Kas meil jagub ressursse, mida samas tempos kulutada?
09.08.2019
Maailma riikide soovil on muljet avaldav teadlaskond sedakorda kokku võtnud uurimused kliima muutumisest ja selle seostest maapinnal toimuvaga, kirjutab Keskkonnaagentuuri juht Taimar Ala Postimehe arvamusküljel.
Aruandeks vormitud lugemismaterjal on loogiline ja seostatud jätk eelmisel aastal avaldatud ja palju kajastust leidnud nn 1,5 kraadi kliimasoojenemise mõjude raportile.
Ka sel korral on kõige olulisemad järeldused enam kui tuhandeleheküljelisest parima teadusmaterjali sünteesist koondatud märksa ahtamasse kokkuvõttesse ja tehtud internetiavaruses kättesaadavaks. Soovitan uurida, kaasa mõelda ning tegudele minna.
Ent mida siis ka teada saime? Algatuseks veel kord kinnitust sellele, et looduskeskkond toimib tervikuna, selle ressurss ega inimrumaluste puhverdusvõime pole lõputu. Ka seda, et kord ülekasutusest tuksi keeratud süsteemi taasloomine on keeruline – kui mitte võimatu -, ning ka seda, et iga lõpp ei pruugi olla uue ja parema algus. Seda teavad täpsemalt rääkida sõbrad sealt, kus kunagine roheline taimestik on asendunud liivaväljaga ja kus täna on päevateemaks võitlus kõrbestumisega.
Faktiliselt oleme nüüd teadlikud, et meie koduplaneedi jäävabast maismaast 70 protsenti kogeb inimese mõju. Samast maast veerandi ulatuses on näha seisukorra halvenemist, mis otseselt tingitud inimtegevusest – näiteks põllumaa muld hävib kümneid kordi kiiremini, kui seda juurde tekib. Tänapäeva praktika juures on planeedi rahvastiku toitmise hinnaks enamik kättesaadavast mageveest, laienev kõrbestumine ja kümnendik inimtekkelistest kasvuhoonegaasidest.
Kestlik süsiniku sidumine metsapuidus eeldab ka ja sihipärast uuendamist ning saadud pikalt kestvates toodetes. Kindlasti on see üks lihtsamaid lahendusi, mis meie maal võimalik ja milleta ei toimi ka ükski globaalse temperatuuri kontrolli all hoidmise stsenaarium.
