Erametsaportaal

27.12.2013

EESTI METS, MERLE RIPS: Vändra metsaühistusse, asutatud 2004. aastal, kuulub 117 liiget 26 275 hektari maaga, keskmiselt on igaühe jagu 225 hektarit. Seega on nende hulgas nii väike- kui suurmaaomanikke, kelledest Mihkel Jürisson kuulub selgelt viimaste hulka.

Madara talu peremees

Kahe ja poole tuhande maahektariga eraisikust omanikke, kes sealjuures veel südamega asja juures, ei ole just palju. See oligi üks oluline põhjus, miks sel­lele sügisele iseloomulikul päikeselisel ja värviderohkel päeval oleme oodatud Pärnumaale Vändra valda Madara külla.

Koduõuel on meid vastu võtmas metsaühistu juhatuse esimees, mitmete pe­reettevõtete omanik ja mittetulundus­ühingute eestvedaja ning kõigele lisaks veel ka värske vallavolikogu liige Mihkel Jürisson.

Kuidas keskealine mees selle kõige­ga toime tuleb, sellest lähemalt räägib Mihkel meile ligi saja-aastase talutare endises rehetoas, millest pärast uuendus­kuuri saanud õhuline elutuba. Aurava kohvitassi taha laua äärde istuma sätti­des ei jäta peremees märkimata, et am­mustel aegadel oli samas kohas hoopis reheahi.

„Vanasti oli siin töötuba,” jätkab Mihkel minevikuainetele põigates, „kus seitsmenda-kaheksanda klassi poisina punusin korve. Ema-isa kõrval õppisin korvitegemise tehnikat, see tänaseni käes. Tegime igasuguseid punutisi: mar­jakorve, lambikupleid, kausse ja muud. Keskkooliklassides teenisin ise juba päris hästi selle tööga.” Hetke pärast toob ta meile näha enda tehtud (lõnga) korvi, mis kolmekümne aastaga pole oma alg­set sära ja vormi kaotanud. Sinna juur­de selgitab ta, kuidas materjali metsas otsimas käidi, seejärel vitsad keedeti, lõhestati ja tehti ka kolmeks aetud laas­te. Ikka selleks, et erinevaid mustreid ja kujusid saada.

Madara küla Männiku maja said Mihkli vanemad kingiks põlisomanikult, kes oli ka Mihkli vanaema kasuema. Kuna aga lapsendamine ei olnud ametlikult vormis­tatud, siis ei saadud endise üheksakümnehektarilise suurtalu maid tagasi, vaid need on aegade jooksul kokku ostetud. Vanaproua, kes kuni surmani elas koos Jürissonidega, lähim sugulane oli kõrvaltalu peremees ja nii oli temal õigus Männiku maadele. „Tore härrasmees on,” sõnab Mihkel talle omase leebe tooni­ga. „Ma tegin talle raieteenust ja siis ta naeris, et raiu ikka nagu omale, niikuinii saad need kord endale. Ja nii ongi läinud. Olen temalt aegade jooksul kusagil sada viiskümmend hektarit ära ostnud.”

Targalt ja ettenägelikult tegutsedes

Jürissonide pereliikmete omanduses oleva kahe tuhande hektari metsa- ja viiesaja hektari põllumaa ning kruusakarjääri majandamiseks kujunes 1997. aastal asutatud osaühing Jürmets, mille juhatuse esimees ja ühtlasi ka tegevjuht on Mihkel. Suurem osa maadest paikneb Vändra vallas ja jääb umbes kaheküm­ne kilomeetri raadiusesse kodutalust. Mõned väikesed tükid on ka kaugemal, näiteks Saaremaal, millede saamisloo kohta ütleb ta muigelsui, et sai kaasa mindud üldise ostupaanikaga. Neid taas rahaks vahetama ta ei kiirusta, eks aeg näitab, kuidas targem on talitada.

