava”? Kui tekib vaidlus (omanik keelab liikumise, kuna nn väljakujunenud tava tema meelest ei ole) võõra ja omaniku vahel, kuidas tuleb seda tava olemasolu (mitte-olemasolu) tõestada?

Mida sisaldab mõiste “koormav”? Kas raja puhastamine pärast võõraste kasutust pidevalt on koormav? Kas prügi korjamine rajaservadelt on koormav või ei ole?

Tavaks võib lugeda tegevusi, mida on pika aja jooksul tehtud ning mida asjassepuutuvad inimesed ka õigeks peavad (Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 2 lg 2). See, millal eratee või raja kasutamine muutub väljakujunenud tavaks, tuleb hinnata igal juhtumil eraldi. See tähendab enamasti eratee või raja kasutajate aastatepikkust ja püsivat ühetaolist käitumist.

Põhjendatud juhul saab omanik ka väljakujunenud tava lõpetada ning eratee või raja kasutamise ära keelata. Selleks peab ta suutma ära näidata, et tee kasutamine võõraste poolt on tema jaoks koormav. Nt, kui tee kasutamine häirib maaomaniku kodurahu või koduloomi või takistab tal oluliselt oma maa soovipärast kasutamist. Samuti võib maaomanik kinnistu kasutust muuta, ehitades näiteks senise eratee või raja kohale elamu või kõrvalhoone. Eratee või raja kasutamist võib piirata ka õuemaal, st sellisel juhul tuleb valida või kujundada uus lähim rada ümber õuemaa. Eratee või raja kasutamise keelamisest tuleb omanikul võõrastele selgelt teada anda, kasutades vastavasisulisi märke või silte.

Kui omanik peab pidevalt rajalt prügi korjama, siis on raja kasutajad rikkunud seadust ja seega on omanikul õigus raja kasutamist piirata. Erimeelsuste korral lahendab vaidluse kohus.

TEEMA: võõral maal telkimine

Seadus ütleb, et kui omanik ei ole keelanud viibimist maatükil ja telkimist, eeldatakse loa olemasolu ööpäevaks. Kui suure ala kohta see “loa olemasolu ööpäevaks” kehtib? Kas kogu kinnistu kohta või ainult konkreetse telkimise koha kohta, s.t.: kas siis, kui viia telk 100 m edasi, on uuesti võimalik peatuda ühe ööpäeva? Ja veel: mis on “muu püsivam viibimine” ja kui pikk ajaliselt on “püsivam viibimine”?

Seadus ütleb, et võõral maatükil võib telkida või muul viisil püsivamalt peatuda üksnes omaniku loal. See on kõige olulisem säte, millest lähtudes tuleb tõlgendada telkimise või muul viisil püsivamalt viibimise sätteid. Ka telkimise korral kehtivad eelmainitud seadusesätted: võõral maatükil viibides tuleb järgida seaduses sätestatud piiranguid ja maatüki omaniku õiguspäraseid nõudeid ning võimalikult suures ulatuses vähendada keskkonnahäiringute teket. Võõral maatükil viibides tuleb arvestada maatüki omaniku huve, eelkõige vältida omandi kahjustamist ja kodurahu häirimist.

Luba eeldatakse olevat maatüki ehk kinnistu piires ja seega ei saa lugeda telgi 100 meetrit edasi viimist uuesti lubatuks. Kui seadus ütleb, et püsivam viibimine omanikult luba küsimata saab kesta ööpäeva, siis täpselt seda see tähendabki, st kauemaks peab omaniku luba küsima. Kõigi sätete tõlgendamisel tuleks lähtuda mõistlikkuse põhimõttest ehk kuidas mõistlik inimene neist sätetest aru saab. Siis on võimalik vältida või viia arusaamatuste teke miinimumini.

TEEMA: kallasraja kasutamine

Seaduse järgi on kõikide avalikus kasutuses olevate veekogude kallastel kallasrada ja seda peab lubama kasutada. Kuidas ja kes peab siis, kui avalik vooluveekogu ristub mitteavaliku vooluveekoguga ja mitteavalikul vooluveekogul ei ole silda (truupi, purret) ja kinnistu omanik neid ka ei vaja (kinnistu piir kulgeb mööda vooluveekogu keskjoont), tagama kallasraja kasutamise võimaluse täies pikkuses mööda avalikus kasutuses olevat vooluveekogu?

Selle küsimuse lahendamiseks võiks pöörduda kohaliku omavalitsuse poole, sest kohalik omavalitsus peab tagama planeeringutega avaliku juurdepääsu kallasrajale.

