Perifeeria akumulatsioon

Eesti ruumi tabamatu ime väljendub minu arvates kõige paremini pärandkultuuri mikrovormides, mis tihti märkamatuks kipuvad jääma. Pärandkultuur vajaks mõnes mõttes samuti oma „punast raamatut”. Massiivsete mõisaansamblite või looduse rüppe varjunud linnamägede kõrval iseloomustavad Eestit lisaks veel kartulikoopad, turbaaugud, piirikivid, lubjaahjud, söemiilid, linaleoaugud, kiviaiad, telliselöövid, põlisteed (taliteed, soosillad, metsateed), kalmekohad, kivikeldrid, põlispõllud, kivikangrud, triangulatsioonipunktid, vanad ktuusaaugud, teetähised, meremärgid, koolmekohad, kuivenduskraavid, rauasulatuskohad, veskivared ja -tammid, vaigutuslangid, kivivared ja nõnda edasi. Osa neist võib veel maastikupildis kohata, teised on üsna haruldaseks jäänud.

Mõte kipub vägisi kirgliku mõtleja Jaan Eilarti omanäoliste maastikuliste nägemuste radadele: kus veel saaks Euroopa kontekstis luua parimaid pärandkultuuri mikrovormide õpperadu, kui mitte Eestis? Sõrmkübara-arhitektuuril on tulevikku!

Igamehearhitektuur

Igamehearhitektuur on orgaanilise arhitektuuri kodumaine, pärimuslike sugemetega variant. Siia kuuluvad kõik vormid alates jalust nõrgaks võtvast naivismist kuni meisterliku puusepatööni. Siia võib liigitada ka kõikvõimalikud soss-seppade arhitektuursed ponnistused, mis moodustavad arhitekti õudusunenäo. Idüllilise taluarhitektuuri kohustuslik element rehetare või suitsusauna kõrval on tingimata ka üks kaunis jõle või siis hoopis jõle armas kuur. Kui sa tahad inimese kohta rohkem teada saada, vaata sisse tema puukuuri või uuri tähelepanelikult tema laotud riita.

Kuurid ja riidad ilmestavad meil nii maa- kui ka linnaarhitektuuri. Puukuur on midagi rohkemat kui üksnes puude hoidmise koht – seal tehakse tööd, mõlgutatakse mõtteid, aetakse juttu, võetakse viina. Puukuurid on osaliselt üle võtnud endisaegse aida funktsiooni: suvisel ajal kõlbab kuur ka põõnamiseks, ajapikku aga koguneb sinna igasugust koli. Puukuuri, aiamaja ja panipaiga vahel võib leida lõputul hulgal kõikmõeldavaid üleminekuvorme. Kui eesti inimene pole ehitanud maja, siis tingimata on ta ehitanud mõne kuuri või vähemasti peldiku.

Eestis valitseb omapärane, võiks isegi öelda rahvuslik tendents kõrvalhoonete kultuuristamiseks. Raamatukogu või väike kunstigalerii välikäimlas kuulub juba praegu kohustusliku mõtteviisi hulka.

Sama mentaliteedi tuules tuleks koguda ka eesti kuuripärimust ja salvestada selle ehedamaid näiteid. Paarikümne aasta pärast on meil kõigil kole kahju, et lasime niivõrd inspireerival arhitektuuritüübil lihtsalt maa sisse vajuda.

Laiemas plaanis kuulub enamik eesti kuure n-ö onnide ehitus-tüüpi. Eesti võiks oma ajaloolist lähiminevikku silmas pidades olla omamoodi onniehituse eesliiniks Euroopas. „Normaalses” kultuuris puudub vajadus onnide ehitamise järele. Onniehitus hoogustub ekstreemsetes olukordades või jääb see marginaalsete kogukondade pärusmaaks. Onne ehitavad lapsed, matkajad, põgenikud või ajateenijad. Ka Eesti tunneb lähiminevikust häda sunnil ehitatud põgenikelaagreid. Need süngevõitu mälestusmärgid on meie maastikupildist nüüdseks kadunud. Mäletan, et seitsmekümnendate alguses olid veel minu kodu lähedal metsas alles onni riismed, kus ema lapsena paos oli, kui venelased neljakümne neljanda aasta hilissuvel Pikasilla kandis üle Emajõe tulid. See trööstitu pelgupaik pidas metsas vastu mitukümmend aastat.