„Ostmist alustasin aktiivsemalt ühek­sakümne kaheksandal aastal,” meenutab Mihkel. „Pärast Vändra keskkooli lõpe­tamist olin kolm aastat sõjaväes. Koju sain siis, kui Eesti Vabariiki oli olnud juba kolm kuud. Olid sellised muutuste ja eneseotsingute ajad. Punusin korve, müüsin neid laatadel ja saadud raha eest muretsesin esimese mootorsae. Seejärel olin seotud RMK-ga, ostsin ka ülestööta­miseks lanke ja teenisin materjali müü­gist raha. 1998. aastal pakuti mulle hek­tarilist tükki Suurejõel, pärast esimest ostu hakkas asi edasi arenema. Muide, seal tegin esimese harvendusraie alles kaks aastat tagasi. Erastamisega sain ka pisut maad juurde, kuid sellest rongist jäin ma teistega võrreldes oluliselt maha. Teistel oli parem stardiplatvorm, mina olin siis veel natuke liiga noor ja ehk pisut rumalam tegija. Mõni konkurent on hiljem naerdes tõdenud, et ega kõike ei jõua niikuinii kokku osta. Nii on, aga kahju on küll, kui kodu juurest keegi teine tüki ära võtab.”

Need, kes on suure tulu peal väljas olnud ja metsad kiiruga maha raiunud, on pärast lageda maa müügile pannud. Ostjaks ja seejärel noore metsa kasvama panijaiks on Mihkli meelest olnud ikka südamega metsamehed. Nende hulka kuulub kindlasti ka tema ise, kes oma ja naaberkülast on omandanud umbes viisteist vana talukohta, mille tulemu­sena on tal kodu lähedal ligi kolmsada hektarit põllu- ja metsamaad.

„Omalgi on kahju saja-aastast metsa maha võtta,” tõdeb Mihkel. „Üritan seda vähem kodu lähedal teha, aga vahel peab, see metsa tervisele kasulik. Siinkandi metsad on valdavalt noored, istutatud kolhoosi ajal endistele põllumaadele. Ma ei ole praegu ise istutamise juures palju kätt mullaseks teinud, teiste tegemiste kõrval pole selleks lihtsalt aega jätkunud. Aga ilus on vaadata, kui puud kasvavad ja latimetsa ikka jõuavad. Noor mets pakub mulle palju paremat emotsiooni.”

Iseõppinud metsamees

Metsanduslikku haridust Mihklil ei ole, kõik on õpitud tööd tehes ja lahtiste silmadega ringi käies. Eriti headeks nii­nimetatud kooliaastateks peab ta Vändra metskonnale teenuse tegemise aega. „Kägu Jaani juures tegin palju võpsikuid ilusaks, aga 2006. aastal sai isu riigi­metsas raietöö tegemisest täis,” räägib Mihkel. „See oli aeg, mil RMK hinnad läksid alla ja paljud otsisid teist tegevust. Neli aastat varem olin juba Vändra Metsa käest esimese Sampo harvesteri ostnud. Tol ajal oli neid vabariigis üksikuid, nüüd ehk juba kusagil viiekümne ringis.”

Selleks, et oma eesmärki täita – met­sad paremasse seisu viia on tulnud teha teadlikke ja ka kulukaid otsuseid, samuti proovitud kasutada erinevaid võt­teid. Tänaseks on ta endale muretsenud kogu vajaliku metsa-, põllu- ja karjääritehnika, erinevaid masinaid kokku üle paarikümne, mis enamasti ka liisingu-tevabad. Jürmetsas on aastaringselt tööl kümme meest, kellede ülesandeks on kultuuride ja noorendike hooldamine ning erinevate raiete tegemine nii oma metsas kui ka teenusena. Kui aga on vaja mõni suuremamahuline töö kiirelt ära teha, palkab ta mehi juurde.

„Eraldi töödejuhatajat mul ei ole, mehed peavad ise metsas hakkama saama,” on Mihkel kindel. „Kaardid ja GPS-id on kõigil olemas.”

Suvel toob raha sisse peamiselt kruusakarjäär, kus viis koppa töötavad. Talvel raiutakse oma metsast kuni seitse tuhat tihumeetrit puitu ja tehakse teenust. Kümmekond masinat peavad pidevalt töös olema. „Niisama ju kümmet inimest ülal ei pea,” kostub Mihkli hääles rahul­olu, kui ta taas jutu oma töömeesteni viib. „Põhituumik on olnud minu juures kümme-viisteist aastat ja nemad tunne­vad kinnistuid vaat et pareminigi kui ma ise. Autojuht, super tehnikainimene, töö­tab ka traktoril. Talvel veab langilt ma­terjali ära, kevadel võtab kündja treilerile ja viib sinna, kus töö ootamas. Usaldan omi mehi. Telefoni teel küsin vahel üle, kuidas läheb ja mingil hetkel käin ka vaatamas. Kaugemaid tükke vähem, aeg maksab rohkem. See, et inimesi võtta pole, on aga suur probleem. Viinamehi ma ei taha, ise ka napsust eriti ei hooli. Masinad on kallid, neid igaühe kätte usaldada ei saagi.”