Kuidas on võimalik tagada möödapääs ajutiselt suletud kallasrajast, kui omanikul on kallasraja kõrval põllumajanduslikus tootmises olev maa? Kas peab tegema ajutise tee läbi põllu?

Mööname, et iga juhtumit tuleb vaadelda lähtudes kõigist sellega seotud asjaoludest ja juhtumi eripärast.

Kui kallasraja kõrval on ketasadraga tehtud maapinna ettevalmistus (ja hiljem istutus) – kuidas siis tuleb teha “ajutine möödapääs”?

Kui kallasraja kõrval on tehtud põllumajandustöid, siis tuleb liikuda mööda kallasrada.

Kas ikka kõikidel juhtudel on vaja ajutise möödapääsu tegemine ja kui kaugele kallasrajast võib selle ajutise möödapääsu teha?

Iga juhtumi puhul tuleb hinnata konkreetseid asjaolusid kallasrajal liikumise võimaldamiseks.

Seadus ütleb, et kui kallasrada on suletud karjaaiaga, siis nõutakse seaduse kohaselt kergelt liigutatavaid väravaid. Kes ja kuidas on maa omanikul võimalik tagada kallasraja kasutaja ohutus, kui ta läbib karjamaad? Kes hüvitab kahju naaberkinnistu omanikule ja karja omanikule kulu (karja leidmine ja koju toomine), kui kallasrajal liikuja on jätnud väravad lahti? Loomad on näiteks pääsenud elava liiklusega teele?

Seda küsimust ei reguleeri keskkonnaseadustiku üldosa seadus ega muu keskkonnaõigus. Selle küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda lepinguvälise kahju hüvitamise reeglitest, mis on sätestatud võlaõigusseaduses.

Ka siis, kui kallasrada on täiesti vaba liikumiseks, on karjaaia läheduses viibija ohus – oma käitumisega võib tahtmatult provotseerida loomi ründama – kes hüvitab tekitatud kehavigastuste puhul kahju?

Looma tekitatud kahju eest vastutab loomapidaja (võlaõigusseaduse §1060).

TEEMA: keskkonnahäiringud

Seaduse eesmärk on tagada keskkonnahäiringute vähendamine võimalikult suures ulatuses. Kuidas on seda vähendamist võimalik määrata?

See on üldsäte, mis konkretiseeritakse eriseadustes. Eriseadustes on kehtestatud saasteainetele heite- ja kvaliteedinormatiivid ehk piirväärtused, mis on konkreetselt mõõdetavad näitajad, mille seiramisel (vaatlemisel) saab määrata, kas keskkonnahäiringud on vähenenud. Keskkonnahäiringud ei ole alati normatiividega määratud. Sellisel juhul tuleb häiringu vähenemise määramine iga konkreetse juhtumi puhul eraldi hinnata.

Keskkonnahäiringu puhul märgib seadus ebasoodsat mõju, olulist ebasoodsat mõju jne. Kui suur on “ebasoodne mõju” või “oluline ebasoodne mõju”? Kuidas seda ära tunda igapäevaelus, et mitte tahtlikult põhjustada olulist keskkonnahäiringut?

Keskkonnahäiringu all mõeldakse igasugust ebasoodsat mõju keskkonnale, mis tekib inimeste tegevuse käigus. Ebasoodsa mõju all mõeldakse näiteks müra, tolmu, inimese vara ja heaolu kahjustamist jne. Näiteks avaldab keskkonnale ebasoodsat mõju saastunud õhk või ohtlike jäätmete ebaseaduslik loodusesse viimine. Ebasoodsa ja oluliselt ebasoodsa mõju vahe seisneb selles, et oluliselt ebasoodne mõju on sellise intensiivsusega keskkonnahäiring, mis tavaolukorras ei ole lubatav ja mille vältimiseks peavad vastavad asutused koheselt reageerima. Näiteks kui on oht, et tekib suur saastatus.

Igapäevaste tegevuste osas peab tavainimene silmas pidama, et kui ta teeb endast mõistliku inimesena kõik, et vältida ohtu keskkonnale, siis on ka olulise keskkonnahäiringu tekkimine vähetõenäoline. Oluline on ka enne sellise tegevuse alustamist, mis võib põhjustada keskkonnaohu, omandada mõistlikus ulatuses teadmisi, mis tegevuse laadi ja ulatust arvesse võttes on vajalikud keskkonnaohu vältimiseks. Nt kemikaali kasutamisel tuleks lugeda läbi selle kasutus- ja ohutusjuhend.