Siia arhitektuuritüüpi liigituvad kenasti ka kõikvõimalikud agraarsest minevikust pärinevad rajatised. Piimapukid, heinaküünid, tarad ning meie lähimineviku maastikule äärmiselt isikupärased sesoonse iseloomuga maastikuarhitektuuri märgid nagu heinarõu-gud, -saod ja -kuhjad. Ajal, mil RMKd veel polnud, moodustasid matkajatele ning muidu looduses lonkijatele omamoodi infrastruktuuri heinaküünid ja heinarõugud. Mäletan isegi, kuidas end kunagi poisipõlves ööseks püksirihmaga kuhjavarda otsa kinni sidusin, olles ilmselt mõnevõrra Jim Corbetti raamatu ..Inimesesööjad” mõju all (see kõneles verejanuliste leopardide küttimisest Indias).

Piimapukkide kõrval tulevad mõtluspaikadena arvesse ka kõikvõimalikud talukiiged. Kui külakiik on alati olnud seltskondlik paik, siis üksildasevõitu puuoksakiik on tihtipeale intiimne mõtluskoht. Üsna vana mikroehitis on külakultuuris olnud ka jääkarussell. See võluv leiutis kaunistas ka minu lapsepõlve. Muude käepäraste vahendite puudumisel sobis kiikumiseks hädapärast ka kooguga kaev. Loodan, et mu emal ei turgata kunagi pähe mõtet hakata lehitsema vanu arhitektuuriajakirju …

Avastuslik ehituskunst

Nõnda oleme jõudnud loomuliku äratundmiseni, et igamehearhitektuur võiks eesti ehitusmõtet rohkem inspireerida. Julgeksin selle kohta kasutada isegi väljendit “avastuslik arhitektuur”. Lisaks agraarse ehituskunsti musternäidetele liituvad siia veel kõikvõimalikud pööningud, lakapealsed, aganikud, sahvrid, räästa- või trepialused ja muud niisugused hoonete perifeersed või ebafunktsionaalsed osad. See, miks lapsi tõmbab sellistesse paikadesse, on ilmselge – need on põnevad, avastuslikud paigad.

Minu elu parimad ajalootunnid on möödunud pööningul vanu asju otsides, näidates neid hiljem vanaisale, kes haigete jalgade tõttu voodis pidi lebama. Seal sängiserval muundusid need asjad vanaisa käes imeväel kummalisteks legendideks. Avastus- ja kogemusõppe leiutajateks ei ole kindlasti ameerika professorid, vaid hoopis meie kõikide ühine mütoloogiline taluvanaisa. Minu elu arhitektuurseks tippsaavutuseks on jäänud heinalakas räästa alla kaevatud mitme meetri pikkune heinakoobas, mis lõppes avara magamiskambriga.

Usun, et igas inimeses elab neandertallane – andke talle üksnes võimalus ja ta hakkab instinktiivselt koobast müristama. Osa meie sisemisest arhitektist on puhtalt instinktiivne kavatsus. Olen veendunud, et igas lapses avaldub kaasasündinud ehitusinstinkt umbes samal kujul nagu on olemas keeleinstinkt. Arhitektuuriõpe võiks hakata õieti pihta juba selles eas, kui see instinkt pole veel kadunud.

Võttes arvesse meie kultuuritausta, vajaksime hädasti näiteks etnospetsiifilist eesti vanadekodu. Tõepoolest – eesti rehielamul on võimas kultuurilooline, kuid siiski mitte enam eksistentsiaalne funktsioon. Loomade kehasoojus ei ole enam tänapäeva inimese eluspüsimiseks oluline. Kuid eesti tüüpi vanadekodu võiks meil igal aastal päästa sadu elusid. Eestlane on hämmastavalt elujõuline kreatuur. Me kõik oleme kuulnud lugusid, kuidas terve elu koos elanud inimesed moodustavad justkui ühtse organismi: kui sureb üks, lahkub peagi ka teine. Minu arvates moodustab eestlane siin erandi – ta suudab küllalt hästi vastu panna traagilisele üksindusele. Ent niipea kui üksik vanainimene komandeerida lagunenud majast keskküttega hooldekodusse, võib enam-vähem kindel olla, et hiljemalt kevadeks on ta surnud.

