RMK peametsaülem Andres Sepp: lageraied, kellele ja milleks?

Lageraie, metsaraie, uuendusraie

POSTIMEES:

Viis aastat tagasi raiuti lagedaks minu kodu kõrval olev riigimets. See mets oli sinna kasvama pandud sada kakskümmend aastat tagasi, 1892. aastal. Kasvatas rikkalikult seeni, mustikaid ja pohli. Oli ilus, kõrge ja valge männimets, mille viljakamas osas oli alusmetsas vahtrat, pärna, kuuske ja kaske. Niisiis, tänapäevases mõttes ökoloogiliselt väga rikas puistu. Raie tulemusel tekkinud maastikupildiga harjumine võttis omajagu aega. Ma ei saa öelda, et emotsioone ja arutelusid selle raie teemal meie kodus poleks olnud. Kogu aeg selle koha peal seisnud suure metsa asemel oli äkki lage ala üksikute säilikpuudega. Paik muutus tundmatuseni.

Meil oli ses mõttes lihtsam, et me teadsime, et see raie tuleb. Nii olime end mõttes juba ette valmistanud, et ühel päeval seda metsa enam ei ole. Palju keerulisem ja raskem on neil, kes iga päev oma harjumuspärastes metsades ei käi ning siis ükskord sinna sattudes leiavad eest lagedaks raiutud ala. Kuidas nii? Miks nüüd? See mets on siin kogu aeg olnud! Viha. Kurbus. Jõuetus. Need on esimesed emotsioonid sel hetkel. Mõistan neid tundeid täiesti ja saan aru sellise kogemusega kaasnevatest reageeringutest. Pildid, postitused sotsiaalmeedias, allkirjade kogumised, protestimarsid. Järgnevad soovid: keelata kõik lageraied, piirata langi suurust, piirata raiemahtu. Võib-olla veel midagi.

Miks me siis teeme riigimetsas metsade uuendamiseks lageraieid ega ole väga altid igal pool ja igal ajal kasutama muid võimalikke meetodeid metsade uuendamiseks? Miks me riigimetsas ei soovi seada langi suurusele ja raiemahtudele kunstlikke piiranguid?

Miks me metsa raiume

Metsa on raiutud ajast aega – nii nagu ennemini raius talumees metsa ja tegi alet, et ehitada maja ja rajada põld, samamoodi kasutab metsa ka riik ja tööstus, et rahuldada tänapäeva inimeste vajadusi. /Maailma metsandus liigub kahes suunas. Põlistel metsamaadel kasvatatakse ja uuendatakse metsi ning varutakse puitu võimalikult looduslähedasel viisil. Teine suund on puuistandikud, nn puupõllud, kus kasvatatakse üht liiki puid, et saada toorainet ja kütust. Sellised puuistandused hõlmavad vaid kuus protsenti maailma metsadest. Neid istandikke ei rajata üksnes metsamaale, vaid ka jõude seisvatele põllumaadele. Eestis on puupõlde rajatud ainult sööti jäänud maadele hübriidhaavaga, et leida sellistele maadele kasutusvõimalusi.

Enamik meie metsi on istutatud eelmise põlve poolt maha raiutud metsa asemele. Viimased paarsada aastat on Eesti metsad arenenud koos inimesega, olles nõnda poollooduslikud kooslused. Põlismetsi, kus inimene ei ole tegutsenud, on meil alles veel mõningatel soosaartel. Kunagi istutatud metsad on kujunenud ökoloogiliselt rikasteks puistuteks, kus kasvab seeni, mustikaid ja pohli ning kus männimetsas võib olla ka omajagu lehtpuid, nagu minu kodumetsas oli. Istutati sinna üks puuliik, aga puude kasvades hakkavad seal elupaika leidma ka mitmesugused taimed, loomad, linnud, putukad ja teised organismid. Teatud liigirikkust on täheldatud juba noortes, viieaastastes metsades. Järelikult on ka elurikkuse määr maastikes pidevas muutumises. Milline on elurikkuse määra näitaja, millega võiks rahule jääda, tahab veel laialdast arutelu.

Raiutavale kogusele aastase ülempiiri kehtestamine oleks kunstlik piirang, mis ei haaku mõtteviisiga eelistada tarbimises taastuvaid loodusvarasid.

Loe edasi Postimehest.

0Shares