Metsakasvataja tuntud tõde on, et istutatud või külvatud uus mets vajab esimestel kasvuaastatel hooldamist, kuid algajamatel metsaomanikel võib see vahel ka meelest minna. Väikesed puukesed konkureerivad kasvu algusaastatel rohttaimedega, mis võivad nende kasvujõudu pärssida või puutaime hoopis hukutada.

Kui metsaomanik on lasknud enne kultuuri rajamist teha maapinna ettevalmistust, on kultuure hooldada lihtsam.

Kui kaua ja kui tihti?

Sõltuvalt sellest, kas maapinna ettevalmistust tehti või ei, tuleks rohttaimi tõrjuda kolme kuni viie aasta vältel pärast kultiveerimist. Külvikultuuride hooldus võib nõuda ka pikemat aega.

Esimesel kasvuaastal tehakse tavaliselt rohttaimede tõrjumist üks kuni kolm korda ja edaspidi üks või kaks korda aastas. Tavaliselt käib rohutõrje kas tallates, kitkudes või niites vikati või võsalõikajaga. Keemilisi taimekaitsevahendeid metsas rohu tõrjumiseks kasutada ei tohi.

Esimest korda tuleks puutaimede ümbrus niita või tallata jaanipäeva paiku, kui rohi on saanud kasvujõu.

Kui on põuaaeg, siis tasub rohutõrje ära jätta või edasi lükata, sest taimejuurte liigutamine ja järsk valgustingimuste muutus võib kasu asemel kahju teha Sõltuvalt ilmastikust tuleks kevadel istutatu uuesti üle vaadata augustis-septembris ja siis niita, tallata või kitkuda puutaimede ümbrus rohust puhtaks.

See on tähtsamgi kui suvine hooldus, sest kulu võib lume all hakata taime lämmatama. Teine põhjus on see, et kulusse mattunud metsakultuur võib talvel minna hiirte nahka – hiired pääsevad lume all sellistele taimedele hästi ligi.

Erinev valgusnõudlikkus

Kultuuri hooldades tuleb arvestada puuliigi valgusnõudlikkust. Esmajärjekorras vajaks rohust puhastamist valgusnõudlikud puuliigid kask ja mänd.

Männitaimed on võrreldes kuusetaimega vastuvõtlikumad erinevatele seenhaigustele. Kui taimed jäävad rohtu ja see hääbudes neile peale langeb, saavad seenhaigused kasvuks-arenemiseks head tingimused. Hooldatud taime ümber liikuv õhk vähendab seenhaiguseohtu.

Rohus kasekultuurides suureneb putukkahjustuste oht. Rohus elavad tirdid munevad hilissuvel noore kasetaime tüvele, tehes sinna väikese haavandi. Selle kaudu võib taim nakatuda seenhaigusesse. Kui tugev putukkahjustus ja seenhaiguste levik kokku langevad, võib puutaim ka hukkuda.

Kuusetaimed taluvad varju, kuid enamasti istutatakse nad viljakatesse kasvukohtadesse, kus ka rohi väga jõudsalt kasvab, nii et kuuskki vajab rohutõrjet.

Okaspuutaimede puhul tuleb peale selle mõelda kärsakaohule. Raie värske okaspuulõhn meelitab kohale männikärsakad, kes munevad enamasti värskete okaspuukändude juurtele, kuid toituvad noortel okaspuutaimedel. Kui istutatud taimed ei olnud juba taimlas kärsaka vastu töödeldud, tuleb nüüd mardikaid kas lihtsalt ära noppida või tõrjuda lubatud tõrjevahendeid kasutades.

Mõelge ka ulukitõrjele

Peale muu tuleb metsaomanikul arvestada sellega, et metsakultuuri võivad himustada ulukid, kes puittaimi söövad. Ulukitõrjeks on turul liikvel mitut sorti repellendid ehk peletusvahendid, millega taimede latvu pritsitakse või määritakse.

Turul on ka ladva- või tüvekaitsmeid. Paljud metsaomanikud on kasutanud aga ka koduseid käepäraseid vahendeid: tugevalõhnalisi aineid alates pesuseebist ja lambavillast ning mitmesuguseid helkivaid linte või esemeid.

Üks lihtne võte on veel istutada potentsiaalsele ulukikahjustusalale rohkem puutaimi kui tavaliselt, juba ette arvestades, et osa taimedest tõenäoliselt süüakse ära. Sama põhimõtet saab rakendada looduslikule metsauuendusele jäetud raiesmikul, kus esimesel valgustusraiel jäetakse alles rohkem puid.

Tutvu ka eelmisel aastal uuendatud trükisega Metsakultuuride ja noore metsa hooldamine!