Ainult puud, ei ühtki põõsast

10.01.2014

MAALEHT, Leili Mihkelsoni metsablogi: Just selline näeb välja üks vääriselupaik minu maa naabruses riigimetsas. Seal kasvavad ainult puud: vanad haavad, mõni üksik kask ja teise rinde peenemad kuused, mis pikkuses ulatuvad lehtpuude poole kõrguseni ja mis järjest kuivavad, maha langevad ning kõdunevad.

Metsaalune on paksu kihina kaetud aegade jooksul sinna langenud kõdulehtedega ja rohttaimi on vähe. Siin-seal vaid mõned mustikavarred.

Metsa servaalal, kus valgust rohkem, kasvab umbes 10 meetri ulatuses väheke ka põõsaid, nagu toomingas või sarapuu või paju, sekka mõned noored kuused. Edasi algab ürgmets haabadega, kus isegi suvel päevasel ajal on hämar, sest kõrged puud hoiavad oma lehtedega päikesevalguse jõudmise maapinnale ära.

Kõrgete vanade haabade tüvedel võimutseb haavataelik. Metsamehed teavad, et need haavad on seest mädad, ometigi pole üle 7 ha suurusel tükil seni ühtki murdunud ja mahalangenud haavapuud. Murduvad ja langevad hoopis kuused. Paljudel haabadel on tüveõõnsusi, kus võiksid elutseda kasvõi lendoravad. Suurem osa lendorava eluks vajalikke tingimusi on selles metsas täidetud – õõnsustega haavad, neist madalamad kuused ja metsa all üksjagu mustikavarsi. Ometi pole õnnestunud sealt lendorava elutegevuse märke enam leida, ehkki kunagi metsaülemaks olnud, nüüdseks aastaid manalamees, olevat sealsetest lendoravatest rääkinud ja hoidunud seda metsa raiumast.

Küll aga tunnevad seal end koduselt näiteks laanerähn ehk kolmvarvasrähn, kevadeti kopsivad suur-kirjurähnid, olen näinud ka händkakku seal puhkamas ning laanepüüd maapinnal kännutüüka varjus munadel haudumas.

Peale erinevate puuseente leiab nii tüvedelt, juurtelt kui murdunud tüügastelt rohkesti erinevaid samblaliike, sealhulgas haruldasi.
Kui mõnikord aega, siis ronin üle kraavi ja teen ürgmetsas järjekordse tiiru. On põnev, kuidas mets ilma inimese sekkumiseta elab ja et saan kõike seda jälgida. Vääriselupaikade eesmärgiks ongi väljavalitud metsaosade pikaajaline puutumatuna säilitamine.