Kes kaitseks metsaomanikku?

01.12.2014

POSTIMEES, Lauri Salumäe (Rakvere Metsaühistu juhatuse liige):

Mets ja tema elustik on sama mitmekesine nagu linn ja kõik tema asukad. On võimalik, et üliküpsesse kuuse osalusega haavametsa juhtub pesa tegema lendorav. Tõenäosus pole küll väga suur, kuid selline asi on võimalik, eriti Alutaguse laantes. Lendorav on meil 1. kategooria looduskaitsealune liik. IUCNi ohustatud liikide järgi on lendorav soodsas seisundis ehk siis kõrgeimal, 7. astmel. Olles levinud kogu Põhja-Euraasias, on lendorav oma leviala kauges lääneservas siiski Eestis haruldane liik. Ilmselt seetõttu ongi otsustatud võtta ta range kaitse alla.

Lendorava pesapuu ümbruses asuvad üliküpsed haavikud määratakse sihtkaitsevööndiks umbes viie hektari ulatuses, mis vastab ta eluala suurusele. Sihtkaitsevööndis on keelatud igasugune majandustegevus. Kaitse alla võtmine toimub loodusteadlaste ettepanekul, metsaomanikule on see salajane protsess. Salajasus on vajalik ilmselt selleks, et vältida metsaomaniku kiireid raieotsuseid. Halb uudis majandamiskeelust tuleb kaitsekohustuse teatisena metsaomaniku postkasti kirjaga. Kui metsaomanik on siiani metsa hoidnud, siis nüüd saab ta oma tegevuse eest kätte «autasu».

Metsaseaduse järgi saab haab küpseks 40-aastaselt. Kui haavik on 60–70-aastane, siis on see märk metsaomaniku loodushoidlikust käitumisest, aga teisest küljest ka jämeda haavapuidu realiseerimisraskustest ja madalast hinnast. Kahtlemata pole kõikide metsaomanike eesmärk looduskaitse, sh ka lendorava kaitse. Kui riik seab metsaomaniku ootamatult fakti ette, et teatud hetkest pole tema metsa majandamise eesmärk enam tulu saamine, vaid looduskaitse, on see kardinaalne omaniku õiguste piiramine.

Kui tulundusmetsas oli küpse haava metsa väärtus vähemalt 4000 eurot hektaril ehk 20 000 eurot viiehektarilise pesapaiga kohta, siis pärast kaitse alla võtmist on selle metsa väärtus nulliligidane. Eestis nii omase hoolimatusega jäetakse kellegi loodusteadlase otsusega lendorava pesapaiga kaitse alla võtmisega täiesti tähelepanuta metsaomaniku õigused.

Põhiseaduse kohaselt võib eraomandit võõrandada omaniku nõusolekuta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest (§ 32). Hetkel on unustatud ära põhiseaduse § 32 lõpp ja valitseb justkui ootus, millal kohtu kaudu tuletatakse riigile meelde, et metsaomanik pole mitte ilma õigusteta isik. ETV «Pealtnägija» 12.11.2014 loos esinenud lendorava-spetsialist väljendas selgelt seisukohta, et metsaomanik peab üldistes huvides enda kulul tegutsema.

Kui looduskaitseliste piirangutega metsades on võimalik saada Natura toetust, siis lendorava kaitsmisega pole see võimalik. Natura toetus on teatavasti saamata jääva tulu kompensatsioon, mitte kohene ja õiglane hüvitus eraomandi kasutusõiguse piiramise eest. Kuna Eesti riigil pole vahendeid tasumaks erametsaomanikele looduskaitseliste piirangute eest, on metsaomanik lihtsalt nurka aetud. Kahjuks on ainuke võimalus asuda raskele ja viljatule kohtuteele.

Huvitaval kombel langeb looduskaitsjate surve väikemetsaomanikele metsaomandist loobumisele kokku looduskaitsjate igipõlise vastase – metsatööstuse – strateegiaga. Metsatööstuse taktika on muidugi teistsugune. Nende soovi omandada metsamaid saadab massiivne väikeomanikku survestav reklaam ja seadusandja mõjutamine hoidmaks väikeomanikele majanduskeskkond võimalikult ebasoodne. Sellises olukorras tuleks looduskaitse sundeesmärgiga metsaomanikele sügavalt kaasa tunda ja soovida jõudu.