Mihkel tõdeb, et kümnest käib tema võim üle, rohkemat ei suudakski. „Tunnistan, et kahe ja poole tuhande hektari haldamine, lisaks masinad-inimesed, ei ole kerge. Hommikust õhtuni olen tavaliselt rakkes. Tänahommikune metsaring sai tehtud kella kümneks, koju jõudes olin vööst saati märg. Ei ole see elu sugugi nii lihtne, kui kaugelt paista võib. Kohalike riigimetsameestega rää­kides tuleb välja, et neil on metskonnas umbes sama palju töötajaid pinnaühiku kohta kui minul. Ainult et nemad osta­vad teenused sisse, mina pean ise kõige­ga hakkama saama.”

Hinnapoliitika pole paigas

Mihkel Jürisson on seadnud eesmärgiks aastas sada pluss hektarit, peamiselt ikka neid tükke, mis tema pereliikmete maadega piirnevad, juurde osta. Samas nendib ta, et viimastel aastatel pole ta paraku suutnud oma eesmärki täita.

Kui uurin, kust nii palju raha investee­ringuteks, palkadeks ja elamiseks tuleb, siis vastusest loen välja, et kõik kuluotsused on põhjalikult läbi kalkuleeritud ja vaid üliharva saavad emotsioonid võitu.

Korraliku kasu võib saada vaid palgist ja kasepakust. Lepikust ei saa maamaksu tagasi, paberipuu teemat ei tasu arutadagi, hakke hind ei ole jätkusuutlik. Haket saab müüa viie kuni viie ja poole euroga, aga ülestöötamiseks kulub kuus eurot. Samas on ülekasvanud puitu nii metsas kui kraaviäärtes piisavalt, mis kõlbaks suurepäraselt soojatootmises kasutada.

Metsaettevõtted suudavad praegu omadega hakkama saada tänu sellele, et suuremad investeeringud tehnikasse on tehtud ja liisingud valdavalt lõpetatud.

Mihkel meenutab, et 1994. aastal mak­sis kasepaber sama palju kui praegu, ai­nult et diislikütte hind oli siis kaks, täna kakskümmend krooni liitri eest. „0len endiselt krooniusku,” naerab ta. „Selles vääringus on parem aru saada, mis toi­mub. Kui ma tookord kaks massikoormat, kokku kusagil kolmkümmend tihu­meetrit, Riiga viisin, sain selle eest uue mootorsae. Täna on materjalil täpselt sama hind, aga saagi ma ei saa enam. Meil propageeritakse praegu, et raiuge aina rohkem. Kui ma aga suure laraka metsa maha võtan, investeeringud planeerin, tehtud kulud kokku arvutan, pal­gad ja maksud ära maksan, ei jää suurt midagi järele. Puidu hind on võrreldes varasema ajaga niivõrd odav. Vanasti öeldi, et kümne hektari metsaga majan­dad pere ära, siis täna ma ütlen, et mingi aja võid heal juhul elatada ainult siis, kui oled vana küpse metsa tagasi saanud, mitte ostnud. Kui aga ostad metsamaad, siis paari tuhande hektariga võid ehk hakkama saada. Minusugusele ettevõt­jale annab kindlust see, et ostetud kin­nistud on erinevas eas. Metsakasvatuslik tootlus on kaks kuni kolm protsenti aas­tas. Natuke parem ja kindlam ikka, kui pangas-fondides raha hoidmine.”

Sama on mõistnud ka teised. Üha roh­kem näeb Mihkel oksjonitel suurfirmade ja (välis)fondide esindajaid, kes vaba raha maasse paigutavad. „Üks silm naerab, teine nutab, kui pakkumist teed,” mui­gab Mihkel nukralt. „Viimatisel oksjonil maksin mõistlikust hinnast kaks korda rohkem. Nimetan seda emotsionaalseks ostuks, aga tegu oli minu maa kõrval asuva tükiga ja sellest loobuda ma ei tahtnud. Lohutan end sellega, et tõsised metsamehed ei tegutse ainult raha pärast. Kui tahta raha teenida, siis on lihtsam börsil mängida kui metsa kasvatada.”

