Kas põtru on meie metsades ülearu palju?

04.09.2014

ÕHTULEHT (erileht), Ia Mihkels:
15. septembril algab tänavune põdrajahi hooaeg.

«Kõigepealt peaksime täpselt teadma, kui palju on meie metsades põtrade jaoks ruumi. Alles nende andmete alu­sel – mida meil praegu pole – saaksime hakata arutlema selle üle, kui palju on palju,» ütleb Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht Tõnis Korts, vastates algava põdrajahihooaja eel küsimusele, kas meie metsades elab põtru ehk liiga palju.

Küsimiseks andis põhjust metsa­omanike kurtmine, et põdrad ki­puvad ära sööma metsauuendu­seks istutatud noored männid, mistõttu männikute pindala Ees­tis üha kahaneb.

Tõnis Korts märkis, et jahi­meeste seltsil on selge seisukoht: nüüdisaegne euroopalik jahin­dus saab olla vaid teaduspõhine.

«Jahimeeste ülesanne on hoi­da ulukite arvukus tasakaalus kohaliku looduskeskkonna või­malustega,» rääkis ta. «Et oma ülesannet täita, teeme koostööd ulukiseirajatega. Neilt saame igal aastal seirearuande ja küttimis-soovitused uueks jahihooajaks.»

Tihe koostöö ulukiseirajatega

Ulukiseirajate viimasest aruan­dest selgub, et võrreldes mullu­sega, metsakahjustuste maht hoopis tunduvalt vähenes. «Küttimismaht oli eelmisel hooajal üs­na suur, põtrade arvukus meie metsades on vähenenud,» nentis Korts. «Eks siin-seal olid nad ik­ka kahju teinud, ka vanad kah­justused on olemas ja nii see ju­tuna levib, ehkki faktid räägivad midagi muud.»

Tõnis Korts ütleb, et tegelikult on vale küsimust sel moel – kas põtru on meil liiga palju püsti­tada. «Kõigepealt tuleks küsida, kui palju on meil nende jaoks ruumi, kui palju neid meie met­sadesse mahub – seda peaksime teadma,» selgitab ta. «Aga me ei tea. Olemas on mingid 15 aasta vanused andmed, aga nende alu­sel pole kindlasti mõistlik looma­de arvukust reguleerida. Vahe­peal on olud väga palju muutu­nud, metsi on raiutud ja juurde istutatud, põtradele, aga ka teis­tele ulukitele sobivaid elupaiku on ühes piirkonnas vähemaks jäänud, teises juurde tulnud. Al­les siis, kui praegustest oludest meie metsades on saadud täpsed andmed, saab objektiivselt hin­nata, missugune on selle või tei­se uluki sobiv arvukus piirkon­niti ja Eestis kokku.»

Metsa peaksid mahtuma mõlemad pooled

Just seepärast ongi Eesti Jahi­meeste Selts seadnud eesmärgiks teaduspõhise lähenemise jahin­dusele. «Praegu ei tohiks mingil juhul hakata tegema päevapolii­tilisi otsuseid,» rõhutab Korts. «Kui ühes männinoorendikus on mõni taim murtud, ei saa kohe to­hutut kisa tõsta, et põtrade küttimismahtu tuleb suurendada. Loom on loom, midagi pole para­ta, kui talle on toidulaud loodud, siis muidugi ta läheb sinna. Tu­leks pigem mõelda, mida ette võt­ta, et metsa mahuksid oma asja­ajamistega mõlemad pooled. Nii, nagu see on ajast aega olnud.»

Praegust jahiseadust tuleks muuta

«Ei tohiks olukorda lasta sinna­maani minna, et üks pool – jahi­mehed – peab hakkama teisele -maaomanikele – kahjutasu maks­ma,» ütleb Korts. Viimases küsi­muses on EJS hakanud koguma allkirju, et taotleda jahiseaduse muutmist. Praeguse seaduse jär­gi on kogu vastutus ulukikahjustuste eest asetatud jahipiirkonna kasutaja õlgadele, kellelt maa­omanikul on õigus nõuda sõraliste tekitatud kahjude hüvita­mist ka siis, kui jahimeestel on uluksõraliste küttimismahud täi­detud.

Need abinõud aga, mida maa­omanik peaks kavandama oma vara kaitseks ulukite eest, on õi­gusaktides kirjeldamata.