Paik on eestlase jaoks kohutavalt tähtis. Ideaalne vanadekodu peaks meenutama pigem ligadi-logadi talumaja mitmesuguste kõrvalhoonete ja metsistunud aiaga, kus oleks alati midagi nokitseda ja võimalus omaette mõtteid mõlgutada. Iidse paigarahva vaistlik teadmine on meie jaoks omandanud lausa kategoorilise imperatiivi staatuse: „Igal inimesel siin maailmas peab olema oma koht”. Inimene suudab ehk elada mõnda aega ka nomaadina, kuid tundlik iga – lapsepõlv ja vanadus – tuleks võimaluse korral veeta ühes paigas. Eesti inimese saatus on kodeeritud topograafilise mustri järgi. Nõnda võiks mõte eesti ruumist pürgida tasahaaval sinnapoole, et siin heiastuks igivana Põhjala igameheõigus veeta „metsik” lapsepõlv ja ideaalis ka „metsik” vanaduspõlv.

Looduse ja kultuuri piiril sünnib siin väga kummalisi kultuurivorme, see ebaharilik tendents võiks valmistada põnevat peamurdmist kultuuriteoreetikutele. Eesti kultuuri põhjal saaks kenasti kokku seada tänapäevaste metsikuvõitu kultuurivormide tüpoloogia. Suvekoolid, suvelavastused, rabakontserdid, lõkkeõhtud, loodusfestivalid, mõdus- ja meditatsioonitalud – see nimekiri paisub lõputult, on positiivselt sümptomaatiline. Olen üsna veendunud, et kui keegi võtaks näiteks ette välja arvestada suvelavastuste arvu ühe elaniku kohta, siis trooniks Eesti tsiviliseeritud maailma absoluutses tipus. Nii nagu Eestile on iseloomulikud liigirikkad poollooduslikud kooslused, on meile iseloomulikud ka liigirikkad poollooduslikud kultuurinähtused.

Samal ajal pakuvad sellised piirivormid ka uusi arhitektuurseid võimalusi. Piimapukist võib vastavalt vajadusele kujuneda kas lava- või istepaik. Mul on suur kiusatus välja pakkuda rahvuslik piimapukkide tüübistik. Harilik piimapukk on see, kuhu vanasti vinnati piimanõud, selle juures peatus teinekord ka autolavka või aeti piimapukil istudes niisama juttu. Veidi suurem pukk (maksi-pukk) kõlbab juba suvelavastuse paigaks, olenevalt vaatepunktist nii lava- kui ka istumiskohaks. Veelgi suurem pukk (hüperpukk) on aga juba puust vaatetorn. Mulle meeldivad hullupööra need puust

vaatetornid, mis on ehitatud Eesti metsadesse piimapukist tuletatud ehitusplaani alusel. Eesti on piima-, maksi- ja hüperpukkide maa.

Sellelt taustalt loova vaimuga edasi mõlgutades võiks paigutada maastikku veel mõned piimapukid-põlluraamatukogud, metsaraamatukogud-lugemistornid jt sarnased ehitised. Millegipärast näib mulle, et just metsaraamatukogud võiks olla eestipäraselt rahvusliku ja looduslähedase arhitektuuri musternäidiseks. RMK või Eesti Erametsade Selts võiksid meile rajada ühe MEMi – Maailma Esimese Metsaraamatukogu.

