Raiemahu määrab juurdekasv ja raieküpse metsa hulk
01.06.2018
Aastaid on Eestis lähtutud põhimõttest, et meie metsade majandamine on jätkusuutlik. Üks peamisi kriteeriume selle hindamiseks on, et raiemaht ei oleks pikas vaates juurdekasvust suurem.
Lühivaates määrab raiemahu eelkõige raieküpsete metsade hulk. Sellest nõudest on rangelt kinni peetud ja statistilise metsainventuuri andmed näitavad, et metsa raiutakse vähem, kui juurde kasvab, ja meie metsa tagavara on viimastel aastatel järjepidevalt suurenenud.
Nüüd on seda põhimõtet hakatud kahtluse alla seadma väitega, et mida noorem on mets, seda suurem on ka juurdekasv. Ja mida vähem vana, raieküpset metsa, seda suurem on kogu metsa juurdekasv tervikuna, nii et raiemahtu juurdekasvu järgi seades polegi varsti enam küpset metsa, mida raiuda.
Tegelikult ei ole raiemaht ja metsa juurdekasv otseses seoses sel kombel, et mida rohkem raiud, seda suurem juurdekasv.
Samuti on ekslik viimasel ajal üha laiemalt leviv arvamus, et mida noorem mets, seda kiirem juurdekasv. Kasvukiirus sõltub muidugi puu liigist ja paljudest muudest asjaoludest, aga üldjuhul kasvab kõige kiiremini kolmekümnendatesse eluaastatesse jõudnud mets, mida paljude puuliikide puhul võib pidada ka juba keskealiseks metsaks. Väga noores metsas kiireneb juurdekasv aasta-aastalt kuni metsa saamiseni keskealiseks, kõige kiiremini kasvab keskealine mets ja alles pärast keskiga hakkab metsa juurdekasvu kiirus vähenema.
Mis selle juurdekasvuga ikkagi on?
Eesti metsa juurdekasvu kiirus on viimase poole sajandi jooksul tõesti tõusnud, kuid põhjuseks pole metsa noorus. Juurdekasvu kiirenemise peapõhjuseks võib pidada metsamajanduslikke võtteid: metsa kasvatamiseks on valitud paremate tüve- ja kasvuomadustega istikuid ning hooldusraieid tehakse õigel ajal. Teine põhjus on kliimamuutused, mille tulemusena on kiirenenud puude kasv. Seetõttu on tõesti nii, et kui raiuda maha vanad puud, mis ei ole nii heade kasvuomadustega, ja uuendada see ala, siis uuem metsapõlv kasvab samal alal juba kiiremini ning saavutab samasuguse tagavara lühema ajaga kui eelmine metsapõlv.
Keskealises metsas on juurdekasv kõige suurem, kuid sealgi sõltub kasvu kiirus sellest, kui palju on puudel ruumi. Kui harvendusraie on õigel ajal tegemata jäetud ja puud kasvavad liiga tihedalt, siis jämedust eriti juurde ei kasva ning puud hakkavad ruumipuuduse tõttu surema. Kui aga teha harvendusraie, siis kasvavad alles jäänud puud kiiremini ja puude suremine väheneb oluliselt.
Juurdekasvu kui raiemahu piirangut saab vaadelda üksnes väga pika aja jooksul, näiteks raieringi (u 75 aasta) vältel. Väiksema ajalõigu – näiteks metsanduse arengukava kümneaastase perioodi – raiemahu määrab eelkõige raieküpsete metsade hulk. See omakorda sõltub puistute vanuselisest jaotusest. Tulenevalt peamiselt ajaloolistest põhjustest on meil praegu raieküpset metsa palju ja seetõttu on ka raiemaht olnud suhteliselt suur. Tulevikus võib aga olukord muutuda: kui raieküpse metsa hulk väheneb, siis väheneb ka raiemaht.
Metsainventuur läheb üha täpsemaks
Lisaks juurdekasvule kui raiemahu pikaajalisele piirangule on viimasel ajal püütud kahtluse alla seada ka statistilist metsainventuuri (SMI) kui metsa pindala, tagavara ja juurdekasvu mõõtmise meetodit, ehkki SMId kasutatakse edukalt paljudes Euroopa riikides ja Eestiski on see kasutusel juba ligi 20 aastat. Üks etteheide on näiteks see, et SMI metoodikat on aeg-ajalt muudetud ja SMI tulemusi pole keegi kontrollinud ega saagi kontrollida, sest vastava ala spetsialiste väljaspool keskkonnaagentuuri pole.
SMI võeti Eestis kasutusele 1999. aastal. See on valikuuring, milles kasutatakse erinevaid statistilisi meetodeid, mistõttu võib seda nimetada regulaarselt tehtavaks teadustööks. Statistiliste meetodite analüüsimise ja väljatöötamisega tegelevad peamiselt matemaatikud ning kui nemad on leidnud, et mingite ülesannete lahendamiseks on õigem kasutada mõnd uuemat meetodit, siis on see ka SMIs kasutusele võetud.
Metoodika muutumist on mõjutanud ka andmete kättesaadavuse paranemine. SMI algusaegadega võrreldes on tehnika, tarkvara ja infosüsteemid teinud tohutu arenguhüppe. Kui esimestel aastatel mõõdeti proovitükkide asukohad välja mõõdulindiga, siis nüüd on kasutusel ortofotod ja GPSid, mis võimaldavad proovitükkide asukohti palju täpsemalt määrata. Igasugune sedalaadi tehnika areng on võimaldanud SMI raames teha täpsemat tööd ja põhjalikumaid analüüse. SMIs toimub pidev areng, kuid olulisemaid metoodika muudatusi võetakse ette ainult iga viie aasta järel, mil saab läbi järjekordne SMI periood.
SMI proovitükkidest pool on alalised ja neid mõõdetakse iga viie aasta järel uuesti. Teadustöö kogemused on näidanud, et kuna puud kasvavad aeglaselt ja iga mõõtmine sisaldab alati ka mõõtemääramatust, saab usaldusväärseid juurdekasvu tulemusi alles siis, kui ühel ja samal proovitükil on tehtud mõõtmisi järjest vähemalt kümme aastat. Seetõttu võimaldas SMI andmestik alles 2014. aastal alustada esimesi täpsemaid juurdekasvu analüüse proovitükkidel.
Loe edasi Postimehe keskkonnaküljelt, kus ilmus ka teisi metsandusteemalisi artikleid.
