Uluk ei tee vahet maaomandi suurusel

17.02.2013

POSTIMEES (erileht) Aira Toss, väikemetsaomanik Hiiumaalt:

Praegu on Eestimaal jahiseaduse muutmise tõttu kirglikud ajad. Taas käib vaidlus teemal, kes meist ikka on see «kõige õigem eestla­ne». Kas see, kellel rohkem või vähem maad, kas see, kellel jahipüss, või see, kellel mitte? Kemplemise ajal unustame, et jahiseadusega määratleme järgmiste põlvkondade tuleviku.

Metsaseadus paneb kenasti paika, et mets on ökosüsteem, mis koosneb metsamaast, sel­lel kasvavast taimestikust ja seal elunevast loomastikust. Kahjuks kipub olema nii, et kui inimene hakkab ökosüsteeme oma huvides ümber korraldama, siis on tulemused väga tihti vastupidised oodatule.

Loodusel on oma taluvuspiir. Me ei saa oma ahnuses oodata, et ühel ja samal maatü­kil on võimalik korraga kasvatada uut põlv­konda okaspuupuistut ning küttida samas pi­devalt suures koguses ulukeid.

Kannatajaks pooleks jäävad puud, nemad süüakse lihtsalt ära. Ega kits, hirv ja põder niisama lusti pärast metsapuid riku, neile on puude võrsed, okkad ja lehed ju toit.

Järelikult tuleb leida mõistlikud lahendu­sed, milline ulukite arvukus tagab selle, et metsas kui ökosüsteemis ka taimestik (puud) ellu jääks.

Korralikku kodumaist palgipuud vajavad ka meie lapselapsed, me ei saa pärandada nei­le ainult äranäritud männiigerikke.

Metsandus on põlvkondadeülene tegevus. Okaspuukultuuril läheb vähemalt seitse küm­nendit, et sellest sirguks korralik palgimets. Kui mõtleme ajas tagasi, siis praegu raiutavad metsad on näinud mitut riigikorda ja erine­vaid omanikke.

Seega on vaidlused selle üle, kellele ja kui palju maad kuulub praegu, üsna vähetähtsad. Uluk ei tee vahet maaomandi suurusel, tema sööb ikka seal, kus toitu.