Hundid ei pelga täismeestki rünnata
14.02.2014
MAALEHT, Alo Lõhmus:
Põdrala vallas taluõuele tulnud hundi ähvardav käitumine talu peremehe suhtes on tõendiks, et hundid hakkavad kaotama hirmu inimese ees, ütleb hundiuurija Ilmar Rootsi.
Ööl vastu 31. jaanuari elas Valgamaa Põdrala valla Riidaja kandi Tamme 1 talu peremees Janek Kangur läbi mitte just meeldiva kokkupuute huntidega, mis võib olla üle aastakümnete esimene juhtum, mil hundid Eestis taas inimest ohustasid.
Pererahva spanjel küsis öösel kella poole nelja paiku õue. Kangur laskis koera uksest välja ning kuulis peagi, kuidas koer justkui sisse küsides haukus.
Terve kari kohal
“Läksin trepile, õuetuled süttisid automaatselt põlema ja ma nägin õue peal seismas kaht hunti, üks ühel, teine teisel pool lauda. Seisid liikumatult, sabad sirgus,” kirjeldab Kangur.
Peremees hõikas oma koeri (teine väike koer elaski õues ja kõrvalhoonetes – A. L.) ning vehkis kätega, kuid hundid ei liigutanud oimugi.
Õuest veidi eemal tiigijääl passisid veel kolm hunti. Tegu oligi terve hundiperekonna ehk karjaga: kaks vanalooma olid tulnud õuele, noored jälgisid nende tegevust tiigilt.
Koerte pärast muret tundes läks kohalikku jahiseltsi kuuluv Kangur tuppa ja võttis jahipüssi. “Mul oli plaanis hunte vaid hirmutada, võtsin rauast kaks kuuliga padrunit välja ja panin ühe haavlitega laengu asemele,” räägib ta. Kui ta õue astus, polnud seal enam kedagi, kuid õuega piirnevas metsaservas käis kõrge rohu sees madin, kostis kuivanud heinakõrte kahinat ning imelikku, pisut kiunumist meenutavat häält.
Hiljem selgus, et seal lõpetati parajasti spanjeli eluküünalt ning kisti tema sisikonda välja.
Kangur lähenes, püss käes, sündmuskohale.
Ta polnud veel õuelaterna valgustusalast välja jõudnud, kui kuuskede vahelt jooksis vastu perekonna teine väike koer ning kadus mehe selja taha taluhoovi. Tema järel kargas kuuskedest välja hunt.
“See oli üks vanaloomadest. Tuli nagu välk otse peale. Mul on siiani silme ees tema karvane rind ja nägu, ta tuli täiesti otse, pea püsti.
Ta pidi mind tule käes nägema, kuid ei muutnud suunda,” kirjeldab Kangur. “Ta jõudis minust viie-kuue meetri kaugusele, siis tulistasin. Ta kukkus, kuid ei teinud mingisugust häält ja jooksis siis minema. Kohe seejärel vilksas mööda teine vanahunt.”
Meest on ikka kardetud
Kolm noort hunti lahkusid lahingupaigast metsa kaudu, selgitasid jahimehed järgmisel päeval jälgede põhjal. Jälgedest ilmnes ka, et hundikari oli talu lähedal passinud juba mitu päeva. Mehed said uuesti näha haavatud vanahunti, kuid ka nüüd õnnestus tal tagaajajate käest pääseda.
“Imelik, aga ta ei muutnud ka siis meid nähes oma liikumissuunda,” ütleb Janek Kangur. “Ta läks endiselt täpselt nii, nagu oli pähe võtnud. Nägime teda üsna lähedalt ja tegu oli ilusa suure loomaga, mingeid kärntõve märke tal ei olnud.”
Mida sellest juhtumist järeldada?
“Normaalne hunt kardab inimest ja põgeneb teda nähes otsekohe,” kinnitab hundiuurija Ilmar Rootsi, kelle Maaleht sündmuskohale kaasa palus.
Mehe teadmistest kõneleb kas või see, et 2011. aastal kaitses Rootsi Tartu Ülikoolis doktoritöö talurahva ja huntide ajaloolistest suhetest, ta on ka vastavasisulise raamatu autor.
Ajaloost on teada, et hundid kui targad loomad ei pruugi karta lapsi ega ka naisi, kuid meesterahvaga kokku sattumine peaks hundi panema põgenema, mitte tema poole tormama.
Kanguri poole jooksnud loom oli nähtavasti koerajahi hasardis, kuid tema käitumine oli siiski kummaline, ütleb Rootsi. “Mida ta oleks võinud ette võtta, kui Janek poleks tulistanud, on teadmata. Ta oleks võinud joosta koera järele, aga oleks võinud hüpata ka peremehe pikali, seejärel aga haaranud kõri. Sellises olukorras oli tulistamine ainuõige, sest see oli selge enesekaitse.”
Väärib märkimist, et kogu seiklus toimus napilt poole kilomeetri kaugusel Riidaja koolist.
Koolis käivad nii Kanguri kui ka hoopis sügavamal metsa sees elava pere lapsed.
Pärast huntidega veedetud ööd käib Kangur autoga vastas õhtuse bussiga Tõrva muusikakoolist saabuval tütrel.
Kusagil on piir
Rootsi on seisukohal, et hundid hakkavad kaotama inimese-hirmu.
“Inimest ei karda ainult haiged loomad. Kui normaalne hunt enam inimest ei karda, siis me ei või teada, millised tagajärjed sellel võivad olla,” kõneleb ta. “Ma olen loomulikult hundisõber, kuid kusagil on piir.”
Hunte elab Rootsi andmetel Eestis kuni 20 karja ehk 200-250 isendit.
Tänavu oli huntide laskmise limiidiks 110 looma, kuid lumevaese talve tõttu ei ole lastud pooligi. Kevadel sündivad kutsikad suurendavad hundipopulatsiooni veerandi võrra.
Samas ei saa koerte murdmist seletada toidupuudusega, sest saakloomi on metsades rohkesti ja ka talv on olnud huntidele soodus, ütleb Rootsi.
Jahimees ja taksidermist Aare Jaama sõnab, et huntide inimesehirmu kadumisse on oma panuse andnud ka lakkamatud metsatööd. “Ööpäev ringi käib metsas inimtegevus: raietööd ja metsaveod. Huntidel ei ole metsas enam rahu,” lausub Jaama.
Nii Kanguri kui Jaama kinnitusel on jahimehed viimasel ajal samuti märganud huntide inimesehirmu kadumist. Jahi ajal võivad nad piiramisrõngast välja murda mitte ainult lagedate põldude, vaid ka taluhoovide kaudu, kus püssimeest varitsemas loomulikult ei ole, või lausa põleva lõkke äärest mööda joostes.
Hunte on päise päeva ajal nähtud põldudel, teedel ja lausa sildadel, on Maalehele teatatud ka näiteks Pärnumaalt.
Meie oleme kohal!
Rootsi sõnul võiks abinõuna kõne alla tulla hundijahi aja pikendamine ning ka teiste loomade jahi ajal toru ette sattuvate huntide laskmise lubamine. Samuti tuleks maha lasta üksikud, karjadest välja tõrjutud loomad.
Ehkki Kanguri talus käinud huntide jalajäljed on koos lume sulamisega suures osas kadunud, ilutseb metsateel siiani karvane hundisõnniku hunnik. Seesuguseid olla ümbruskonnas nähtud teisigi – samuti otse tee peale sätitud.
Seegi võib olla huntide selge sõnum: oleme kohal.
