Mets soosis seenenäituse tegijaid
24.09.2013
PÕHJARANNIK, Sirle Sommer-Kalda: Kesisele seeneaasta-le vaatamata varuti RMK Kauksi loodusmaja näituse tarbeks 176 liiki seeni, mida oli rohkem kui mullu, mil metsaandi-dest puudust ei tulnud.
Läinud pühapäeval avatud see-nenäitusele eksponaatide korjamine algab reede hommikul, mil Kivinõmme metsa vallutab 12pealine seltskond eesotsas Virumaa seenevana Urmas Kajaga.
“Kas pean võtma kõike, mis teele ette jääb?” uurib Avinurme elulaadikeskuse juhatuse liige Küllike Pärn, ilmetu pruun seen näppude vahel.
“Selliseid näotuid vöödikuid pole mõtet välja panna, keegi neid ei tunne,” arvab Kaja.
Et tänavu keskendub näitus maitsete kõrval ka lõhnadele ja värvidele, manitseb seene-giid korjama ainult ilusaid ja erksaid seeni: punaseid, kollaseid, roosasid, rohelisi, siniseid – seenemaailmas on esindatud kõik vikerkaarevärvid. Samuti hästi ja halvasti lõhnavaid eksemplare.
“Ja püüame võtta üles kõige täiega, sest mõnel seenel on määramistunnus all,” juhendab Kaja.
Giid ja retkejuht Anneli Bobrov Kõrtsialuse küla seltsist toob esimeste minutitega metsaservalt välja korall-narmiku, millel on omapärane narmastega viljakeha. Tõeline kaunitar, aga keegi on talle juba jalaga andnud. Näituse tarbeks tuleb leida ilusam.
“Ohhoo, see on kangesti kühmvöödiku moodi, üks meie mürgisemaid seeni,” elavneb seenegiid Küllike Pärna järjekordse leiu peale. Varem nimetati seda pruuni surmavalt mürgist seent millegipärast toredaks vöödikuks. Aga nagu ametlik nimi ütleb, tunneb selle ära kübara keskel asuva terava kühmu järgi. “Kui peaks nimetama meie metsade neli mürgisemat liiki, siis need oleks valge ja roheline kärbseseen, kühmvöödik ja jahu-tanuk,” loetleb Kaja.
“Kui ma seent katsusin, kas ma võin samade kätega süüa?” muretseb mürgiseeneleidja.
“Samade kätega pead edasi elama, aga vahepeal võid neid pesta,” muheleb Kaja ja asub määrama järgmist leidu. “See on midagi huvitavat, aga ei oska talle nime anda. Arvatavasti vöödik, sest vöödid on jala peal, aga lõhn ei viita vöödiku tunnustele. Tal on tüüpiline heiniku lõhn, selline janune.”
Üks seenenäituse korraldaja, Alutaguse matkaklubi juht Ingrid Kuligina asub kohe kahte seenemäärajat lappama, aga sotti ei saa temagi. Õhtul on rohkem lootust, sest siis võetakse appi kuus seene-raamatut.
Tasub nuusutada
Seevastu sinipäka määramine käib sekunditega, sest valge seen reedab end sellega, et värvub puudutamisel siniseks. Kaja sõnul on see söödav seen haruldane, kuuludes kunagi punasesse raamatusse, seega on selle korjamine taunitav. Aga mitmekesise näituse huvides rändab ta siiski korvi.
Metsšampinjonist levib nuusutamisel aniisi lõhna. Paljud jätavad selle seene pigem metsa, peljates segi ajada valge kärbseseenega. Valgel
kärbseseenel jäävad eoslehed lõpuni valgeks, aga šampin-jonil värvuvad tumedamaks, õpetab Kaja maitsval ja mürgisel seenel vahet tegema.
Pärast nelja tundi seeneral-lit hindavad Kaja ja Kuligina saagi nadiks. Et käia läbi võimalikult erisuguseid elupaiku, jaguneb seltskond kaheks: osa võtab suuna Poruni ürgmetsa ja teine grupp sõidab Kurtna Suurjärve äärde. Laupäeval kammitakse koos noor-kotkastega Iisaku kandi metsi. Lõpuks on saak nii külluslik, et kui Kuligina loeb näitusel kokku 176 liiki seeni, alustab ta lugemist igaks juhuks otsast peale.
“Kogused on väiksemad, aga liigikus suurem,” tõdeb ta. Näiteks on näitusel mullusest
rohkem puuseeni, mida jätkub ka pühapäeval toimunud seeneperepäeval meisterdamiseks.
Aeganõudev määramine
Kuligina sõnul on igal aastal maakonna eri paigas toimuval seenenäitusel enam-vähem samad eksponaadid, aga alati on erandeid. Näiteks ei mäleta ta, et varem oleks väljas olnud efektset ja erksavärvilist suur punaliudikut.
“Kahte seent ei suutnud tuvastada. Ühe puhul arvasime, et saime teada, mis see on, aga määraja ütles, et Eestis teda ei esine, ja me ei julgenud silti juurde panna,” tunnistab Kuligina, lisades, et korjamine ei võtagi nii kaua aega kui seente määramine ja näitusele sättimine. Nii lõppes laupäevane seenepäev kaugelt pärast südaööd. “Metsas käimine on hästi põnev ja lõõgastav. Pärastine osa on ka huvitav, aga väsitav.”
Tänavune näitus on üles ehitatud nii, et eraldi stendil on lõhnaseened, näiteks vää-velheinik ja lõhnav limanutt, küüslauk-nööbik ja kurgiseen. Traditsiooniliselt saab teada, millised seened kõlbavad söögiks, millised mitte.
Et julgustada inimesi korjama vähetuntud maitsvaid söö-giseeni, on degusteerimiseks varutud mitu ämbritäit lehter-kukeseeni ja musti torbiksee-ni. Soovijad saavad neid pannil õli ja sibularõngastega suupäraseks praadida ning oma hinnangu anda.
Seenenäitusjääb RMK Kauksi loodusmajas avatuks nädalaks-kaheks. Lahtiolek sõltub sellest, kui palju õnnestub väljapanekut värskendada. Näitusel näeb teiste seas ka efektseid maatähti (pildil). Seenepäevad korraldasid keskkonnaamet, riigimetsa majandamise keskus, Alutaguse matkaklubi ja Iisaku vallavalitsus.
