Talijärv: omanik peab saama ise valida, mida oma küpse metsaga peale hakata
08.03.2019
Postimehe keskkonnaküljel ilmus intervjuu Eesti Erametsaliidu tegevjuhi Andres Talijärvega. Varasemalt on Talijärv pidanud mitmesuguseid kõrgeid riigiameteid (viimati keskkonnaministeeriumi kantsler), ta on suunanud ja juhtinud Eesti metsandust alates 1990ndate algusest ning Eesti metsapoliitika tänapäev on suuresti Talijärve nägu. Intervjueeris Kaido Kama:
Hakkame peale erametsaliidust. Keda erametsaliit esindab?
Erametsaliit esindab neid metsaomanikke, kes oma metsaga tegelikult tegelevad. Eesti erametsaomanike arv on muidugi tunduvalt suurem neist, kes kuuluvad erametsaliitu. Meiega liitunud metsaomaniku keskmine metsaomand on 50 hektarit, Eestis keskmiselt kümme hektarit. Eestis on üsna palju neid metsaomanikke, kes ei ole kunagi oma metsaga tegelema hakanud. Need on meie tulevased potentsiaalsed liikmed ja me püüame ka nende soove ära arvata ja arvesse võtta.
Eestis on pealt saja tuhande metsaomaniku, erametsaliidus on üle seitsme tuhande. Aga te kipute rääkima nende saja tuhande nimel. Ma ise olen ka metsaomanik, aga ma ei jaga erametsaliidu seisukohti.
Me ei pretendeeri sellele, et kõik need sada tuhat on meie selja taga. Me esindame neid metsaomanikke, kes oma metsi majandavad ja on leidnud, et neil on vaja ühistus olla. Ega meil tegelikult ei ole ju füüsilisi liikmeid, meie liikmed on ühistud. Ühistud tegelevad metsaomanike nõustamise ja metsade majandamisega, erametsaliit tegeleb lobitööga ja erametsaomanike huvide kaitsmisega. Sellist organisatsiooni on ka vaja.
Minu mulje on pigem selline, et erametsaliit esindab suuri metsafirmasid ja metsatööstureid. Teie liikmeskonnas on vähem kui kümme protsenti metsaomanikest, aga neile kuulub üle kolmandiku kogu erametsa pindalast.
Töösturitega on meil silmside olemas, ega ma ei salga. Vahetame informatsiooni, tegime koos kasvõi valimiskompassi. Metsaomanike ja metsatööstuse vahel ainult vastuolude nägemine oleks väga kunstlik.
Selge on see, et on erinevad huvid ja on vaidlused näiteks hindade ja tarnetähtaegade üle, aga kumbki pool ei saa ilma teiseta hakkama. Metsakasvatajale on oluline, et keegi tema käest puidu ära ostab. Tegelikult ollakse ühes paadis: kui tööstusel läheb halvasti, siis ei lähe ka hästi ja vastupidi. Ühegi huvides pole pankrotti ajada.
Mind on alati hämmastanud see, kui suurelt asju ette võtab ja kui palju jõuab. Te reageerite iga menetluses oleva seaduseelnõu ja planeeringu peale, te jõuate teha lobitööd Brüsselis, te palkate advokaate kohtuvaidlusteks. Kõik see pole ju ometi võimalik kolme palgalise töötajaga ja liikmemaksudest laekuva rahaga.
Lisaks palgalistele töötajatele on meil tööjaotus juhatuse liikmete vahel, kes panustavad töösse oma kompetentsi ja võimaluste piires. Näiteks Brüsseliga ajab asju lisaks palgalistele töötajatele üks juhatuse liige oma kulu ja kirjadega. Lisaks liikmemaksudele tuleb raha ka erinevatest projektidest, meil on näiteks KIKi ja LIFE’i projektid. Meie liikmed annavad ka lisaraha, aga see pole nii, et võtke raha ja tehke midagi.
Toetused on seotud mingi konkreetse ettevõtmisega. Kui me näiteks tegeleme mingi teemaga ja meil on vaja advokaadi abi, siis need, kelle huve me esindame, ka toetavad meid. Leib tuleb lauale ikkagi seeläbi, et meid on vaja, ning raha antakse meile selleks, et me toimetaksime.
Kas on olemas mingisugune taktika ja strateegia vähenemise tsükli jaoks? Kas te teete mingeid ettevalmistusi?
Meil on tegelikult olnud ikkagi seesama arusaamine, et peab ise olema nii tark, et oskab oma tulusid ajas jagada. Meile teeb kõige rohkem muret, kui keegi hakkab nüüd jõuga piirama. Ütleme, et ühes maakonnas on X ja siis, kui see X on täis raiutud, paneme poe kinni. Et sina oma puiduga enam turule tulla ei tohi, sina enam raiuda ei tohi, sest on täis.
Meie põhipostulaat on, et see peaks olema omaniku valik. Kui omanikul on küps mets, siis ta peab saama ise valida, mida sellega peale hakata, millal ja mida raiuda.