Kogemused õpetavad

Mihkel Jürisson on võtnud paaril viima­sel aastal seisukoha, et kui tahad okaspuumetsa saada, siis kultuuride hoolduse käigus tuleb kogu lehtpuu kohe välja raiuda. Ja tulemus on tõesti väga hea, selles saime oma silmaga veenduda, kui imetlesime Tõnise maaüksusele jäävat kuusenoorendikku. Mihkli sõnul oli siin­samas sajandivahetusel valdavalt lepik, millest valgustus- ja harvendusraie tule­musena on saanud kuusik.

Erinevate metsakasvatuslike võtete katsetamine Mihklile meeldib. Näiteks on ta Kaarli maaüksusel, kus umbes kakssada puud hektaril kasvab, kuused laasinud. Kui hästi see palgi kvaliteedi­le mõjub, näitab muidugi tulevik. Aga praegu on sealt läbi sõites tegu müstili­selt mõjuva kohaga, nõiametsaga, nagu Mihkel seda kohta hellitavalt kutsub.

Kultuuride hooldamine käib kevadeti ja sügiseti, suvel ei ole mõtet suure rohu seest taimi taga ajada, see on puhas aja ja jõu raiskamine. Eriti möödunud suvel, kui rohukasv oli suisa jube.

Peamiselt istutatakse kuuske, mändi vähem. „Üldse olen istutanud ainult neli männilanki,” kommenteerib Mihkel vali­kut. „Kümme aastat tagasi hukkusid kõik männitaimed, nimetan seda algaja eba­õnneks, et vale maa sai valitud. Proovisin ka maarjakaske kasvatada, aga praegu ei leia ma neist enam ühtegi üles. Meil teeb vesi palju liiga. Siin on peamiselt liiva-, Kaansoo pool savimaad. Savimaadel kasvavad supermetsad, ainuke probleem on see, kuidas esimesed kolm aastat üle elada.”

Sajad vee alt päästetud hektarid

Sestap ongi Mihkel palju aega ja jõudu pühendanud maaparandusele, olles ka Leetva maaparandusühistu juhatuse esimees. Vanade kuivenduskraavide ja süsteemide korrastamisele ning korrali­kele metsateedele, valdavalt on ta need ise ehitanud-taastanud, lisaks on tema eestvedamisel vallas rajatud kilomeetri­te viisi uusi kraave, kaevatud tuletõrje veevõtukohti ja sinna äärde püstitatud lõkke-puhkeplatse.

Möödunud aastal tehtu eest tunnis­tati keskkonnasõbraliku maaparanduse vabariikliku konkursi põllu- ja maakuivenduse kategoorias parimaks Leetva maaparandusühistu objekt. Täna, vaa­dates silmapiirini laiuvat laudsiledat põldu ja seistes kristallselge veega tiigi ääres, tuleb teha vaid mõistvat nägu, kui Mihkel selgitab, et mitte just väga ammu oli kogu 250 hektarit põllu- ja 200 hektarit metsamaad vee all. Need kõik ei ole tema maad ja maaparandust planeerides ei aja ta kaardil piire mööda näpuga järge, sest sellise suure töö juures ei saagi seda teha. Alguses leidus tõesti maaomanikke, kes ettevõtmisse pehmelt öeldes tõrjuvalt suhtusid, kuid hiljem on nad tulemust nähes tänulikud olnud.

Uusi kraave kaevates ja vanu puhasta­des sattus Mihkel kodu lähedal omapära­sele objektile, kus kuivenduskraavi põhja olid laotud tsemendist valatud plaadid. Et masinaga neid mitte lõhkuda ja järeltu­levatele põlvedele võimalikult palju alles jätta, tuli kraaviperved käsitsi võsast puhastada.

Piirangutest maal ei pääse

Jürissonide maadel looduskaitselisi pii­ranguid õnneks eriti pole. On küll pisut Natura-alasid, kodu lähedal üks vääriselupaik iidvanade ja väärikate puude ning endisaegse talu varemetega, vä­heke metsise mängumaid ja Kaansool Eestis haruldase mesimuraka leviala. Majandustegevust need paarkümmend hektarit ei mõjuta. Olulisemad raied õn­nestus Mihklil enne keeldude pealepanekut ära teha. Samas mõistab ta hästi nende maaomanike muret, kel ehk vaid mõni hektar metsamaad ja suurem osa sellest kaitse alla võetud.