TEEMA: saastamine ja käitis

Seadus ütleb, et käitis on paikne või liikuv tehniline üksus, milles toimub tootmistegevus või tootmisega võrdsustatav, tootmisega otseselt liituv ja sellega tehnilist seost omav tegevus, millega kaasneb saastamine või saastatus. Mida mõeldakse mõiste all “liikuv tehniline üksus”? Kas metsamajanduses kasutatav tehnika (harvester, forvarder, hakkur jne) on selle seaduse mõistes “käitis”? Tegelikult väljutab heidet (saastamine) ka võsalõikaja, bensiinimootoriga käsisaag jm müra/heitgaasi tekitavad seadeldised. Kas need on kõik käitised?

Käitise ja käitaja mõisted on vajalikud keskkonnakaitse nõuete täitmise eest vastutaja kindlaks määramiseks. Keskkonnaalastes õigusaktides kasutatakse neid mõisteid seega eelkõige juhul, kui arendatav tegevus nõuab keskkonnaluba. Käitis pole mitte igasugune tehniline üksus, kus toimub tootmistegevus, vaid üksnes selline, milles tootmisega kaasneb saastamine või saastus.

Saastamine on heite, sh saasteainete keskkonda viimine nii, et see põhjustab keskkonnaohu või keskkonnariski, nt ületatakse saasteainetele kehtestatud piirnorme või ollakse sellele väga lähedal. Saastatus on saastamisest põhjustatud oluline ebasoodne muutus õhu, vee või pinnase kvaliteedis. Saastatus on seega saastamise tagajärg, mille suhtes pädevad asutused peavad midagi ette võtma (kedagi vastutusele võtma, võimalusel keskkonnahäiringut vähendama jne).

Käitise ja käitaja mõisted ei loo iseenesest otseselt õiguslikku tagajärge, st ainult selle tõttu, et seade või isik kvalifitseerub käitiseks või käitajaks ei loo õigusi või kohustusi. Käitise ja käitaja mõistel on abistav funktsioon saastamise või saastuse tekitamise juhtumitel vastutaja määramisel.

TEEMA: seonduvad seadused

Seaduses on öeldud, et Riigikantselei ja ministeeriumid avaldavad oma veebilehel asjakohast teavet selle kohta, milliseid keskkonda oluliselt mõjutavaid määruse ja seaduseelnõusid nad kavatsevad koostada, tehes teatavaks koostamise kavatsuse, ajakava, eelnõu koostamisel planeeritavad uuringud jne, muu hulgas küsimused, milles oodatakse avalikkuse seisukohti. Ministeeriumi kodulehel on küll link Eelnõude infosüsteemi, aga kust leida, mis on siis need määrused ja seaduseelnõud, millest jutt?

Vabariigi Valitsuse eelnõude infosüsteemis on võimalik vaadata Keskkonnaministeeriumi algatatud eelnõusid ja väljatöötamiskavatsusi valides täpse otsingu alt vastutavaks asutuseks Keskkonnaministeeriumi ja reastades tulemuste kuupäevad nii, et uuemad on nähtavad varem või vastupidi. Olulisemaid eelnõusid, millel on suurem ühiskondlik vastukaja, kajastatakse ka Keskkonnaministeeriumi veebilehel (Ministeerium, Kontakt → Dokumendid ja avalik info → Kaasamine).

Mis on “keskkonnaseadustiku eriosa seadused” ja milline on nende koostamise ajakava, kes on eelnõude koostajad ja milliselt kodulehelt nende seaduseelnõude kohta võiks infot leida?

Keskkonnaseadustiku eriosa seadused on

1. Looduskaitseseadus
2. Metsaseadus
3. Jahiseadus
4. Tööstusheite seadus
5. Geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seadus
6. Keskkonnavastutuse seadus.

Need on juba jõustunud muudatustega keskkonnaseadustiku eriosa seadused, mis arvestavad keskkonnaseadustiku üldosa seaduse raamistikku.

Kavas on veel vastu võtta:

1. Jäätmeseadus
2. Veeseadus
3. Kiirgusseadus
4. Atmosfääriõhu kaitse seadus
5. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus
6. Keskkonnaseire seadus
7. Maapõueseadus

Need seadused on praegu kas läbinud esimese või teise kooskõlastusringi Vabariigi Valitsuse eelnõude infosüsteemis või on sinna saatmisel. Nende seaduste eelnõude ajakava sõltub menetluse kiirusest eelnõude infosüsteemis.