Rahvusliku orgaanilise arhitektuuri mõiste hõlmab Eestis kindlasti ka teisi elusolendeid peale inimese. Koerakuudid, taran-dikud, kanaaiad ja aedikud – ka need moodustavad osa võluvast perifeeriast. On veel üks väga põnev mikroehitis, mis tänapäeva lapse jaoks asendab mõneti talulapse metsa ja avab uusi põnevaid võimalusi saada osa looduse eluringist. Need on lindude pesakastid. Eesti on mitmeski mõttes linnuparadiis ja tänapäeva looduskaamerad ning nutipesakastid on omamoodi moodsa elu näiteks, kuidas mikroarhitektuur ühendab endas nii metsa- kui ka arvutiajastu. Ma ei imestaks, kui keegi leiutaks õige pea looduskaameraga varustatud nuti-vankriratta moodsatele kurgedele. Pesakastid konnadele, vesilikele, närilistele ja putukatele – tänapäeva tehnoloogia on asunud vallutama kõikvõimalikke ökonišše. Mina julgeks ennustada sellisele poolmetsikule loomapidamisviisile tähelepanuväärset tulevikku.

Metsikus kui ideaal

Mõned asjad kaovad maailmast väga visalt. Need on nähtused, mis kehastavad looduse loomulikku seisukorda. Väljendites „läks võssa” või „läks rappa” ilmub see looduse algolek kenasti nähtavale – võsa ja raba on olemas olnud maailma algusest peale. Sellele vaatamata on suur osa maailmast jõudnud niikaugele, et see parasvöötme roheline vundament on päratutel aladel juba maa pealt pühitud. Pendel on löönud teise serva ja inimest on tabanud äkki igatsus oma kodupaika uuesti metsikust tuua. Võsast ja umbrohust on saanud moodne kujunduselement.

Üsna keeruline on öelda, milline võiks saja aasta pärast välja näha Tallinn, Tartu või Tallinna-Tartu maantee, kuid üsna kindel võib olla selles, et Natura-ahdest on suurem osa kindlasti alles ka saja aasta möödudes. Ega loodust maailma juurde tule ja see, mis veel alles on, omandab üha maagilisema tähenduse. On üsna tõenäoline, et loodusest saab vähehaaval uus oikumeeniline religioon, mis ühendab erinevaid inimrühmi. Kontrast „vana” ja „uue” vahel on palju suurem kui praegu, aga tõenäoliselt osatakse selles näha rohkem inspireerivat alget. Eestil on üsna head eeldused säilitada Põhja-Euroopas oma eripära ja unikaalsus.

Uks Eesti võtmesõnu on seega ..metsikus”. Seda võib lahti mõtestada üsna mitme nurga alt. Käesoleva mõtiskluse kontekstis võiks metsikus tähistada avastusliku arhitektuuri ununenud võlu, mõnusat poolikust, loobumist mõttetust terviku-ideest. Metsiku ilu hulka kuulub ka ehitise loomulik surm. Mul on hüpotees, et Eesti ja endine Liivimaa on praegu ühed Euroopa kõige varemeterikka-mad piirkonnad. Eesti maastikus troonib lausa ahervare ahervare otsa, kuid me ei oska seda kihistust väärtustada.

Minu meelest võiks paljudel hoonetel lasta lihtsalt väärikalt surra. Mis on maja väärikas surm? Seda võiks määratleda kui ehitise loomuliku lagunemise protsessi, hoonet ei tormata tarbetult renoveerima, kui on juba liiga hilja. See on maja, mis laguneb omasoodu. Tuleks loobuda üleüldisest painajalikust konserveerimise ja säilitamise ideest. Loomulikul viisil lagunev ehitis on ilus, kuid mõistagi avaneb see ilu vaid teatud kontekstis.

Juri Lotmani peale mõeldes söandaksin ahervaremete kohta kasutada koguni kultuurisemiootilist terminit „topeltkodeeritus”. Varemed on erakordselt huvitav kultuurinähtus, inimese suhtumise järgi neisse saab teha üsna palju järeldusi. Eestlase suhe varemetesse on kaunis mõistatuslik, kuid mulle tundub, et selle kõige sügavamas kihis vaatab vastu tubli annus tõelist pühadusetunnet.

