Inimesest, loodusest ja nende kaitsest
16.01.2014
PÄRNU POSTIMEES, Jaanus Männik (Surju vallavanem):
Inimene on looduse kroon, tavatseti vanasti öelda. Kas kroonitu väärib krooni, on üha kroonilisemaks muutuv küsimus. On ju kroonist tähtsam ja esmasem, et inimene on elusa looduse ja loomariigi osa ning väljaspool elusloodust, selle kõrval, kohal või kogunisti selle asemel meil kardetavasti (või hoopiski õnneks) elulootust ei ole.
Olles eluslooduse mõjukaim ja loomariigi mahukaim osa, on meil looduse ees ja sees selle käekäigu eest suurim vastutuski, lausa eksistentsiaalne vastutus.
Üldiselt oleme meie, eestlased, kes olime lähiminevikus veel tõeline loodusrahvas, ülalöeldust päris hästi aru saanud. Veel enam, meil on riik, kus inimese kohta mahedat parasvöötme loodust, eluruumi, taime- ja loomariiki, põldu, metsa, rabasid ja vett lausa kuninglikes kogustes.
NATURA-alad katavad Eesti territooriumist ligemale viiendiku. Kui meil poleks põlevkivienergeetikat, praegu veel asendamatu tähtsusega energiabaasi, mis tekitab 90 protsenti riigi keskkonnareostusest, oleksime üks väiksema ökoloogilise jalajäljega rahvas.
Pole kahtlust, et Eesti hajaasustatud maarahvas on elanud sajandeid loodusega kooskõlas ja koostöös, on olnud looduse osa. Need vähesed, kes veel metsataludesse ja küladesse on jäänud, on seda nüüdki.
Liigirikkad puisniidud, poollooduslikud kooslused on (olnud) selle parim tõestus. Kui okupatsiooni poolsajandil reostas okupatsiooniarmee, tööstuse ja linnade solgi kõrval keskkonda koledasti sotspõllumajandus, on praeguseks pilt tugevasti paranenud. Tõsi, pool põllumajandust on kadunud.
Poolt Eestimaad katab mets, seda kasvas okupatsiooni ajal kõvasti juurde. Olid ju riigimetsa mehed tsaariajast saati ja okupatsiooni ajalgi Eesti ühed tõsisemad looduse-, majandus- ja aatemehed – reeglina. Oli suurim rumalus, et nad viis aastat tagasi koos metskondadega metsadest enamasti likvideeriti.
Küllap just sellest on tekkinud otsustajate-valitsejate probleemid metsamajanduse, looduskaitse ja metsaelanike praktiliste probleemide mõistmisel ja suhete riiklikus korralduses.
Niisiis, Eestimaa reservaadiks muutmine ei päästa maailma, kaitsma peame loodust koos inimesega.
Kas Kikeperasse looduskaitseala?
Mullu 1. oktoobril saabus Surju vallavalitsusele peaaegu välguna selgest taevast keskkonnaameti kiri “Kikepera looduskaitseala moodustamisest teavitamine”. Keskkonnaministri määruse eelnõu Kikepera looduskaitseala moodustamiseks sellest kuupäevast avalikustati, 28. novembril toimus Pärnus selle avalik arutelu.
Looduskaitseala suurusega 106 ruutkilomeetrit, suurem kui Tahkuranna vald, paikneks peamiselt Surju ja Saarde vallas, ulatudes äärtes Paikuse ja Kõpu valda. Seejuures senise hästitoimiva hoiuala kaitsealust pinda kavatsetakse looduskaitseala moodustades suurendada 1182 hektari võrra ehk 12 protsenti ja ligikaudu 800 hektarit kaitsealast oleks eramaa.
Keskkonnaameti kirja järgi: “Eelnõu eesmärgiks on Kikepera hoiuala ning hoiualal asuvate metsise, kaljukotka, must-toonekure ja kanakulli püsielupaikade baasil moodustada Kikepera looduskaitseala. Eelnõukohase määrusega moodustatakse olemasolevate püsielupaikade ja hoiuala baasil Kikepera looduskaitseala, ala laiendatakse ja kehtestatakse uus kaitsekord.”
Looduskaitseala määruse eelnõust
Vallavalitsus esitas koostöös volikoguga kehtiva korra kohaselt 31. oktoobril ettepanekud ja vastuväited keskkonnaministri eelnõule.
Senist sihtkaitsevööndite pinda on piiranguvööndi arvel kavas kordades suurendada, sealhulgas Surju valla piires kogunisti kolm korda ehk 1067 hektarilt 2908 hektarile. Sihtkaitsevööndis on teatavasti kogu inimtegevus keelatud, piiranguvööndis keelab seadus ehituse, kaevandamise, metsa lageraie, jahipidamise ja kalapüügi, lubades kaitse-eeskirjaga teha siiski väikseid mööndusi.
Eelnõu seletuskirjas seisab lause: “Kaitsekorda muudetakse tulenevalt vajadusest paremini tagada kaitsealal esinevate loodusväärtuste säilimine ja kaitse.“ Samal ajal ei esitata piisavalt veenvaid põhjendusi, rääkimata viidetest sisulistele uuringutele, kas ja kuivõrd piiranguvööndi muutmine sihtkaitsevööndiks parandab kaitseala olukorda.
118 protestiallkirja
Täiesti selgitamata on kaitserežiimi karmistamise sotsiaalne ja majanduslik mõju. Tuhandetel hektaritel metsamaadel välistataks metsamajandus täielikult (sihtkaitsevöönd) või osaliselt (piiranguvöönd).
