Kaitsealal pole silmailu kaugeltki peamine

06.03.2014

PÄRNU POSTIMEES, Urmas Hännile:
Osa Pärnu jõe paremkaldal asuvast terviserajast läbib Niidu maastikukaitseala, mistõttu rajaäärne loodus hoitakse võimalikult ehe.

See on ka mõistetav, sest „Niidu maastikukaitseala kaitsekorralduskava 2012–2021” järgi on tegu kergesti ligipääsetava, äärmiselt mitmekesise reljeefi ja taimestikuga alaga.

„Üsna väike kaitseala hõlmab palju eri elupaiku: lõunas piirneb ala Pärnu jõega, kuhu suubuvad Ruunaoja ja Niiduoja, samuti leiab sealt vana parkmetsa, jõeäärseid niite ja kõrge loodusväärtusega metsasid,” deklareerib nimetatud ürik. „Erivanuselised, mitmerindelised ja liigirikkad puistud ongi maastikukaitseala kõige olulisem kaitseväärtus. Alal leidub nii soostunud sanglepapuistuid kui ka üsna haruldast lammimetsa.”

Samal ajal on arusaadav seegi, et linnainimesele oleks enam meele järgi selline puistu, kuhu ta võiks piltlikult öeldes minna toasussidega, ehk metsaalune ja rajaäärne ala oleksid piinlikult puhtad ja ülimalt heakorrastatud.

Hea, kui on võpsikut

„Kas on mõtet kõike ära vuntsida?” esitas retoorilise küsimuse Agu Leivits, keskkonnaameti looduskaitse osakonna elurikkuse peaspetsialist. „Esiteks on selline vuntsimine ühiskonnale kulukas, teiseks toob niisugune tegematajätmine linna elustikku. Võtame või ööbikud: ööbikulaulu on jõe ääres just tänu sellele, et on võsa.”

See, et puud on siin-seal kõveriti, pole samuti imestada ega pahandada, sest jõe nagu meregi ääres on see päris tavapärane nähtus.

Kõnealuses paigas on oluline, et terviserada oleks liikumiseks vaba ja seda rada ongi.

„Põhimõtteliselt ei ole kõike mõtet kogu aeg pügada ja väga ära nudida,” jätkas Leivits. „Hea on, kui kusagil silma alt ära paigas või jõekaldal on võpsikut, sellega tulevad kohale paljud linnud, mis on inimestele vägagi meelepärane.”

Et kummutada arvamist, nagu oleks minimaalselt hooldatav puistu üraskite ja teiste metsakahjurite paradiis, tõi Leivits kaks näidet.

Esimese Gruusiast Borjomi-Kharagauli rahvuspargist, kus suured kuusemetsad on juba tsaariajast olnud suhteliselt range kaitse all.

Kui seal hakkasid mingil ajal laiutama üraskid, selgus üpris pea, et kõige paremini saab loodus oma vaenlasega hakkama ise, inimese vahelesegamiseta.

Teiseks meenutas Leivits Saksamaa Baieri metsa rahvusparki 30 aasta ees laastanud torme. „Osa tormimurrualast koristati täiesti puhtaks, sinna pole siiani metsa uuesti kasvama saadud,” rääkis keskkonnaametnik. „Seal, kus jäeti surnud puid alles, polnud üraskid üldse nii hullud ja seal vohab juba 20–30 meetri kõrgune noor kuusemets. Need on huvitavad näited. Igasugune hooldamine vähendab koosluse stabiilsust.”

Niidu maastikukaitseala läbiva Jaansoni rajaga seotut kommenteerides tõdes keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni looduskasutuse spetsialist Kadri Hänni, et kaitseala pole üldsegi piirkond, kus inimtegevus oleks täiesti välistatud.

Olemas hoolduskava

Niidu maastikukaitsealale on kinnitatud nii riigimetsa majandamise keskuse kui Pärnu linnavalitsusega kooskõlastatud kaitsekorralduskava, kus muuhulgas on näidatud vaadete avamise ja puistute hooldustööde alad, nii et edaspidi saabki selle kava alusel hooldustöid teha.

„Keskkonnaamet ei takista alal vajalike hooldustööde tegemist, eelkõige on vaja tagada Jaansoni raja kasutajate ohutus,” nentis Hänni. „Kavandatavad tööd on vaja vaid enne keskkonnaametiga läbi rääkida. Samas maastikukaitsealale parkmetsa rajamist ei kavandata ja tööd saavad toimuda kaitsekorralduskavas näidatud piirides.”

Kokkuvõtvalt märkis Hänni, et ehkki keskkonnaameti nõusolekuta ei või Niidu maastikukaitsealal ega kümne meetri ulatuses jõe veepiirist raietöid teha, pole viimastel aastatel selliste hooldustööde sooviga keskkonnaameti poole pöördutudki.

Niidu kaitseala

84,5 hektari suurune Niidu maastikukaitseala loodi 2007. aastal ja seda 1958. aastal kohaliku tähtsusega objektina riikliku kaitse alla võetud Niidu metsa kaitseala baasil.

Andmed: Eesti Loodus nr 4, 2007