Eestlane on kuuse all kasvanud
27.12.2013
ÕHTULEHT ONLINE: “Kõrvalt kuuskedelt võtad oksi ja paned need suurema kuuse alla, siis võtad kuuseoksi veel endale peale kah – ja magad suvisel ajal ilma magamiskoti ja telgita öö metsas ära. Ma olen korduvalt nii teinud,” kiidab rännumees Hendrik Relve.
No muidugi peab sedasi ööbimiseks kandma metsamehele kohast presentjopet ning arvestama asjaoluga, et ärgates on kõva kuuselõhn küljes ja okkad habemes. Aga varju pakub kuusepuu lahkesti.
“Mul on lapsepõlvest mälestus kuusest karjamaal, millel oksad ulatusid peaaegu maani ja me mängisime seal all jumala rahus kodu, sest keegi ei osanud arvata, et me seal olime,” matkab Relve mõttes kaugetesse suvedesse. “Kuusealune on nagu maja: keskel on tugisammas ja külgedel seinad. Vanadel kuuskedel on teinekord niimoodi, et alumised oksad langevad umbes kahe meetri kõrguselt maapinnani ja tüve ümber tekib tõeline koda. Seda on paljud etnoloogid öelnud, et võib-olla püstkoda puksitigi kuusepuu pealt maha, et kuusk on looduslik eeskuju inimese esimese kodu jaoks!”
Kellegi kuuse alla tõstmine pole siis sisuliselt midagi muud kui ta juurte juurde saatmine.
Aga musta huumorita: tark matkasell hakkab vihmapilvede kuhjudes kindlasti luurama, kuspool kõrgub kuusk. “See vihmavari peab kõige kauem vastu,” mäletab Relve aastatest, mil ta töötas metsakorralduses ehk – oli kutseline metsahulgus. “Lõpuks hakkavad kuuse oksadki vihma läbi laskma, aga esimesed pool tundi on kuusealune ikkagi kindel varjupaik.”
Tõsi, äikese ajal tasub okaspuurahvast eemale hoida just kuusest, nagu lehtpuude seast tammest – nemad tõmbavad uhkesti välku ligi.
Miks haljad on su oksad?
Kuna okkad juba jutuks tulid, siis – miks kuusel pole lehti ja miks ta okkaid sügisel maha ei kukuta? Vastus: heitlehisus ja igihaljus on erinevad strateegiad parasvöötmes ja päris külmas kliimas talve üle elamiseks.
“Leherakud on oma ehituse ja veesisalduse poolest väga külmaõrnad,” valgustab taimefüsioloog Arne Sellin. Kaselehe lammutab külm lihtsalt töökõlbmatuks: miinuskraadide juures jäätuma hakkav vesi lükkab ümberolevad lehestruktuurid koost lahti ja kogu lugu! Täpselt samamoodi, nagu võib pakaselisel ööl kildudeks paukuda saunaukse taha hange jahtuma unustatud pudelike pilsnerit.
Kuuseokas on aga teisest puust ja teistsuguse biokeemiaga.
“Okka rakkudes suureneb madalmolekulaarsete ainete – näiteks suhkrute, soolade, vabade aminohapete hulk ja külmumispunkt alaneb,” dotseerib Sellin. Loogiline: suhkruvesi, nagu ka soolane meri jäätub kaugelt madalamal temperatuuril kui 0 kraadi Celsiuse skaala järgi.
Miks on kaval okkad ületalve pidada? Sinase strateegia eelis selgub kevadel: kui külmauimast ärkavad lehtpuud alles hakkavad lehestikku, oma fotosünteesiaparaati, üles ehitama, töötab kuusk juba nagu vana mees. Meenutame: fotosünteesi käigus ehitab taim veest, süsihappegaasist ja päikeseenergiast maitsvaid suhkruid ja väärtuslikku hapnikku. Sisuliselt tehakse üldjuhul rohelistes lehtedes peaaegu mitte millestki maitsev lõuna.
Kus kuusk ei kõrgu?
Niisiis: igihaljas taim ei pea tegema kevadel suuri energeetilisi kulutusi, et oma elu suverütmi saada. Ja okaspuud pole kaugeltki ainsad, kes seda nippi kasutavad. Ka näiteks pohl ja kanarbik ei planeeri kevadeks väljaminekuid lehtede külgekasvatamiseks. Aga sinilill on jälle talihaljas: tema elab talve üle eelmise suve lehtedega, alles maikuus vahetab ta vanad vaikselt uute vastu.
Ka kuusepuul on oma kindel rotatsioon oma aja ära elanud okastest vabanemiseks ja suuresti sõltub see kliimast, kuhu konkreetne kuusk kasvama on juhtunud.
“Kesk-Euroopas on ühe okka eluiga 3–4, Eestis 5 ja kaugel Lapimaal isegi 15 aastat,” räägib Sellin. Kuna ka mullatemperatuur on põhjas madalam, nõuavad mikrobioloogilised protsessid – kõikvõimalikud lagunemised ja toitainete vabanemised – seal tunduvalt rohkem aega kui soojemates piirkondades, ning nii on puul kasulik hoida okkaid kauem küljes. Ikka selleks, et uute okaste meisterdamisse võimalikult harva investeerida.
Okaste pudenemine käib kevadtalvel, ja mõistagi nii, et lõviosas varisevad puu alla vanima aastakäigu okkad, sekka muidugi ka pisut nooremaid.
Kasvab kuusk peaasjalikult mais, aga suve teisel poolel samuti.
“Külgvõrsed tulevad ainult kevadel,” vestab Relve värsketest, noor-rohelistest okastest, mida “saab suhu panna – nad on hästi pehmed, nagu salat, kergelt magusa ja hapuka maitsega! Tead ise küll.
Aga latv kasvab kaks korda: lisaks kevadele ka suve teisel poolel.”
Tüvi on kuuse kaubamärk, ilma selleta ei tunne teda äragi. Silmatorkava ladva puudumine sundiski Relvet kord kuuse määramiseks koguni kükitama.
“Ühel poolsaartest Lahemaa kandis nägin kadakate vahel kadakast madalamaid roomavaid padjandeid,” meenutab Relve ammust kohtumist tundmatuga. Väikese määramistöö järel selgus, et taim tuleb liigitada täiesti tavaliseks kuusepuuks. “Tundrates olen ma kah näinud sellist kuuske, mil tüve praktiliselt ei ole, kogu puu on maapinna ligidal nagu vaip, võib-olla tuhandeid aastaid seal kasvanud.”
Väidetavalt on ka maailma vanim puu just niimoodi vaibataoliselt kasvav kuusk. Rootsis Dalarna maakonnas elava puu juurestikku hinnatakse 9550 aasta vanuseks.