«Nii on loodud olukord, kus ka seaduskuulekal jahimehel te­gelikult polegi võimalust käituda viisil, mis välistaks karistuse,» nendib Korts. «Et ennetada kahjunõudeid, võivad jahimehed ha­kata sõralisi valikuta küttima, see võib aga nii mõnegi populatsiooni tõsisesse ohtu seada. Seaduse­muudatusega tahavad jahimehed sisuliselt kaitsta näiteks põtru ja­himeeste eest – et looduses püsik­sid asjad mõistlikus tasakaalus.»

Jaga nippe ulukikahjustuste ennetamiseks

Eesti Jahimeeste Selts hakkas oma ko­dulehel avaldama nippe, mille abil on kellelgi õnnestunud oma maadel ulukikahjustusi ennetada või vähendada. Läkitage oma õpetused meiliaadressile andres@ejs.ee, et teisedki saaksid neis midagi kasulikku kõrva taha panna. Tiit Seer Jõgevamaalt soovitab: «Võimalusel kasuta rohkem looduslikult kasvanud taimi. Metskits näiteks on valiku puhul ära söönud just kasvatatud kuusetaime ja jätnud loodusliku söömata (olen söö­mist jälginud mitu aastat järjest).

Langeta septembris-oktoobris haab um­bes 1,5-2,5 meetri kõrguselt ja pane sinna soolakivi (parim on KNZ). Siis kahjus­tavad põdrad puid märksa vähem Olen talvel (lumi üle põlve) täheldanud kuuse ja männi koo­rimist ning noorhaavapuude murdmist  kahe meetri kõr­guselt piirkondades, kus lä­heduses (alla 300 m) ei ole ühtegi soolakut. Soolakute vahemaad ei tohiks jääda liiga pikaks ja need peaksid asuma ala­del, mida põder kasutab söömiseks ajal, kui vajab soola.

Kui metsas on liigniisked alad, kus kasvab enamikus paju, siis vaata, millist põõsast on põdrad söönud, võta sealt pärast maa sulamist oksi ja torka maha. Sama võib teha ka elektriliinide all. Mida rohkem pakud sellist ala, kus põder, metskits ja jänes saab toituda, seda vähem kahjustavad nad istu­tatud puutaimi ja suuremaid puid (põder sööb talve jooksul 1,5 tonni puuoksi). Kuuse- ja männitaimedele pakub metskitsede eest tõhusat kaitset ulukitõrjevahend Trico (www. systemseparation.ee ) – käsipritsiga pritsitav ja ilmastikule vastupidav.

Eesti Jahimeeste Selts on algatanud allkirjade ko­gumise jahiseaduse muutmiseks.

Kaitsmaks teadlaste ja jahimeeste pikaajalise koostöö tulemusena saavutatud sõraliste, eriti põdra asurkonna head seisu ning kindlustamaks suurkiskjatele piisava loo­dusliku toidubaasi, teeb Eesti Jahimeeste Selts ettepane­ku täiendada jahiseaduse § 44 «Uluki tekitatud kahju osa­line hüvitamine jahipiirkonna kasutaja vahenditest lepingu puudumisel» lõiget 5 punktiga 9. alljärgnevas sõnastuses:

(5) Jahipiirkonna kasutaja ei ole kohustatud hüvitama uluksõraliste tekitatud kahju, kui:

9) ta on täitnud sõraliste küttimismahu ja struktuuri jahindusnõukogus kokkulepitud ulatuses.

Toetusallkirja saab anda EJS liikmesorganisatsiooni või veebikeskkonna petitsioon.ee vahendusel.

Allikas: Eesti Jahimeeste Selts

Kommentaar:

Taavi Ehrpais, Eesti Erametsaliidu juhatuse liige, maaomanik ja jahimees

Põtrade küttimisel oli jahimeestel varem ees maksimumpiir, kui palju lasta tohib, uue seaduse järgi kehtestab jahindusnõukogu aga miinimumpiiri ja iga jahiselts saab ise otsustada, kui palju ta põtru laseb.

Jahimeeste eesmärk on hoida ulukite populatsiooni nii suur kui võimalik, sest siis on neid kergem kätte saada. Maaomanikele teeb muidugi muret, kui metsas elab loomi liiga palju (mureks on see ka maanteedel liiklejaile – seda tunneme kõik kaskokindlustust tehes oma rahakoti peal).

Olen nii jahimehe kui ka maaomanikuna täiesti veendunud, et kesktee on olemas. Kui kõik osapooled teeksid jõupingutusi, et näiteks põtrade arvukus hoida teadlaste soovitatud tasemel, siis oleksid metsakahjustused minimaal­sed ja jahimehed saaksid rohkem pühenduda valiklaskmisele, millega taga­takse põtrade tugev ja elujõuline populatsioon.