Kus ja kuidas karuga kokku saada?

30.06.2021

Eestis elab praegu karusid rohkem kui kunagi varem, nii et kohtumisvõimalused on väga soodsad.

Tekst ja foto: Ingmar Muusikus, loodusfotograaf

Suur loom jätab endast maha rohkelt jälgi. Nende märkamine annab infot looma käitumise kohta. Jälgede lugemine on metsakäikude põnevamaid ja kogemusi andvamaid tegevusi. Karu näeb õnne korral ja harva vaid mõne sekundi, jälgi võib uurida kogu pika päeva.

Käpajäljendid näitavad karu suurust. Mudasel pinnal on need hästi vaadeldavad. Mõõdetakse esikäpa laiust. Täiskasvanud isaslooma jälg on 14–18 cm, suurimatel kuni 20 cm lai, emakaru jälg 11–13 cm, 1,5aastasel noorel 9–11 cm ja samal aastal sündinud poegadel 5–7 cm lai. Eri mõõtu jälgede järgi saab kindlaks teha, mitu, mis vanuses ja soost karu on ühes piirkonnas liikvel olnud.

Karu tegevusjäljed on küüne- ja hambajäljed tüvedel, kukla, turja ja küljega ära hõõrutud puukoor, mille vaigus leidub karvu karu kasukast. Säärase tegevusega tähistatakse territooriumi. Mida suurem loom, seda kõrgemale ulatub tagajalgadel seisva nühkija lõhnajälg.

Tüvedele tõmmatud küüniste kraapeid uuendatakse aegajalt, nii et puudel võib näha nii vanu kui värskeid koorevigastusi. Kui karude arvukus piirkonnas suureneb, sageneb ka märkide tegemine. Sageli peetakse ekslikult puud koorinud põdragi hambajälgi karu omadeks. Põder tõmbab hammastega alt üles, karu küünistega ülevalt alla.

Muid tegevusjälgi

Samuti kuulub puude pooleks murdmine karu reviiri markeerimisvõtete hulka. Siingi on sarnasusi põdraga. Põder murrab toitudes noorte puude peenemaid latvu, karu keerab pooleks – vahel põlvekõrguselt, vahel paari meetri pealt – mehe käsivarre jämedusi puid. Üheksa mehe jõud…

Vanadel võsastunud raiesmikel leiab lammutatud kände. Need on aastatega pehkinud, kogunud endasse elurikkust ja on nüüd karudele hinnatud toitumiskohad, kust leiab mardikate tõuke.

Huvitav on uurida karude ekskremente. Junnid sisaldavad seedumata taimeosi, marju, luid või karvu, näidates looma viimaste päevade menüüd. Selle järgi saab aimu, millistes biotoopides on karu hiljuti liikunud.

Karu on omnivoor ehk segatoiduline, kelle toit on mitmekesine ja muutub vastavalt aastaajale. Varakevadel, pärast ärkamist on talle abiks valgurikkad raiped ja viljahunnikud söödaplatsidel. Seasöödal käiva karu junnid on teri tihedalt täis nagu täisteraleib. Kui rohelised taimed tärkavad, tuleb ta metsast lagedale, ahmides suures koguses võilille, naati, takjat, seaohakat ja putkesid. Sel ajal on karu väljaheited ühtlaselt tumerohelised. Suvel võib marjuline kohtuda karuga vaarikavõsas või mustikametsas. Suve teises pooles käivad karud aktiivselt kaerapõllus, sügisel rüüstavad mahajäetud metsatalude õunaaedu.

Üsna kindel päevakava

Kohas, kus tegevusjälgi leidub rohkelt, tasub kasutada rajakaamerat. Selle järgi saab täpset teavet loomade liikumisaegade kohta. Sageli toimetavad karud üsna kindla päevakava järgi: mõned on selgelt öise eluviisiga, teised liiguvad ringi ka päeval. Pildil olev karu oli, lisaks öödele, liikvel varahommikuti, mis andis võimaluse teda silmast-silma kohata. Mitte kunagi ei sattunud ta kaamera ette õhtul.

Kui metsa karuluurele minna, ei tohiks end eelnevalt lõhnastada ega kasutada vänget sääsetõrjevahendit. Ilmselt ei meeldi karule ka tubakahais. Haistmine on meeltest olulisim. Kui karu ei saa kohe lõhna kätte, teeb ta poolkaare, jõuab allatuult, veab ninaga õhku, kuni saab kahtlase objekti olemasolus selguse. Kuulmine on samuti hästi tundlik, samas kui nägemine on karul üsna tönts. Seepärast on vaikne liikumine ja mittekahisevad riided tähtsamad kui riiete värv. Pildistamisel on kasuks, kui kaamera klõpsatus on võimalikult vaikne.

Karu ülearu karta ei ole mõistlik, kuid ettevaatlik tasub suurkiskja puhul olla. Inimesi, kes on karu käpa või hamba ette jäänud, on Eestis väga vähe. Enamasti on eluohtlik seis tekkinud jahimeestel ajujahtides. Marjulisi-seenelisi ja fotograafe on Eestimaa karud kenamini kohelnud.

***
Artikkel ilmus õppelehe Sinu Mets juuninumbris. Õppelehte saab lugeda SIIT.