Edusammudest hoolimata oleme Euroopa süsinikuintensiivseima majandusega riik
14.12.2018
Eesti räägib ÜRO kiirkonverentsil edusammudest taastuvenergia-eetikas ja ringmajanduses, kuid CO2 tekitamisega oleme maailma tipus, kirjutab Eesti Päevaleht.
Eesti on Euroopas ja OECD-s kõige süsinikuintensiivsema majandusega riik. Maailmapanga 2014. aasta andmetel on meie süsiniku jalajälg elaniku kohta maailmas 17. kohal. Põhjus on põlevkivienergia, mis annab ligi 80% meie kasvuhoonegaasidest. Väiksema panuse annavad transport, põllumajandus, tööstus ja jäätmed, kuid ka nendes sektorites tuleb kasvuhoonegaaside heidet vähendada. Ilma selleta ei ole Eestil võimalik täita 2030. aastaks seatud kliimaeesmärke.
Niisiis võiks arvata, et Eesti tunneb end Katowices sel nädalal lõppeval ÜRO kliimakonverentsil ebamugavalt, kuid keskkonnaminister Siim Kiisleri sõnul see nii ei ole. Ta rõhutab esmajoones, et Eesti on regioonis ainus põlevkivist elektrit tootev riik, seega ekspordime me suure osa välja ja meie kasvuhoonegaaside jalajälg jaotub tegelikult ümberkaudsete riikide, sealhulgas Läti, Leedu ja Soome vahel.
Eesti on alates 2012. aastast panustanud u 6,6 miljon eurot rahvusvahelistesse kliimaprojektidesse, sealhulgas arengumaades. Kui jõukamatele riikidele on rahaline panus kohustuslik, siis Eesti teeb seda vabatahtlikult. Keskkonnakaitsjad leiavad, et need ettevõtmised on toredad, kuid ei aita elevandi vastu keset tuba: kliimat kütab Eesti tohutu intensiivsusega. Ikka põlevkivi abiga.
„Ma pean väga silmakirjalikuks, kuidas Eesti taob ÜRO ja Euroopa Liidu kliimaareenil muudkui vastu rinda, kuidas me Kyoto eesmärke täidame,” ütleb keskkonnakaitsja Peep Mardiste, kelle sõnul Eesti suudaks toota kogu vajamineva energia ka põlevkivita. „Kliimaeesmärkide alusaastaks võeti 1990, kui me olime veel Nõukogude Liidus ja saastasime tõesti kohutavalt. Keskkonna jaoks on väga õnnetu, et võrdluseks valiti just selline aasta. Me oleme saastamist vähendanud umbes 50%, aga tegelikult pole see kuigi suur saavutus. Piinlik on kuulata, kuidas öeldakse, et me oleme nii tublisti oma nõudeid täitnud.”
Ka ministeerium ise tunnistab, et seni on Eesti noppinud n-ö madalamal rippuvaid vilju ehk lihtsaid lahendusi. Iga järgmine samm kasvuhoonegaaside vähendamiseks saab olema palju raskem.