Looduskaitsepiirangutega võrreldes on tunduvalt nukram seis kõrgepingeliinide alla jääva maaga. Kui põllul võtab posti ümbrus ära marginaalse osa, siis met­sas tahetakse liinikoridori järjest enam laiendada. Esialgu on ta suutnud küll elektrimeestega kokkuleppe saavutada, et liiniäärne noor mets alles jääks.

„Pole mõtet rääkida siin mingist kompensatsioonisummast, kui praeguste ko­gemuste järgi läheb kirja saatmine sel­lest rohkemgi maksma,” tõdeb Mihkel. „Elering või Eesti Energia võiks kasvõi maamaksugi omaniku eest tasuda, et mingigi õiglus valitseks. Vähemalt seda pean küll tunnistama, et liinialuste pu­hastamise kord on paremaks muutunud. Varem oli tunda, et firmade peamine soov oli omaniku käest välja kaubeldud tasuta materjaliga niiöelda rikastuda. Samas, kui lähed elektrivõrku näiteks maaparandusobjektile kooskõlastust saama, küsitakse kohe raha. Ka servituudi seadmisega on probleeme tek­kinud. Inimesed ei julge lihtsalt enam sellega nõustuda, sest väga palju on nende teadmatust kuritahtlikult ära ka­sutatud.”

Maa- ja metsaomanikud on üldiselt vaiksed ja rahumeelsed, aga kui suured tegijad nende kannatlikkust kurjasti ära kasutavad, võivad tekkida tõsised vastu­löögid. Mihkli meelest saab maal palju asju inimlikul tasandil ära lahendada, ka suurfirmade kohapealsete töötajatega. Alati ei ole vaja joosta peakontorisse, sest niikuinii tehakse seal selgeks, et ükskõik mis ka poleks juhtunud, on nende poolelt juriidiliselt kõik korras. Hea näide on tal tuua ühe maaparandusobjektil juhtunu­ga, kus maa-aluse kaabli paigaldamisega lõhuti kollektor ära ja kogu põld uppus vee alla. Inimlikult asjale lähenedes suu­deti probleem lahendada.

Looduse ja inimestega tuleb sõber olla

Kui elad maal, siis peab arvestama ka metsloomadega. Sellega, et karu käib maja taga uudistamas, et põdrad ja kit­sed võtavad noorendikest oma osa, et hirvepaar on põllu keskele metsatukka kodu rajanud ja et metsavahel liikudes võid hundiga silmitsi sattuda.

„Mina oma metsa uue jahiseaduse järgi kinni ei pannud ja lepingute sõlmimi­ne on samuti omaette teema, millega kiirustada ei tasu,” mõtiskleb Mihkel. „Väikeses külakogukonnas on seda kee­ruline teha. Ise ma jahimees ei ole, isa on. Eks see kahepoolne asi ole, kuid jahimehed võiksid ikka maaomanikuga arvestada, et ei tekiks ilmaasjata pingeid. Ega ma oma metsades iga päev ju ei käi, et täpselt teada, mis seal toimub. Ühel päeval oli vaja aga lageraiega alustada. Harvesteriga kohale jõudes avastasin, et puu otsa oli ehitatud suisa „palee”. Läks vaevalt veerandtund mööda, kui telefon taskus helises ja härdalt paluti, et ma seda puud maha ei võtaks. Aga kus olid nad siis, kui ehitama hakkasid? Miks siis keegi ei helistanud ega luba küsinud? Vastust ma ei saanudki. Nukraks teeb ka see, kui männinoorendikus käies avastad selle keskel põtrade jaoks pandud lakukivi. Kas jahimees selle peale ei mõtle, et pärast maiustamist hammustab põder isuga männikasve peale? Öeldakse küll, et põder sööb aastas ainult kümme prot­senti mändidest, aga kümne aastaga on ju kõik otsas … Eriti mõjutab see neid, kel metsa vähe ja iga puuke arvel.”

Prooviks on Mihkel kodule lähemal asuvale neljale noorendikule, kokku neli hektarit, aiad ümber ehitanud. Erilist tulevikku ta neis ei näe ja rohkem sellist suurt tööd ette ei võta.

Pereliikmete abi on oluline

Mõnda aega tegeles Jürissonide pere, peamiselt küll ema Linda, ka taimemajandusega. Kuigi kuuskede kasvatami­ne oli Mihkli meelest suhteliselt lihtne, lõpetas ta selle tegevuse viis aastat tagasi. Vajaliku koguse taimi saab ta nüüd naabrimehe käest.

