Retk viis mõtted inimtegevuse mõjule
16.08.2013
SAKALA, Eleri Lõhmus: Retk põneva ajalooga Teringi rabas pakkus võrratuid hetki, ent pani samas veel enam mõtlema tagajärgedele, mille toob kaasa looduse ümberkujundamine. On neljapäev ja kell on 5.25. Sõidan koos fotograaf Arvo Meeksiga Teringi raba poole.
Esimene ehmatus seoses loodusretkega oli tabanud mind juba ärgates: taevas olid pilved. Kas tõesti see üks kord, kui olen otsustanud varahommikul rappa minna, on ilm pilves? Hiljem tõdeme siiski fotograafiga, et just pilved muudavad päikesetõusu eriliseks.
Kuigi tahtnuksime juba enne koitu Teringil platsis olla, jõuame sinna seitsme paiku, koos Tõrva loodushuvilistega, sest retk on osa tulepäevade programmist.
Varajasest kellaajast hoolimata on kohal korralik esindus loodushuvilisi. Silma järgi võiks öelda, et ligi paarkümmend inimest tahavad teada, mida on Teringil varahommikul uudistajale pakkuda.
Matka juht, tunnustatud ornitoloog Olav Renno lubab enne rappa siirdumist, et näha saab mitmesuguseid elunähtusi, välja arvatud kevadist lindude pesitsemist.
Olav Renno räägib, et Teringi raba tekkis piirkonna madalamasse lohku jääajajärgse järve asemele. Muide, laudtee pole rabas mitte sellepärast, et matkajal mugavam oleks, vaid hoopis selleks, et hoida loodust.
«Inimese jalajälg, mis samblasse vajutatud, on märgatav mitu aastat. Marjulised tallavad raba muidugi järjest madalamaks, aga jõhvikate kasvamiseks on see ju hea,» selgitab Renno.
Ta nendib, et raba turbalasundi paksus jääb üheksa meetri kanti. Turbasammalt on rabas üle 15 liigi, eri värvi ja lehekujuga. Huvitava tähelepanekuna toob Renno välja, et turbasamblad toodavad happeid, mis annavad rabaveele tumeda värvuse ning ühtlasi hoiavad pinnasesse sattunud objekte mädanemise eest. «Nii on Põhja-Saksamaal, Taanis ja ühel juhul ka Eestis leitud rabast inimesi, kes on suurepäraselt säilinud. Ainult hinge pole sees.»
Renno tõdeb üpris kurvalt, et kuivenduskraavide rajamine — et rabavesi põllule ei tungiks — on ka raba kuivemaks muutnud. Sestap tervitab Teringi rappa sisenejat esmalt korralik männimets.
Turba ammutamise ajal leitakse rabadest põnevaid männijuurikaid, mida on mõneski koduaias kasutatud kujunduselemendina. «Kui aga kaevata sügavamale, poolteise kuni kahe ja poole meetri sügavusele, leiab väga palju suurte puude kändusid. Aastat 2500 tagasi oli nii kuiv, et rabad kuivenesid ja männid said kasvada üle kogu raba,» kõneleb Renno.
Nüüd aga on tema sõnul jällegi niiske aeg ja raba kasvaks üsna kiires tempos, kui vaid ei oleks selle äärde kraave kaevatud.
Mitmekülgne elu
Nagu Olav Renno retke alguses lubas, saab rabas näha mitmekülgset elu. Marjadest mustikaid, pohli, jõhvikaid, murakaid ja sinikaid. «Sinikates arvatakse olevat sinihapet, aga seda on niivõrd vähe, et võite kõhu täis süüa mürgistust kartmata.»
Üks põnev põhjamaa rododendron sookail võib aga rabahuvilisele koju kaasa anda uimase tunde ja halvimal juhul isegi peavalu. Huvitava leiuna meie retkelt toob Renno välja tammekese, mis võiks silma järgi hinnates olla kaheaastane. «Kaua ta kasvab — seda on huvitav jälgida.»
Renno ütleb, et tamme levikut on seostatud pasknääri levikuga, sest see lind tassib tõrusid laiali. Ju siis ühel pasknääril kukkus raba kohal tõruke maha ning see leidis raba kasvamiseks piisavalt hea paiga olevat.
Kui tavapärane laugas on vaat et kõigile tuttav ja selgitusi ei vaja, siis helerohelise turbasamblaga paiku nimetatakse älvesteks. Needki on vesised ja tümad kohad, millele peale astudes võib vabalt läbi vajuda. Kui lauka puhul on vesi näha ja alles põhjas on muda, siis älve puhul vett näha ei ole.
Rääkides linnuliikidest, keda rabas kohata võib, näiteks rähnidest ja kurgedest, peatub Renno pikemalt ka valge-toonekurgede arvukusel. Tema hinnangul on neid linde paraku liiga palju ja seda sellepärast, et pole veel retsepti, kuidas neist maitsvat rooga valmistada.
«Toonekured söövad ära konnad, kiivitajapojad, lõokesepojad. Nad saavad isegi pisikesed kehvasti lendavad nurmkanad või põldpüüd kätte. Mina olen küll oma elu looduskaitsele pühendanud, aga mõne linnu suhtes olen väga kriitiline.»
Mõni liik teeb palju kahju
Siinkohal lisab Olav Renno veel, et inimese käe läbi on suurenenud mitme liigi arvukus, mis teeb kahju Eestimaa looduse tõelistele pärlitele. Nii näiteks on tema hinnangul liiga palju ka kährikuid.
Umbes tund pärast rappa jõudmist peatume Alatsi järve ääres. See pakub tõelist silmailu. Muu hulgas võib seal uudistada putuktoidulist huulheina.
Paljudele ilmselt üllatusena toob Renno välja, et putukaid on Eesti metsades vähe ja seda eelkõige viljapõldude mürgitamise pärast. «Toidupuuduse tõttu hukkuvad paljud pojad meie põldpüüde või nurmkanade pesakondadest juba esimese kahe nädala jooksul — nad peavad sel ajal saama just putuktoitu.»
Nördimusega märkavad retkelised mitmel pool tühje õlle- ja kaljapudeleid. Kurb! Õnneks leiavad need tee matkasellide kottidesse, et järgmisi loodushuvilisi puhtam raba ees ootaks.
«Plastmass, eriti kui temas on natukene ujuvust, on loodusele väga kahjulik. Ookeanides on moodustunud lausa rohkem kui sajakilomeetrise läbimõõduga plastmassist saari,» räägib Renno.
Järvekese äärest edasi viib laudtee loodussõbrad läbi eriilmeliste paikade. Saatjaks arutelu raba mineviku, oleviku ja tuleviku ning inimese ja looduse suhte üle.
Rabaringi lõpus küsib keegi seltskonnast, kas läheme kohe uuele ringile. «Jätame teiseks korraks,» tuleb vastus.
Tõepoolest: ka meie fotograafiga nentisime, et raba teist korda läbides märkaksime neidki asju, mis sedapuhku märkamata jäid.
