Kas kuusk või kollane kass?

23.12.2013

MAALEHT, Viio Aitsam/Margus Mikomägi: Metsalehe toimetaja Viio Aitsam ning teatri­mees Margus Mikomägi arutlesid nädal aega, kas tuua päriskuusk tuppa või mitte.

■ ESMASPÄEV

Juba mitu õhtut intrigeerin Margust mõtlema jõulukuuse­le, ta üldse ei võta vedu. “Mis kuuske sa tood, see pole võimalik!”

Põhjenduseks on kollane kass, kes sügisel me aeda soku­tan’ ja paratamatusest meie juur­de jäi. Sel komme kõike, mis ri­pub, maha tõmmata.

Käin poes ja sõidan rin­gi mööda õhtust Raplat. Siin ammu juba ei tooda metsast linnajõulupuud.

Tuledes on jõeäärne kuusk ja suurtel platsidel kasvavate lehtpuude raagus võrad. Mul­le meeldib, et siniste jõulutule-de mood ei ole enam nii valdav.

“No aga tehis- või pärispuu?” küsin tuppa jõudes Marguselt, ajendiks poes nähtud pappkar­bid – pistad kotti ja kodus sealt seest kokku monteerid kahe­meetrise kuuse.

“Mis tähtsust sel on siin, kus me ju elamegi tehismaailmas,” kostab tema.

■ TEISIPÄEV

Ühel aastal tõin koju tõeliselt suure, veel metsa järele lõhna­va jõulukuuse. Seisis vannitoas, kuivas, piidlesime teda mitu päeva.

Siis ajasime auto välja, kuu­se sisse ja viisime ta aeda teiste puude ritta. Panin talle kunst-maasikatest pärja pähe, korteris olles oli ilus mõtelda, jõulutunne missugune.

Aga see ei olnud see. Kahju, kuidas elus puu on saetud.

“Su tehis ja päris asja ketra­vad praegu kõik,” ütleb Margus ja keerab raadiot kõvemaks, seal metsaselts soovitab ehtsat puud ja räägib tehispuude energiama­hukast tootmisest.

Mul hakkab kõrva, kuidas lapsed ei tohiks plastpuule lii­ga lähedal olla – mürgine kee-miatolm.

“Ma paneks üldse rohkem rõhku esteetilisele ilumeelele,” on raadiojutt Marguse mõtet lii­gutanud. “Näiteks Tallinna Rae­koja platsi kuusk sel aastal küll midagi esteetilist või eestilikku ei paku. On tavaline Euroopa väikeriigi jõulukuusk, mille kau­nistustes slaavilikud jooned.” Ta meenutab, kuidas ta Mins­kisse juhtus, president Luka-šenka korraldatud nää-rikuusekonkursi ‘s$e ajal. “Kus seal oli

kuuski ja erilisi kujundusi! Kus­juures polnud üldse tähtis, kas oli päris puu, papist või plastist.”

■ KOLMAPÄEV

Meilipostkasti tuleb jutt Maaval-la Kojalt. Saab üle arvustada, et eestlaste päris pühad on krist­laste omadega nihkes. Juba 25. detsember on uus aasta ja tu­mehallist ajast paksud päevad J hakkavad minema valgemaks.

Mu kohvilõhnalised tehis-parafiinist küünlad lauaser­val lõõmavad.

Loen Greenpeace’i soovitu­si, et kasvavate puude nimel ei tasu poest jõulukaarte osta ja kingid tuleks pakkida taaskasutuspaberisse.

Poe kuuseehted pole ka head, on palju energiat raisa­nud ja tulevikus looduses ei la­gune ära. Päris kuusk jõulupuu­na saab armu.

“Kui Eesti asja tahad, siis hoo­pis õled või heinad,” ajan uudi­sest ajendatult oma joru. “Tood tuppa, ja koju käima tulnud hinged saavad rahus olla – õled summutavad me sammud ära ja kolinat on vähem… ”

“Kuhu sa need siia paned?” kostab etteheidet.

Üritan tõendada Maavalla Koja must valgel juttu, et talu­mehed võiks õled turule tuua OMA kombe taastamise nimel, mille saksad kuusekombega kord unustusse sundisid.

Vahendan, et kõlbab ka väike kimp, ja luuletan ise juurde, et kõige tähtsam on tunne.

Ja vaat sellega tuleb ta kaasa.

■ NELJAPÄEV

Kord vesine, kord külm, ma nuuskan nagu hobune.

Helistab tuttav metsanaine, me räägime maaelu arenguka­vast ja metsatoetustest. Hak­kab kõnet lõpetama ja äkki kü­sib: “Mis taskurätikuid sa õieti

kasutad?”

“Nooh, päris rä­tid meeldivad rohkem…” olen valmis aru andma. Aga see teda väga ei huvita: “Osta pa-berrätte, siis toetad Eesti metsa-omanikke.”

See langeb kokku jõulupuu-jutuga, kuidas päris puud ostes-hankides oma riigi metsaoma-nikke ja metsandust tunnistad.

Ei oska peast ütelda, mitu hektarit maad Eestis jõulupuuis-tanduste alla pandud on, aga tean, et pind on suur ja ühest ot­sast liiguvad need puud juba ka eksporti.

Aga teisalt olen Marguse­ga nõus. Näilisust on tänapäe­va maailmas, nii materiaalses kui mittemateriaalses, tohu­tult palju. Tehispuude tootmine tundub nõme, aga ta nõmedam pole kui keemiline lillelõhn või virtuaalsed lemmikloomad.

■ REEDE

“Kas sa ise oled märganud, mis õhinaga sugulastele jõulupak­ke teed? Sa midagi ju saad sel-

lest,” algatab Mar­gus jõuluteema.

Ma tunnistan, et saan jah. Jõuluaeg õnneks on aastas üks hetk, mil on põhjust ja võima­lust kõikidele lähedastele korra­ga mõtelda.

Kuid see käibki nii, et oma jõulupuu võin ma ka välja mõ­telda.

Mul jäi eredasti meelde ühe naise jutt, kuidas ta päris jõulu­kuuse lõhna ei kannata, kuna see toob ta meeltesse matuseajad.

Mina tema peale näpuga ei näita, kui ta poest endale hiin­laste PVC-tolmust umbses suu­res vabrikus toodetud plastkuuse tuppa toob.

Sest tähtis on tunne, ja see igal inimesel on täpselt oma­moodi.

■ LAUPÄEV

On pööripäev. Enam pimeda­maks minna ei saa. Veel päris pikalt põlevad jõulutuled, aga: “Tere, valgus!”