Kuhu kaovad putukad ja linnud?

liblikas

Pääsukesi ja lõokesi on Eestis vähem kui eelmise sajandi lõpul, kajakaid ja kodutuvisid aga rohkem. Putukate arvukus on kogu maailmas kiires languses, kirjutab Eesti Ekspress.

Ajakirjanik kirjutab, et oli kevadel kaks nädalat Prantsusmaal. Väike maakoht, tammed, pähkli- ja viigipuud, mõne kilomeetri kaugusel põllulahmakad – ühel lõputult päevalilli, teisel mais, kolmandal tomatid katteloori all. Kõik õitses, ilm oli pehme ja soe, aga õhtuti ja varahommikuti tekitas miski kõhedust. Linnud ei laulnud. “Ainsana kuulsin aias aeg-ajalt üht musträstast, kuid üheks hommikuks olid temastki jäänud järele vaid suled, ilmselt mõne ümbruskonna kassi töö. Kohalikud rääkisid, kuidas paarikümne aasta eest oli autot juhtides esiklaas putukaid täis, nüüd jääb klaas puhtaks,” meenutab ta artiklis.

1962. aastal avaldas Ameerika ökoloog Rachel Carson raamatu „Hääletu kevad”. Ta kirjeldab selles putukamürkide mõju keskkonnale: „Hommikud, mis olid tukselnud rändrästaste, karoliina irverästaste, tuvide, pasknääride, käblikute ja veel tosinate linnuhäälte koidikukoorist, olid nüüd ainsagi helita. Põldude, metsade ja soode kohal lasus vaid vaikus. See kevad oli hääletu.”
Tänavu kevadel avaldas ÜRO all tegutsev elurikkuse koostöökogu IPBES raporti liigirikkuse vähenemisest. Sellest saab teada, et kolmveerand maismaast on inimtegevusest tugevalt mõjutatud.
Maailma kaheksast miljonist taime- ja loomaliigist miljonit ohustab väljasuremine.

Tänavu veebruaris ilmus teadusajakirjas Biological Conservation artikkel, mille järgi on 40% maailma putukaliikidest kahanemises. Putukate väljasuremine on kaheksa korda kiirem kui imetajate, lindude ja kahepaiksete oma. Igal aastal väheneb putukate biomass maailmas 2,5 protsendi võrra – süüdi on põllumajanduskemikaalid, kliimasoojenemine ja linnastumine.

Kui putukaid jääb vähemaks, jääb vähemaks ka lindude toitu. Ja taimed kaotavad tolmeldajad.

Loe edasi Eesti Ekspressist.

0Shares