Kust me saame tulevikus energiat?
15.09.2014
ÕHTULEHT, Rainer Kerge:
Ühel päeval saab nafta otsa. Ja kivisüsi. Ja isegi kilda-gaas. Inimkonna käekäik sõltub sellest, kuidas meil õnnestub üha suureneva tarbimise tingimustes asendada fossiilkütused uute energiaallikatega.
«Kui Eesti oleks maailmas üksi, poleks meil energiaprobleeme -võiksime rahulikult elada 1000 aastat, kombineerides põlevkivi-, biomassi- ja tuuleenergiat ning võttes ühtlasi kasutusele uusi tehnoloogiaid ja suurendades taas-tuvenergia osakaalu,» arutleb keskkonnageoloog Erik Puura, Tartu ülikooli arendusprorektor.
«Paraku mõjutavad meid globaalsed muutused – nii poliitilised, finantsilised, kui keskkon-namuutused. Energia hinnatõus on ilmselt üheks teguriks, mis viib eestlased tulevikus mujale maailma.»
Energia hind pigem aina kasvab
Mis inimkonna energiabilansiga siis nähtavas tulevikus, nii lähima poole sajandi sees ette võib tulla?
Puura lappab fakte ja ütleb: «Viimase 100 aasta jooksul on inimeste arv planeedil Maa neljakordistunud. Viimase 50 aasta jooksul on inimeste energiakasutus neljakordistunud. Kui selline trend jätkuks, vajaks inimkond 50 aasta pärast neli korda rohkem energiat kui praegu. Taastuvenergia allikate kasutamine ajas küll suureneb, kuid see ei kompenseeri suurenevat energiavajadust.»
Kõige hüppelisemalt kasvab energianõudlus kiiresti arenevate majandustega Hiinas ja Indias, tõstes veelgi survet mittetaastuvatele energiaallikatele.
«Maailmas plaanitakse World Resources Institute andmeil ehitada juurde 1200 uut söeelektri-jaama, neist kolmveerand tulevad Hiinasse ja Indiasse,» räägib Puura. «Me võime siin Euroopas olla kuitahes korralikud fossiilsete kütuste kasutamise ja kliimamuutuste vastases võitluses – globaalseid trende mõjutaks see ilmselt vähe.»
Puura ennustab, et lähima poole sajandi sees leiavad energiavajaduse kasvu ja energiaallikate piiratuse tõttu maailmas ees ülisuured muutused: «Aga millised täpselt – ei oska öelda. Kui isegi suudetakse kasutusele võtta uusi suuri energiaallikaid, siis ei tähenda see energia odavnemist, pigem energia hind ajas järjest tõuseb.»
Lendame Kuule energia järele?
Mis saatus ootab ees tuumaenergeetikat? On ju spekuleeritud, et tulevikumajad saavad oma energia külmkapi suurustest mini-tuumajaamadest.
«Tuumaenergeetika areng jääb hüppeliseks: langeb pärast katastroofe ja hakkab aastate möödudes jälle tõusma,» ütleb Puura. «Samas ei suuda maailm lähimatel aastakümnetel rajada nii palju tuumajaamu, et sel oleks globaalselt määrav tähtsus energiatarbimisele.»
Kust me siis tulevikus, nii 50 aasta pärast ikkagi särtsu saame?
Tartu ülikooli kosmose- ja militaartehnoloogia töörühma juht Mart Noorma tõdeb, et viimane revolutsiooniline samm energeetikas oligi nimelt tuumaenergia kasutuselevõtt ja päris uut suurt kannapööret annab veel oodata.
«Praegu arenevad kiiresti tuule- ja päikeseenergeetika, aga tuumaenergeetika tammub paigal – põhjus on pigem poliitiline kui tehnoloogiline,» lausub Noorma. «Iga järgmine läbimurre on teaduslikult eelmistest keerulisem ja nõuab järjest suuremaid investeeringuid. Seepärast jõutaksegi uue suure läbimurdeni ilmselt alles siis, kui fossiilsete kütuste vähenemine end juba ühiskonnas valusalt tunda annab. Seda aga veel 50 aasta jooksul ei juhtu, seega poole sajandi pärast võiks energeetika sarnaneda pigem tänasele olukorrale, ainult kõik kasutatavad tehnoloogiad on veidi paremad.»
Milline siht aga teadlastel silme ees on? Mis suunas töötatakse?
«Järgmine ja lõplik revolutsioon energeetikas võiks olla külma tuumasünteesi või termo-tuumaenergeetika kasutuselevõtt,» pakub Noorma ja vaatab Päikese poole, mis saab oma soojuse ja valguse kergete aatomituumade liitumisel eralduvast energiast.
«Vesinikpommides on seda protsessi tekitanud ka inimesed. Kui suudaksime sarnaseid protsesse maistes tingimustes kont-rollitult juhtida, oleks meil tagatud praktiliselt piiramatu energiavaru, sest vesiniku aatomeid on kõikjal meie ümber,» julgustab Noorma.
«Esimesi samme selles suunas teevad teadlased rahvusvahelises uurimiskeskuses ITER. Teoreetiliselt oleks parimaks termotuumajaama kütuseks Heelium-3, mida Maal eriti ei leidu, kuid arvatakse, et seda oleks võimalik kaevandada Kuul. Sellisel juhul tasuks Kuu koloniseerimine end juba kindlasti ära. Kuid ilmselt ei näe me niisuguseid arenguid lähitulevikus.»