Eestis võib välja tuua kolme tüüpi varemeid, mis on paljude inimeste jaoks tõusnud omamoodi looduslike pühapaikade staatusesse, ehkki keegi pole ilmselt katsunud neid sedaviisi nimetada. Need on talude ahervared, mahajäetud külakalmistud ja „kummituskirikud”. Lagunevaid kirikuid on Eestis viiekümne ringis, enamik neist apostliku õigeusu kirikud. Eesti külakalmistud aga nõuaksid minu meelest lausa UNESCO kultuuripärandi staatust.

Kõiki neid kolme varemetüüpi iseloomustab see, et nad asuvad üldjuhul kõrvalistes paikades. Siin on inimesel võimalus oma mõtetega üksi olla. Oluline on nende paikade seotus esivanematega. Loomulik lagunemine süvendab puutumatuse ja pühaduse tunnet. Ehkki vanade looduslike pühapaikade säilimise poolest on Eesti Euroopas unikaalne piirkond, on tänapäeval väga vähe inimesi, kes käivad hiies, ohvrikivi või -allika juures. Samas on meil hulk inimesi, kes on intuitiivselt leidnud endale uued kummalised mõtluspaigad, mida aeg-ajalt külastatakse. Üksildased varemed on selleks sobiv koht. Minu arvates tuleks seda eestlasele omast suhtumist hoida ja väärtustada.

Lisaks võiks mitmeid lagunevaid ehitisi kasutusele võtta sesoonselt, seadmata ülepea endale eesmärgiks nende ehitiste renoveerimise. Kummituskirikud tuleks puhastada prügist ja avada need inimestele, kes armastavad käia looduse armulaual. Võttes arvesse Eesti ühiskonda ja kultuuri sajandite vältel mõjutanud kristluse ja loodususu sulamit, oleksid lagunevad kirikud suurepärased mälestusmärgid meie sajanditepikkusele topeltreligioossusele. Kuigi see mõte võib tunduda ebaharilik, tuleks minu arvates lähtuda lihtsalt inimeste tunnetuslaadist ja kujundada neist nukra saatusega varemetest omamoodi looduslikud pühakojad.

Eestis on raske leida küla, mille serval või lähiümbruses poleks ahervaremeid. Varemed on inimelu kontsentraat, kus ajaloo vääramatu jõud kohtub tarkovskiliku iluga. Siin avaneb täiuslikkuseni viidud mahajäetuse tunne, ilmub nähtavale ajaloo sõrm. Võimsalt mõjuvad ka põlistalude metsistunud aiad. Neid kummalisi poollooduslikke kooslusi tuleks kaitsta ja teadvustada, et need kuuluvad samuti mööndusteta eesti kultuuri ja ajalukku.

Maagiline süntaks

Eesti rahvapärimus on suurepärane näide kontseptuaalsest arhitektuurist: järve põhja vajunud kirikud, rändavad metsajärved ja vanapaganate igavesele nurjumisele määratud loometöö. Ka meie rahvuseepos „Kalevipoeg” tuleks kõne alla kontseptuaalse

arhitektuuri käsiraamatuna. Legend, muistend ja kohapärimus on andeka arhitekti jaoks suurepärased ehitusmaterjalid. Kontseptuaalse arhitektuuri hingus aitaks nähtavaks võluda ununenud mälukihte ja rõhutada igivana mõtet, et igal ehitisel peaks olema oma paiga- või majavaim.

Eesti ruum on nagu seitsme jalaga taburet – seisab kindlalt (st seitsme jalaga) maa peal, kuid laseb siiski leebelt aimata, et tegemist on nõia istepaigaga. Eesti ruum on see, kust tõuseb lendu eesti keel ja meel, kus see kosub ja kogub tuult tiibadesse – teistsugusel ruumil poleks lihtsalt mõtet.

