Andrus Karnau: kliimamiljardid

23.01.2014

E24: Jääkarud muutuvad iga aastaga inimestele aina ohtlikumaks, sest merd kattev külmunud kilp jääb kliimamuutuste tõttu üha väiksemaks. Nii on jääkarud sunnitud toitu otsima maismaal ja võimalus fataalsete tagajärgedega kohtumiseks inimesega on aina suurema tõenäosusega. Kuu aega tagasi ründas jääkaru kaht inimest Churchilli kesklinnas Kanadas.

Mõned päevad hiljem jättis vähemalt tuhat inimest elu Filipiine tabanud taifuunis Haiyan. Euroopa Liit püüab juba pikemat aega veenda maailma riikide liidreid, et tuleks sõlmida globaalne kliimakokkulepe kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise vähendamiseks. Lepe ei oleks mitte ainult soovitav, vaid kohustuslik kõikidele riikidele.

Selliseid leppeid kannustab tagant mure jääkarude, aga veelgi enam üleujutustes ja orkaanides hukkuvate inimeste pärast, kuid ei maksa unustada ka suure tulu teenimise ootust.

Kuidas võidelda kliimamuutustega? Loomulikult investeerides uude tehnoloogiasse, mis saastab senisest vähem keskkonda. Rahapaigutused tööstusse tähendavad aga uusi võimalusi ja suurt äri ettevõtjatele. Taastuvenergia tehnoloogiat edendavad ettevõtjad on kliimapoliitika kõige kindlameelsemad toetajad.

Niisamuti näevad oma šanssi Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika riigid, kelle valitsustele annab kliimamuutustega võitlemine ettekäände küsida raha jõukalt läänemaailmalt. Kui tahate puhtamat õhku, siis tuleb see kellelgi kinni maksta.

Varssavi kliimakonverentsil leppisid poliitikud kokku, et arenenud riigid panustavad 100 miljardit USA dollarit, et võidelda keskkonnakahjudega arengumaades. Panustama peavad nii valitsused kui ka erasektor. Suurejoonelise rahajagamise ürituse jaoks on loodud spetsiaalne rahvusvaheline kliimafond, mis peaks tegema esimese väljamakse juba tuleval aastal. Aga see ei ole veel kõik. Peale selle on troopiliste vihmametsade jätkusuutlikkuse tagamise fond ja veel terve hulk programme. Kõik need nõuavad sadu miljoneid eurosid ja dollareid.

Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside kvootidega kauplemise süsteem vaagub praegu hinge. CO2 hind liigub 3-4 euro piiril. Hinnatase ei ole aga selline, mis sunniks tööstusi ja elektritootmist kasutusele võtma uut tehnoloogiat. Kvoodikaubandusel pole sellisel kujul mingit mõtet, see ei suuna kuidagi maailmajao majandust.

Enamik Euroopa suurte energiafirmade juhte leiab, et süsinikdioksiidivaba elektri tootmise subsiidiumid on rikkunud terve maailmajao investeerimistingimused. Elektrijaamu pole võimalik enam riikliku toetuseta ehitada.

Kuna Euroopa Liit on ise ebakindel, siis on üsna vähetõenäoline, et sünnib ka ülemaailmne tõhus ja suuri muutusi kaasa toov kliimalepe. Ilmselt milleski kokku lepitakse, aga pigem jääb selle mõju kosmeetiliseks. Nagu see ka Euroopas praegu on, sest näiteks põlevkivijaamad töötavad täie hooga hoolimata kvoodikaubandusest.

Sõnades on Euroopa Komisjon aga jätkuvalt tahtmist täis ning kõik see kokku külvab segadust. Ühelt poolt on fossiilsel kütusel põhinev majandus jätkuvalt tulus, teisalt ripub kogu aeg õhus ähvardus, et poliitika teeb järsu pöörde ja vana tehnoloogia kaotab konkurentsivõime.

Kliimapoliitika edusse võib uskuda või mitte, kuid poliitikuil oleks aeg teha kindlameelseid otsuseid.