Kuues tüübirühm – metsanduslik pärandkultuur

02.07.2013

    
       
METSAMEES, Vaike Pommer: Kirjutasime sõna metsanduslik omadussõnana kõigi oma projektitaotluste pealkirjadesse, et selgelt rõhutada kaasrahastaja usaldatavust ja RMK rolli. Inventeerijate koolitustel oli aga just selle tüübirühma selgitami­sega kõige enam probleeme. Ka meie hea toetaja metsaajaloolane Toivo Meikar on kaardistamise algusaastail tunnistanud: Põen siiani terminoloogilist segadust. Enda jaoks eristan kahte tegele­mist väärivat asja – „pärandkultuur metsas” ja „metsanduslik pärandkultuur”, kus ühendavaks on „mets”. Samas on teieprog­rammid esitatud tasandist väljunud ja sisuliselt haaranud pärandkultuuri selle laias mitme­kesisuses. Kompromissina nõustus ta meie lähenemisega -kui juba inventeerimisega tegeleda, siis piiri tõmbamine metsa- ja avamaastiku ning metsandusliku ja muu tegevuse vahele oleks kunstlik ning toetas seda ka kaardistajate koolitustel.
Metsanduslik ei tähenda kindlasti mitte kitsalt metsan­dusliku tegevusega seotud pärandkultuuri, vaid eelkõige metsamaal paiknevat pärand-kultuuri. Ka metsamaa piiri tuleb inventuuri teostajatel käsitleda ikka perspektiivitun­dega, st tänane söötis põllumaa võib homme olla võsa ja üle­homme mets. Juba 2006. aastal kaasati kaardistamisse mets­konnad ja samal aastal jõudsid pärandkultuuri objektide and­med juba ka RITA-sse. Just metskonnarahva mälu ja tead­mised andsid kaardistajaile olulise eelinfo. Kaardistamise tulemusena on selle tüübirühma objektide valikuna andmebaasis üle kolme tuhande objekti.

Veel 15. juunil 2007 arutlesid tollase metsamajanduse, puhke­majanduse ja konsultatsiooniosakonna töötajad ühisnõupidamisel: Kas RMK-l on kohustus tegelda pärandkultuuri või ainult metsandusliku pärandkultuu-riga? Kas on piisav, kui sellega tegelda vaid riigimetsas? Kas metsanduslike pärandkultuuri-objektide märkamine, tundmine ja hoidmine peaks kuuluma metsanduse hea tava ja metsan­dusliku harituse juurde? Õnneks on tänaseks kõik need küsimu­sed saanud positiivse vastuse.

Alustaksime nende tutvusta­mist metsanduslikust taristust.

Põlised metsa- ja taliteed Kullamaa ja Marimetsa vahel Lääne­maal Kullamaa vallas

 Marimetsa raba servamoreenil on hästi säilinud põlisteede võrk, mis ühendas Marimetsa raba ümber olevaid külasid. Osa taliteid suundus rappa, kust mõisad ja talumehed turvast lõikasid, osa suundus üle raba Kalju ja Leila külla.

Ilmselt vanim neist teedest on Kullamaa ja Marimetsa küla vahel kulgev põlistee, mille katkestab ligi 250 meetri laiune raba. Pärimuse kohaselt olevat see olnud nn Sõjatee ja raba-pinna all on pakkudest salatee, mis ühendab Marimetsa ja Kullamaa küla poolt tulevate teede otsi. Praegu kasutavad neid teid enamasti ainult jahi­mehed, marjulised ja seenelised.

Salateega raba on hea jõhvi-kasoo. Taliteid mööda tuiska­vad jahimeeste mootorsaanid. Praegu käib ühendus Palivere kandiga mööda lõunapoolset rabaservamoreeni. Enamik teid on läbitavad jalgrattaga. Mitmekesises maastikus vahel­duvad männikud siirdesooga, pakkudes loodushuvilistele palju huvitavat.

Enne Marimetsa on küla oja lähedal vana talukoht, poeeti­lise nimega Malla-Freiburg, mis kuulus enne II maailma­sõda ühiskonnategelasele ja töösturile Koklale. Marimetsa raba servas on olnud mitu popsi-sauna. Kalju külasse viiva talitee keskel soosaarel Varese saunas elas aga sajand tagasi nõia kuulsusega naisterahvas.

Sõjateed lõikab ristisuunas väga vana kiviaed, mis on mattunud umbes poole meetri paksuse kasvukihi alla, nii et aed on maastikus vaevu märga­tav. Pärimuse järgi on see Kullamaa ja Liivi mõisa vahe­line piiriaed. Kiviaed on jäänud maaparandusest puutumata, katkendite järgi otsustades on see olnud paar kilomeetrit pikk ja ulatunud arvatavasti Kulla-maa-Liivi teeni.