Ehitusmeistri kõige iidsem taotlus on olnud ehitisse koondada mingisugust „paiga väge”, kasutades selleks nii ratsionaalseid kui ka irratsionaalseid meetodeid. Sellest vaatenurgast koosneb eesti ruum kahtlemata ka pärandkultuuri ..nähtamatust” osast – legendidest ja muistenditest, võluvatest mikrovormidest, avastuslikust arhitektuurist, igamehearhitektuurist, metsistuvast perifeeriast ja loomuliku lagunemise ilust. Maagiline süntaks lähtub ideest, et säilitada tuleb eelkõige paiku, mis annavad jõudu. Kui need on kirikute varemed, mahajäetud kalmistud ja ahervaremed, siis tuleks neid püüda säilitada sellistena, nagu nad on. Tänapäeva inimese pühapaigad on eesti maastikuarhitektuuri võib-olla kõige suurem rikkus. Hoonete ja muude rajatiste puhul tuleks mõelda, kuidas toimida nii, et paigahaldjas – genius loa – neis edasi elaks.

Teiste sõnadega – meil on veel alles maagiline süntaks, mis teeb eesti maastiku unikaalseks. Paljudes paikades seda maamunal enam pole, need on liiga valmis, liiga kultuuristatud. Koja sisse tuleb genius loci üha harvemini, sest haldjad on ületsiviliseeritud maastiku maha jätnud. Haldjad on kartlikud olevused – neid on kerge eemale peletada, tagasi meelitada aga pea võimatu. Meie õnn on see, et Eestis on haldjatel veel piisavalt elupaiku.

Mulgimaa serval, kus oli minu lapsepõlvekodu, lebas maja lähedal üks kivivare. Lapsed ei tohtinud sinna mängima minna, sest vanaema sõnutsi asustasid seda paika ussid. Tunnistan, et see usside koloniseerimise jutt tundus mulle juba siis pisut kahtlane. Kuigi sõna „ahikotus” minu vanaema kõnepruuki enam ei kuulunud, olen üha enam veendunud, et vanaema jaoks elas selles kivivares edasi mälestus ühest iidsest pühapaigast. Ennevanasti oli siin iga talu juures oma ahikotus, iidne ohverdamis- ja tänupaik.

Häda on selles, et paljude maagilisse süntaksisse kuuluvate paikade ja ehitiste puhul puudub meil idee, kuidas need inimese teadvusesse tagasi tuua. Võtame eespool toodud loetelust vaid ühe näite – linaleotiigi. See on pärandkultuuri mikrovorm, mis puht looduslike protsesside tõttu hakkab maastikust vaikselt kaduma ja mis pole oma väljanägemiselt paraku just ülemäära atraktiivne. Seega on ta justkui määratud vääramatule unustamisele. Ent mõeldes selle peale, milline on linaleotiigi roll eesti kultuuriloos, paisub see vähemasti Peipsi suuruseks. Ameerika kodusõda kergitas maailmaturul puuvilla hinna lühikese ajaga sedavõrd kõrgeks, et töösturid hakkasid otsima alternatiive. Äsja mõisate ikke alt vabanenud talupojad hakkasid massiliselt lina kasvatama. Saadud raha eest koolitati oma lapsi ja vähehaaval võrsus eesti soost intelligents. Ärkamisaja seeme oli külvatud ning ülejäänu on juba ajalugu. Selliste mõtterännakute kaudu saaks võib-olla vähemasti mingi

osa ajaloohõlma vajuma kippuvast eesti pärandkultuurist unustamisest päästa. Maastikuarhitektuur, nagu igasugune arhitektuur, sünnib legendidest. Usun, et Eesti on üks neid haruldasi paiku, kus on veel osaliselt säilinud mikro- ja makrokosmose ühtsuse idee. Loomulik sild nende vahel on üks inimkonna vanimaid müüte. See on ehk kõige saladuslikuni ja väärtuslikum osa meie maagilisest süntaksist.

Sellest, kuidas Eesti asub omamoodi ajakaevu serval, olen pikemalt kirjutanud raamatus “Lingvistiline mets“. Eesti on unikaalne paik selle poolest, et siin on väga väiksel alal peidus väga suuri asju. Uued looduse- ja kultuurikihid pole vanu hävitanud, vaid kummalisel viisil hoopis konserveerinud. Eesti mütoloogia ja eesti paleontoloogia on Vanaisa üles ehitanud ühele ja samale struktuursele printsiibile. Lootkem, et meil sirguks rohkem visionääre, kes selle looduse poolt sülle kukkunud võimaluse vaistlikult ära tabaksid.