Uued haigused on ohtlikud meie metsadele

21.01.2014

VOOREMAA, Eda Tetlov:

Ilmastiku omapära on meist igaüks märganud. Kraadi­klaas näitas detsembris ja jaanuari algul kuut sooja­kraadi ning metsas õitses nä­siniin. Õnneks tuli jaanuari keskel siiski päristalv.

Mure metsapuude tervise pärast ning soov saada uutest invasiivsetest metsa- ja par­gipuude haigusetekitajatest rohkem teada tõi huvilised Tartus kuulama maaülikooli dotsendi, metsapatoloog Rein Drenkhani loengut “Kas invasiivsed haigused on ohuks meie metsale”. Ettekandja tunnistas, et tema poole pöör­duvad sageli inimesed, kes on mures puude tervise pärast, küsides, kas on mingit vahen­dit, mis aitaks puudel haigusi tõrjuda ning taastada nende hea tervise ja väljanägemise. Ekstreemseim palve Drenkhanile oli nimetada mürk, mis aitaks puu tervist parandada. Maaülikooli töörühm, kes sel­listele küsimustele vastata püüab, on väike, kuid tegus.

Uusi haigusi tekib nagu seeni pärast vihma

Viimastel aastatel on Eestis leitud mitmeid uusi, sealhulgas ka ohtlikke puuhaigusi. Drenkhani hinnangul on need hai­gused meil ilmselt pikka aega nii-öelda kohal olnud, kuid alles nüüd haigusetekitajatele soodsates elutingimustes sil­maga nähtavaks muutunud. Üks selline on saaresurm, mis kahjustab ja viib hukkumise­ni meie metsapuuna tuntud harilikku saart ning ka meil võõrliigina sisse toodud musta, pensilvaania ja mandžuuria saart.

Kahjustaja ei hooli puu vanu­sest – hukkuvad nii mõneaas­tased kui ka juba vanad puud. Tõsi küll, vanemal puul võtab hinguse edasiminek enam aega kui noorekesel. Tehtud uuringud viitavad asjaolule, et see haigus on meile sisse toodud Kaug-Idast, kus see aga kohaliku liigi mandžuuria saa­re elule otsest ohtu ei kujuta.

Ilmselt on haigus koos intro­dutseeritud taimedega n-ö kaa­saandena Euroopasse toodud. Tõsiseim teadaolev haiguskolle paiknebki Poola-Leedu piiril. Meil näitavad uuringud, et hai­gus on levinud lääne poolt ida poole. Tõsisemad kahjustused on saartel olnud Lääne-Eestis. Sageli ründavad nõrgestatud ja haigusest vaevatud puud mitmed kahjustajad, lisaks seentele ka putukad. Samas on täheldatud, et mõned saa­repuud jäävad haigusest puu­tumata. Järelikult on olemas saarekloone, mida saaresurm ei kahjusta.

Enim uusi haigusi männil

Senileitu põhjal võib tõdeda, et enim on leitud uusi haigusi männil. Nende leidmisskeem on sarnane: kõigepealt leitakse uus haigusetekitaja mõnel männi võõrliigil ja siis edasi juba meie harilikul männil. Nii juhtus punavöötaudigaja seni eestikeelse nimeta seenega diplodia pinea, mis männil kahjustusi tekitab.

Viimatinimetatu pole küll kantud ohtlike kahjustajate loetellu, kuid kujutab ohtu meie männipuudele seetõttu, et võib kahjustada erinevas vanuses puudel nii okkaid, oksi, käbisid kui juuri ning põhjustada puidu sinetust. Meil seni enam levinud männihaiguse pudetõve puhul on kahjustused tõsisemad noor­tel puudel, kuid vanemad elavad haiguse üle.

Seniste, meil tavaliste männihaiguste puhul oleme harjunud, et seeneoste teke ja levik toimub taime kasvuperioodil. Punavöötaudi senised uuringud on näidanud aktiivset eoste teket juba veebruaris-märtsis.

Haiguste levikut soodustab soojenev kliima ja ekstreemne ilmastik

Drenkhani hinnangul võib uute haiguste järsu ilmnemi­se üheks põhjuseks olla meie soojenev kliima ja ekstreemne ilmastik. Viimase kahekümne viie aasta kuude lõikes vaadel­dud temperatuurid on keskmi­sest pigem kraadi-paari võrra kõrgemad kui madalamad.

Ilmselt soodustab haiguste levikut ka globaalne kauban­dus ja sellega seoses kiirem kaupade liikumine. Haigu­setekitajate väljaselgitamist raskendab asjaolu, et sageli ei ole need palja silmaga näh­tavad. Silmale terve taim võib endas kanda mitmesuguseid haigusi. Sageli ei ole võimalik haigusetekitajat määrata ka mikroskoobi abil ning appi tuleb võtta mikrobioloogilised meetodid. Majandust on keeru­line täiendavate nõudmistega koormata, näiteks teatud ajaks taimedele karantiini kehtesta­da. Olemasolev karantiinisüsteem on jäik.

Haigusetekitajate avasta­mist ja määramist hõlbusta­vad ka paremad teadmised neist ning võimalused silmaga nähtamatut haigusetekitajat geeni tasemel kindlaks mää­rata. Uued uurimismeetodid on küll kallid, kuid täpsed. Maaülikoolis avati eelmisel kevadel uuendatud sissesea­dega metsapatoloogia labor, kus tehakse muu hulgas metsa seenhaiguste DNA-põhiseid määramisi.

Tabab kõigepealt nõrga tervisega isendit

Uustulnukatest haiguseteki­tajatel võib olla meie puudele erinev mõju. Tihtipeale on väga raske eristada uustulnuka teki­tatud kahju puus toimetavate n-ö vanade ja tuntud seenhai­guste omast. Ekstreemsete ilmastikutingimuste korral on suurenenud ka selliste vanade tuntud tegijate nagu juurepess ja külmaseen kahjustused. Nii nagu inimeste puhul, tabab ka puudel haigus nõrgema tervisega isendit. Sealjuures on keeruline selgeks teha, kes oli esimene kahjustaja ja kes tuli hiljem juba nõrgestatud puusse. Seenhaiguste levikut soodustab suur õhuniiskus.

Drenkhani hinnangul mõ­jutavad kliimamuutused nii peremeestaime kui ka patogeeni. Kõige tõsisemad on nö varjatud patogeenid, kellede mõju võib olla seda tugevam, mida hiljem need avastatakse. Varjatud patogeenide avas­tamiseks on tema hinnangul oluline DNA-põhine diagnos­tika. Kõige olulisem on leida tõhusad tõrjemeetmed pere-meestaime vastupanuvõime tõstmiseks.