Sel sügisel ostis Mihkel külviku. „Hirmus kalliks läheb,” ohkab ta. „Ostu planeerides teadsin, et kuuse-männi-seemne kilohind on viie-kuuekümne euro vahel. Sel aastal sai aga RMK hakkama tõelise üllatusega – tõstis hinna kolmesajale eurole kilo eest. Viis korda tõstis! Seemet tellides mõtlesin hulka aega, mida teha. Lõpuks jõud­sin järeldusele, et kõik on õige, sest Skandinaavias küsitakse isegi poole rohkemgi. Ega midagi muud üle jää, kui tuleb olukorraga leppida ja uued arvutused teha. Võibolla tuleks üldse ainult looduslikule uuendusele üle minna?”

Pensionärist isa Kaarel toimetab ko­duümbruse metsades nagu metsavaht – käib ja kontrollib jalgsi või ATV-ga, kas kõik on korras. Vajadusel võtab kaasa sae ja teeb mahalangenud kuivakast küttepuid.

Mihkli elukaaslase ja kolmeaastase poja Markuse ema Jaanika Petersoni ülesandeks on väiksemate perefir­made raamatupidamise korrashoid. Jürmetsal on eraldi raamatupidaja, sest seal on tööd tunduvalt rohkem. Peale selle on Jaanika tegus mitmetes mitte­tulundusühingutes ja külaseltsis.

Kogukonna eestvedajad

Männiku talu ja suure tee vahel on jääaja piiri märkivad Madara mäed, kus Mihkli lapsepõlveaegsed suusarajad ja möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel ehitatud kõlakoda. Sealsamas voolavad ka Madara jõe veed kalarikka Pärnu jõe poole.

Aastaid vaevas meest see, et kõik oli räämas ja lagunenud, kuni ühel päeval sai otsus vastu võetud – teeme korda! Esmalt tuli muidugi luba küsida maa­omanikult ehk Tallinna-härralt, nagu Mihkel teda heasüdamlikult kutsub, et seal üldse midagi ette võtta saaks. Suur oli üllatus, kui pealinnas käies tehti talle ettepanek maa ära osta, mille ta loomulikult vastu võttis.

Jaanika ülesandeks jäi mittetulun­dusühingu loomine ja maaelu arenda­mise programmist raha taotlemiseks vajalike paberite kordaajamine.

Tänaseks on külaplatsil juba kaks rahvarohket jaanituld peetud. Vana laudadest tehtud kõlakoja asemel on olemas sama mudeli järgi valminud uus, seekord juba palkidest, samuti tantsuplats, pingid-lauad, teadetetah­vel ja kemps. Aga ka valgustatud suusarada.

„Külaplatsi kasutavad kogu piirkon­na vanad ja noored,” ei varja Mihkel rahulolu tehtut näidates. „Iga päev teevad siin trenni jalgrattapoisid, tule­vased Taaramäed ja Kangertid. Talvel hoian ise siin teed lahti, et juurdepää­suga probleeme poleks.”

Muidugi teeb muret see, et maal on noori vähe. Madara külas elab neliküm­mend inimest ja neist vaid mõned on kooliskäivad lapsed. Naljatamisi loevad nad Jaanika sõnul noorteks ka neid, kes veel ei ole viiskümmend saanud, sest enamik on juba selle piiri ületa­nud. Õnneks on naaberküla Kadjaste elujõulisem ja mitu korda suurem. Ka valla keskuse Vändra noored-vanad on külaplatsil sagedased olijad.

Üleüldine suhtumine, et maal ei ole tööd ja seepärast ei saa seal ka elada, on tegelikult lausa väär. Kui ikka ideid ja mõtteid on, tahtmist ka ja käed-jalad otsas, siis pole tegelikult probleem, kus elada. Pigem tulekski põhjuseid otsida eelkõige endast. Mihkel, kes sünnilt mädaralane, proovis varemalt elamist-töötamist Vändras ja Pärnus, kuid mingil hetkel mõistis, et just siin, Männikul, on tema õige koht. Pärnu korter on siiani alles, igaks juhuks. Jaanika sõnul on nende poeg täielikult isa laps, kellele meeldivad masinad ja mets ja kes ei ole mingil tingimusel nõus ööseks linna jääma.

Järelikult saab Mihkel Jürisson rahu­meelselt oma rida ajada, sest ta tunne­tab, et aastate pärast astub poeg tema jälgedesse.