Sihtkaitsevööndis ja selle piiril kavatsetakse sulgeda kuivendus- ja teede piirdekraave. Siiski ei selgu, kus ja milliseid kraave on kavas sulgeda. Seda teadmata ning vastavat keskkonna- ja majanduslikku mõju ümbritsevatele maatulundusmaadele uurimata, pole võimalik sulgemistega nõustuda.
Vallavalitsuse arvutuste kohaselt tuleneks üksnes sihtkaitsevööndite suurendamisest piiranguvööndi arvel vallaeelarvesse laekuva maamaksu vähenemine 5700 euro võrra aastas ehk 4,1 protsenti. Ometi ei näe eelnõu ette vastavate summade hüvitamist vallaeelarvetele.
Eelnõuga soovitakse keelata suveperioodil sihtkaitsevööndis viibimine ning metsamarjade ja seente korjamine. Linnujaht keelataks aasta ringi. Surju ja Saarde valla rahvas protestib selle vastu ulatuslikult 118 allkirjaga tekstiga.
Ollakse vastu Kikepera looduskaitseala moodustamisele sellisel kujul, kuna ajalised piirangud piiravad oluliselt elanike liikumisvabadust, igaüheõigust ja harjumusi, võttes neilt muuhulgas võimaluse korjata suviseid marju ja seeni ning viibida suvises metsas.
Vallavalitsus nõustub protestiga, teades, et vähekindlustatud vallaelanikele, eeskätt siinsete metsakülade peredele, on need sihtkaitsevööndid oma marjade, ravimtaimede ja seentega oluliseks elatise teenimise ja toidu allikaks. Inimese elamine ja toimimine looduse osana, traditsiooniline looduslähedane eluviis on Kikepera piirkonna külade elukorralduse osa.
Eelnõu seletuskirja punkt 2.3 “Kaitstava loodusobjekti tüübi valik”: “Kaitseala väärtuste analüüs näitas, et ala vastab pigem looduskaitseala määratlusele… Looduskaitseseaduse määratluse järgi sobiks ala ka hoiualaks, kuid hoiuala kaitsekord ei võimalda mitmete piirangute rakendamist, mis on ala kaitse-eesmärgiks olevate liikide (ja seega kogu kaitstava ala) soodsa seisundi saavutamiseks ja säilitamiseks vajalikud, nt jahipidamine ja inimeste kaitsealal viibimise eesmärgipärane piiramine. Püsielupaigana kaitstakse ainult konkreetse liigi elupaika, mitte erinevate väärtustega looduskompleksi.”
Konstateering, et pigem võiks teha looduskaitseala kui säilitada ala hoiualana, näitab eesmärgi vaieldavust või vähemasti pealiskaudset põhjendatust.
Kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndite piirid, eeskätt kordades kasvavad sihtkaitsevööndite suurused ja 12 protsenti suurenev kogupind soovitakse määrata eriti heldekäeliselt looduse segamatuse huvides ja välispiiri selguse huvides, kuid samavõrd kergekäeliselt külade niigi loodushoidlikele inimeste ja majandustegevuse suhtes, rääkimata omavalitsuste eelarvetest.
Oluline tehnilis-majanduslik probleem oleks välispiiri teede piirdekraavide jätmine kaitseala koosseisu, kuna teede hooldamine piirdekraave hooldamata oleks enamasti raha tuulde loopimine ja vastuolus teeseadusega.
Eelnõu seletuskirja punkt 5: “Kikepera looduskaitseala territoorium on juba osaliselt riikliku kaitse all, mistõttu puuduvad määruse jõustumisel olulised mõjud sotsiaalvaldkonnale, riiklikule julgeolekule, majandusele, regionaalarengule ja riigiasutuste ning kohaliku omavalitsuse korraldusele.”
Väide on väär ja eksitav, nagu ülaltoodustki selgub. Kuid seda enam, et väitele järgnev maaomandi ja maamaksuga seonduv seletuskirja lehekülg sisaldab arvutuste asemel üksnes X-märke.
Vallavalitsuse seisukohad
Looduskaitseala moodustamisel praegusel kujul saaks rikutud tasakaalustatud arengu põhimõte, kuna jääksid arvestamata kohalike külade elanike huvid nii majanduslikus kui ka senise küllalt looduskeskse ja loodussäästliku eluviisi mõttes. Kavandatava looduskaitseala territoorium on seni edukalt ja tasakaalustatult toiminud püsielupaikade ja hoiualana.
Kaitse alla võtmisest tulenevad kulud, sealhulgas saamata jääv, kuid hüvitamist vajav tulu kohalike omavalitsuste eelarvetele ja kohalikule elanikkonnale tekkivad sotsiaal-majanduslikud kahjud on käsitlemata, rääkimata nende sisulisest hindamisest-arvutustest.
Ülaltoodust tulenevalt teeme keskkonnaametile ettepaneku töötada teemaga edasi, kaaluda eeskätt vajadust ja võimalusi toimiva hoiuala kaitsefunktsioonide ja -režiimi täiendamiseks. Seejuures toimida senisest avatumalt ja sisulises koostöös kohalike elanike, valdade, samuti riigimetsa majandamise keskusega.
Seisukohad on läbi arutatud Lähkma, Saunametsa ja Kikepera külaelanike esindajatega ning Surju vallavolikoguga. Analoogilised seisukohad on keskkonnaametile esitanud Saarde vallavalitsus.
Ootame auväärt looduskaitsjatelt sisukat ja tasakaalukat arutelu ning mõistlikke otsuseid – looduse ja looduskeskse maarahva huvides.
