Raplamaa parim metsamajandaja Margo Pärn

07.08.2013

 RAPLAMAA SÕNUMID, Stina Riisalu: Tänavu korraldati juba 20. korda Eesti Erametsaliidu parima talumetsamajandaja konkurss, kus valitak­se parim nii kogu Eesti lõikes kui ka maa­kondlikus arvestuses. Rapla maakonnast sai sel aastal väärilise tunnustuse Märjamaa valla Loodna küla Mäe-Meeritse talu peremees Margo Pärn.

Parima talumetsamajandaja konkursi züriisse kuulusid Vardi Erametsaseltsi juhatuse esimees Taavi Ehrpais, MTÜ Ühinenud Metsaomanikud juhatuse liige Kadri-Aija Viik ja Eesti Erametsaliidu projek­tijuht Kristel Arukask. Peaau­hinnaks oli OÜ-lt Husqvarna Eesti mootorsaag Husqvarna 545.

Konkursil osalemiseks peab talumetsamajandaja olema ühistu liige, tegelema koha­liku eluolu arendamisega, olema seotud metsandusliku projektiga ning olema andnud oma metsale lisandväärtuse.

Mäe-Meeritse talu jäi žüriile silma tänu eestiaegsele talu­kompleksile ja Margo Pärn jällegi oma mitmekülgsuse poolest – mees tegeleb lisaks metsa majandamisele ka põllu­majanduse ja mesindusega.

Margo Pärn on Kullamaa-Loodna (praegune Märjamaa) metsaühistu liige, mille ees­märk on muu hulgas liikmete abistamine metsade säästlikul ja efektiivsel kasutamisel ühi­se tegevuse kaudu.

Pärandiga maa

Margo Pärna esivanemad jõudsid Mäe-Meeritse maa­dele 1850. aastate paiku. Tol ajal oli elumajaks veel madal suitsutare, aga 1935. aastal alustas Margo vanaisa tõelise häärberi ehitamist. 1937. aastal valminud 2,85 meetri kõrguste tubadega mitmekorruseline maja on veel praegugi püsti ning kasutuses. Vana suitsuta­re võeti lahti ning selle palgid saeti plankudeks, mis uue maja seina ehitusse kaasati.

See on eriline maja mitte vaid välimuse, vaid ka ole­muse poolest. Margo vanaisa ehitas selle, Margo isa Kalle sündis seal ning Margogi on terve oma elu seal elanud ega kavatse kuskile mujale minna. Kuigi praegu on maja veel isa Kalle nimel, jääb tulevikus peremeheks ikkagi ilmselt Margo.

Praegu elab pere suurelt koos. Üleval korrusel ela­vad isa Kalle ja ema Helle, alumisel Margo koos oma perekonnaga – naise Sigridi ja tütarde Jane ning Liisaga. Ka Margo õde, tädi ja tema lapsed on vahel suviti seal. Nende kasutada on teine pool majast. Terve maja ei ole kogu aeg kasutuses, kuna ruumi on lihtsalt liialt palju.

Kunagi sai maja ehitatud suur selle arvestusega, et tagumised toad suveks välja rentida ning linnast inimesed, maale suvitama tuua. Seda sel­leks, et ei peaks piima ja võid turule vedama. Tol ajal oli saaduste transportimine veel5 tõsine ettevõtmine. Loodeti, et inimesed tulevad, suvitavad; maksavad raha ja söövad ka kohalikke talusaadusi. Ruu­mide välja rentimiseni aga ei jõutudki, sõda tuli enne peale.

Üks esimesi ehitisi, mille esivanemad õuele püsti panid, oli väliköök. See valmis umbes 1878. aastal. Vanasti oli suviti suitsutaredes süüa teha väga piinarikas ning seetõttu oli tarvis välikööki. Alumine osa paekiviehitisest on säilinud originaalsel kujul.

Ajalooliselt kaunid on talu­õuel ka puud. Esivanemad istutasid sin­na kuus puud, kolm saart ja kolm vahtrat. Uks neist olevat olnud suur kaheharuline puu, mis maja kõrval uhkelt seisab. Margo isa Kalle aga arvab, et see ei ole ehk siiski üks tookord istutatud puudest, vaid on kännuvõsust kasvanud. Täpset päritolu teadmatagi. on tegu ikkagi vana uhke puuga. Üks vanimaid puid õuel on aga 110-aastane õunapuu, mis istutati vanaema sünni puhul.

Eriline vaatepilt on vana kuuri seinale löödud vanad hobuserauad, mis on kõik talu põldudelt välja tulnud. Margo on neid juba lapsepõlvest saati kuuri seinale kogunud.

Ürgne puisniit tagaaias

Huvitavat vaatamist jääb ka õue pealt kaugemale. Ometi mitte väga kaugele. Vaid mõ­ned sammud aiast väljas algab suurepärane ja haruldane puisniit.

Margo sõnul on puisniidu olemasolu üks kahest põhju­sest, miks kunagi siia kodu üldse rajatud sai. See puisniit on ohiä olemuselt madalal maal ja tavalise puisniidu kohta küllaltki rammusa pinnasega. Sellelt sai heina ka siis, kui oli suur põud. See oli omal ajal väga oluline mõjutaja.

