Sel juhul oleksid kõik jahindusorganisatsioo­nid muutunud lihtsalt kamba meeste-naiste kooskäimise kohaks. Sest maaomanik/-omanikud ei pruugiks nende teeneid üldse vajada. Ja nüüd ole­me olukorras, kus eikellegi ulukid tegutsevad maaomanike maadel ja ulukite küttimise õigus on kõrvalistel isikutel ehk teisisõnu – ulukikah-jude vältimiseks peab maaomanik oma maa and­ma kõrvaliste isikute kasutusse.

Riik on enesele võtnud eriti kummalise po­sitsiooni. Tema müüb maaomanike maade peal küttimise õigust kolmandatele isikutele, hindab eikellelegi kuuluvate ulukite tekitatud kahjude suurust ja määrab selle, kui palju peab üks osa­pool teisele kahjude eest maksma. Väga segane puder.

Kõigil kolmel osapoolel on omad, risti vastu­pidised huvid. Vaadates sigade ülestuhnitud ala­de suurenemist ja äranäritud noorendikke, võib kindlalt väita: vastuolud huvigruppide vahel pi­gem suurenevad, kui vähenevad. Ning ometi on lahendus väga lihtne. Keegi peab püsti tõusma ja ütlema: “Lõpetame sotsialismi Eesti jahinduses.”

Leppida tuleb tõsiasjaga, et Eesti valis taas­iseseisvumise teele asudes eraomandil põhine­va elustiili. Seni, kuni seda tõsiasja eiratakse, ei tule asjast midagi välja.