(Kaardistaja Lembitu Tarang)

Pükste metsavahikoht Kikeveres Tartumaal

See on väga hästi säilinud palk-majakompleks (rehielamu, laut, saun, ait, metsatööliste majake, kelder). Pükste (Pickste Hans) põlistalu märgiti 1638. a revis­jonis ära „puustusena” (tühja taluna), mis näitab, et seal on varemgi elatud. C. G. Rückeri Liivimaa erikaardil (1839) on kirjas Pikste. Metsavahikoht on siin olnud vähemalt alates 1865. aastast, kui siin asus Vesneri mõisa metsavaht. Eesti Vabariigi aja viimane metsa­vaht oli Ilmar Kaeramaa, kes võeti Saksa sõjaväkke ja jäi sõjas kadunuks. Nõukogude ajal jätkas metsavahitööd tema õde Laine Kaeramaa. Vahtkonna alla kuulus lisaks Pükste met­sale ka Lubja mets Kobratu taga Amme jõe ääres. Nõukogude ajal oli Pükste vahtkonna kordon mitmete metskondade

koosseisus (Raadi, Tartu ja Kaiavere metskond) ja 1998. a liideti see Vara metskonnaga. Pikaaegne metsavaht oli August Rein, keda kutsuti Piibuks, tema lahutamatu kaaslase, kõvera piibu pärast. Viimane metsavaht oli Elmar Uueni, kes töötas kuni metsavahtide ametikoha kadumiseni.

(Kaardistaja Erki Uustalu)

Rätsepa metsavahikordon Jõgevamaal

Saadjärve mõisniku P. von Häckeli korraldusel ehitati Raki talu maale umbes 1860. a paiku jahimaja. Tolleaegne rentnik Sikkar pidi hooldama hoonet kuni 1904. aastani, mil sinna saadeti elama Rätsepa talust pärit mees nimega Jaak Tars. Ta oli jahimees, põllutööd teha ei tahtnud, küttis oravaid, kärpe ja teisi karusloomi ning mõisnik olevat öelnud: „Sinust ei saa põllumeest ega miskit, sina võtab minu maja ja oleb metsavaht.” Lisaks sai ta veel nelja vakamaa (riia vakamaa = 0,4 ha) jagu maad ka.

Mõisnik tahtis 1904. a Raki talu maha müüa. Ostja oli olemas – Elistvere mõisa pullilautade ülevaataja Karl Arumets, kes oli seal sahkerda­misega (suurem loom endale ja väiksem asemele) head äri ajanud. Raki talu eest tahtis mõisnik 400 kuldrubla kohe kätte saada ja ülejäänud summa 20 aasta jooksul järelmaksuga.

Kaup jäi katki, sest talu ei saanud kohe kätte. 1905. a mäss tegi mõisniku vaeseks, ta müüs talu 1906. a Arumetsale ära ning eelmine rentnik tõsteti välja.

Tarsil oli kaks poega, mõle­mad juba noorena jahimeesteks õppinud, ronisid puude otsas ja küttisid ka oravaid. Ühel pojal, Juhanil, juhtus õnnetus – ta kuk­kus kuuse otsast alla ja murdis jalad. Sellest hoolimata oli ta osav ning lahtiste kätega mees, parandas tööriistu ja kellasid, oli ametis ka metsavahina. 1932. a ostis Juhan esimesena siinkandis endale raadio.

Aastatel 1920-1939 kuulus metsavahikoht Puurmani mets­konna Truubi metsandiku koosseisu. Viimane metsavaht oli siin Nikolai Karin, kes tuli perre koduväiks, abielludes Tarsi Juhani tütre Hildaga. Ta oli Vabadussõjast osa võtnud ning sai ka maad juurde. 1937. a ehitati uus metsavahikordon umbes kilomeetri kaugusele maantee äärde ning siis jäi see hoone metsatöölistele elamiseks, ka mõnda aega pärast sõda.

Nõukogude ajal plaaniti küll hoonet taastamist jahimajana, kuid alati jäi see rahapuuduse taha pidama. Nüüdseks on jahimehed rajanud sinna kõrvale loomade söödakoha ja ehitanud jahikantsli. ■

(Kaardistaja Armin Pumper)

TÄPSUSTUS:

Eelmises Metsamehes kirjeldatud Haavasoo hundiaugu teksti osas tuli Hiiumaalt toimetusele täpsustus. Nimelt ei tegelenud metsaülem Ahrens üldse hirvedega, tegemist oli metskitse­dega. 1971. aasta hundi laskmine toimus kesk-Hiiumaal ja koha nimi oli Vasikaselja tee, mitte Ristimägi. Viimane edukas hundijaht oli 2012-2013 jahihooaeg, kus lasti 2 hunti. Edukas sellepärast, et Hiiumaal lastud väike emahunt (kaal 42 kg) oli suurem kui saarlaste suur isahunt (kaal 37 kg).