Aasiast pärit vaablane sõi Puhtu metsa jalakad raagu
12.10.2018
Hoogsalt Euroopasse levinud harivaablased leidsid Puhtus jalakad teiste puude vahelt eksimatult kätte, kirjutas Kristiina Viiron Maalehes.
“Jalakad olid kõik raagu söödud, ka väikesed puud,” kirjeldab Eesti Maaülikooli botaanik Toomas Kukk septembri alguses Läänemaal Puhtus avanenud vaatepilti.
Puhtu mets on Kuke sõnul üsna eriilmeline, üksikuid jalakaid kasvab ka näiteks tammede vahel, kuid ladinakeelset liiginime Aproceros leucopoda kandvad putukad olid ka need üksikud puud üles leidnud ning nende lehed nahka pannud.
“Eelisjärjekorras oli söödud kõrgemate okste lehti,” ütles entomoloog Urmas Tartes. Noortel puudel leidus septembri lõpus madalamal oksi, kus rohelist oli veel alles, ent harivaablase vastsed sõid sealgi isukalt.
“Pika kuuma suvega võib harivaablasel olla neli põlvkonda ja valmik hakkab kohe sigima,” viitab Tartes asjaolule, et harivaablane ei vaja paljunemiseks isast kaaslast. Seda nimetatakse neitsisigimiseks.
Kuigi jalakad olid raagu söödud, ei tähenda see kohe nende hukku, sest puu suudab kasvatada uued lehed. Mitmel aastal järjest raagu söödud puu aga nõrgeneb ja võib ka surra.
Puhtu on Eestis teine teadaolev suuremat sorti leiukoht, kus harivaablasi nähtud. Mullu märkas raagu söödud jalakaid metsabioloog Vello Keppart Ida-Virumaal Merikülas ja Udria külas, kus olid ära söödud umbes kümne puu lehed. Tänavu oli seal kahjustusi vähe.
Et tegu on siinmail võõra liigi harivaablase Aproceros leucopoda’ga, tegi toona kindlaks metsaentomoloog Kaljo Voolma. Üks tunnus, mis seda kahjustajat määrata aitab, on noorte vastsete söömisviis – lehelabas siksakiliselt. Vanemad vastsed söövad ära kogu lehe, jättes alles vaid jämedad leherood.