Teine põhjus peitub selles, et talu on kõik ühes tükis. Vanasti oli tavaline, et heina­maad asusid teises küla otsas, majapidamisest kaugel. See talu aga oli mingu õnnelikul põhjusel kõik ühes tükis.

Vahepeal oli periood, mil puisniitu üldse ei kasutatud. Kui aga hakati harimise eest toetust maksma, hakati uuesti ka seda harima.

Kuus ja pool hektarit puis­niitu, kolm hektarit karja­maad on suur ala. „Alguses sai tehtud tublisti tööd. Niit oli kõvasti tihedam ja vana. Sai tehtud noorenduskuur,” selgitab Margo. Missiooniks maa, mida saab niita täies mahus masinaga. Trimmeriga niitmiseks on ala liialt suur. Sügisel karjatatakse niidul ka loomi.

Sellisel moel niidu kasuta­mine on selle taimekooslusele positiivselt mõjunud. Mingil hetkel avastas Mäe-Meeritse talu puisniidu Pärandkoos-luste Kaitseühing, kes hakkas tegema seal ruuduseiret, mis tähendab, et iga viie aasta tagant loetakse ühel niidu ruutmeetril olevate taimede arvu.

Selliseid niitüsid, mida nii­moodi jälgitakse, pidi Eestis olema vaid neli. Miks ka Margo niidul käiakse, põhjendati sellega, et mujal on pidevalt haritud, aga Mäe-Meeritse niidul on tulnud paus sis­se. Kümne aastaga on niidu kooslus oluliselt suuremaks, liigirikkamaks läinud.

Lisaks taimede liigirohkusele liigub niidul ringi ka palju loomi. Oma karja loomadele pakuvad seltsi aeg-ajalt läbi jalutavad kitsed. Kauni, ürgse maa teeb täiuslikuks kaugelt kostev sookurgede laul.

Läbi aegade olid siinkandis kivised põllud ja mõisnik oli käskinud igal talumehel kivi­dest kiviaeda laduda.

Mitmekülgne talupidaja

Vaatamata talle preemiaks antud tiitlile, leiab Margo Pärn ise, et nende talus metsanduse pool väga tugev siiski ei ole. „Raiutud ja istutatud on küll, aga seda teevad ju kõik. Kui kuskil üldse on see piir põllun­duse ja metsa vahel hägune, siis just siin,” naerab mees.

Talu 94 hektari suurune ala on pooleldi põllumajandusli­kus kasutuses, ülejäänud pool on metsamaa. Pool põlluma­janduslikust maast on pool­metsikud kooslused – puisniit ja puiskarjamaad ning üks haruniit. Nende hooldamise eest makstakse ka toetust. Hooldamiseks on vajalikud aga loomad ning seetõttu kasvatab pererahvas ka lihaveiseid.

Põhiline ettevõtlusharu ta­lus on aga hoopis mesindus, mida pere on viimastel aasta­tel väga jõudsalt arendanud.

Selles lööb kaasa kogu perekond, lap­sedki kleebi­vad purkidele etikette.

Margo Pär­nal on kokku 17 gruppi mesüasi, igas grupis 10-12 taru, milles elab kokku 134 mesilasperet. Pered on tohutu suured, ühes peres võib olla kuni 80 000 mesilast. Tänu sellele toodetakse ka palju mett. Ühe mesilaspere keskmine saak on 60 kilo­grammi.

Mesindusega seoses on Eestis olnud ka raskemaid aegu. Nii ei ole pääsenud ka Pärn mesilaste suremisega seonduvatest probleemidest.

Ühe talvega hukkus mehel kokku 17 mesilasperet, kellest viie kallal käis nugis, kaksteist peret suri lihtsalt välja.

Sel aastal usub Pärn aga, et võib tekkida isegi mee üle­jääki. Praegu käib mee müük enamasti tellimuste kaudu või tullakse kohapeale ostma. „Kõige paremini toimib suust suhu leviv reklaam,” leiab mesinik ise.

Parima talumetsama­jandaja konkursi žürii liige, Vardi Erametsaseltsi juhatuse esimees Taavi Ehrpais:

„Мargo Pärn oli kahtlema­ta konkursi üks väga tu­gev kandidaat. Hea näide tõelisest talumetsaomanikust, kes aitab metsan­duse arengule mõistlikult kaasa. Seob oskuslikult põllumajanduse metsa­majandusega. Tema talus on peamiseks sissetuleku allikaks ikkagi mesindus ja see oli tõeliselt vahva, kuidas tal olid mesitarud metsa vahele laiali jao­tatud. Seal käib tõeline puhta mee korjamine. Margo on selline metsa­omanik, keda huvitab, et mets peab tootma. Väga oskuslikult olid hoolda­tud kuivendussüsteemid ja noorendikud. Margo puhul oli märkimisväärne ka see, kuidas ta oli metsa tee ehitanud Euroopa raha kasutades.