Metsakarjamaa uus kasepõlvkond

mets, talv, lumine mets

Metsaomanik Leili Mihkelson kirjutab oma blogis endisest karjamaast, mis nüüdseks kenaks kaasikuks kujunenud.

Järjekordsel metsamatkal käis Leili vaatamas oma kodumetsa seda nurka, kus vahetult enne maade tagastamist kolhoos 1990ndal vana kaasiku 2,2 hektaril lagedaks raiuda lasi. Küttepuudeks.

“Minu toimetamiste alguses nägin 1995.a. seal kändude vahel natuke kasevõsa ja pajupõõsaid. Metsaks ei osanud sellist lanki siis pidada. Praegu annab see 25-aastane looduslik kaasik latimetsa mõõdu välja. Umbes 6-7 aastat tagasi lasin selles kohas ka hooldusraiet teha. Takseerandmetel 1.boniteet, angervaksa kasvukohatüüp.

Tsaariaegsete katastrikaartide järgi oli seal kunagi „pastpištše“ ehk karjamaa. Sõjajärgsel ajal, mida minagi mäletan, oli seal kena kaasik. Loomi sinna enam ei aetud. Nii need heina- ja karjamaad aegade jooksul metsaks muutusidki.

Sellest räägitakse viimasel ajal pidevalt, et praegu on metsamaad pindala poolest rohkem kui Eesti Wabariigi ajal oli. Meie kliimavööndis tungibki mets kohtadesse, mis inimtegevusest puutumata seisavad. Maal elamine ja maa kasutus on ajaloolistel põhjustel muutunud, inimesi on maal vähemaks jäänud.”

Loe edasi Leili metsablogist.

0Shares