Uluk ei tee vahet maaomandi suurusel
17.02.2013
POSTIMEES (erileht) Aira Toss, väikemetsaomanik Hiiumaalt:
Praegu on Eestimaal jahiseaduse muutmise tõttu kirglikud ajad. Taas käib vaidlus teemal, kes meist ikka on see «kõige õigem eestlane». Kas see, kellel rohkem või vähem maad, kas see, kellel jahipüss, või see, kellel mitte? Kemplemise ajal unustame, et jahiseadusega määratleme järgmiste põlvkondade tuleviku.
Metsaseadus paneb kenasti paika, et mets on ökosüsteem, mis koosneb metsamaast, sellel kasvavast taimestikust ja seal elunevast loomastikust. Kahjuks kipub olema nii, et kui inimene hakkab ökosüsteeme oma huvides ümber korraldama, siis on tulemused väga tihti vastupidised oodatule.
Loodusel on oma taluvuspiir. Me ei saa oma ahnuses oodata, et ühel ja samal maatükil on võimalik korraga kasvatada uut põlvkonda okaspuupuistut ning küttida samas pidevalt suures koguses ulukeid.
Kannatajaks pooleks jäävad puud, nemad süüakse lihtsalt ära. Ega kits, hirv ja põder niisama lusti pärast metsapuid riku, neile on puude võrsed, okkad ja lehed ju toit.
Järelikult tuleb leida mõistlikud lahendused, milline ulukite arvukus tagab selle, et metsas kui ökosüsteemis ka taimestik (puud) ellu jääks.
Korralikku kodumaist palgipuud vajavad ka meie lapselapsed, me ei saa pärandada neile ainult äranäritud männiigerikke.
Metsandus on põlvkondadeülene tegevus. Okaspuukultuuril läheb vähemalt seitse kümnendit, et sellest sirguks korralik palgimets. Kui mõtleme ajas tagasi, siis praegu raiutavad metsad on näinud mitut riigikorda ja erinevaid omanikke.
Seega on vaidlused selle üle, kellele ja kui palju maad kuulub praegu, üsna vähetähtsad. Uluk ei tee vahet maaomandi suurusel, tema sööb ikka seal, kus toitu.