Kui võsagiljotiin oleks väiksem, võiks sellega lilligi ulatada
04.02.2014
Allikas: SAKALA, Sigrid Koorep:
Kusagil Karksi ja Viljandi valla piirimail ragistas suur masin võsa maha võtta: tegi oma kuuehambalise suu lahti ja haaras noored lepad justkui lillekimbu lõugade vahele.
«See on kogumisfunktsiooniga võsagiljotiin,» märkis mees, kes masinat kabiinist juhtis.
Too mees oli Marko Muru, kes oli Viljandimaale tulnud Valgamaa osaühingust AAB Ekskavaatorid. «Mis sa teed, kui ettevõttel on kinnistud siin maakonnas ja tahetakse seda tööd teha,» kostis ta küsimuse peale, kuidas siis Valgamaa mehed meie võsa endale võtavad.
Punt pundi järel hunnikusse
Masina alumiste hammaste vahel asuv giljotiin võtab puid maha pundikaupa. Kui punt juhile liiga väike tundub, saab selle uuesti koguda.
«See võsa läheb hakkpuiduks, ma arvan. Milleks muuks?» pakkus Marko Muru.
Eestis on võsagiljotiine tema teada üpris vähe ja endagi käsutusse sai ta selle alles hiljuti.
«Eks ta praegu õppimise asi ole. Umbes nädal aega tagasi alustasin,» nentis ta ja lisas, et Viljandimaa lepavõsa ongi tema esimene objekt.
Palve peale oma tööd pisut kirjeldada lausus Muru: «Normaalne. Justkui lillekimpu korjaks ja ulataks edasi, ainult et lillede jaoks on see masin liiga suur ja anda pole neid kellelegi.»
Nii läks järjekordne maharagistatud amps võsa peenikeste leppade hunnikusse.
Õigupoolest nad nii peenikesed olema ei peakski. «Ma usun, et ka 30 sentimeetrit läbimõõtu ei ole mingi probleem,» tähendas Muru. «Peenikese puuga läheb rohkem aega. Kui on suurem mets, saab kindlasti hõlpsamini.»
Võsagiljotiin ilmast ei hooli
Marko Muru lükkas taas masina käima. Suurt mürinat sellega ei kaasnenudki. Kui aga koppa meenutav giljotiini pea võsa haukas, kostis vali ragin.
Mahalõigatud puud jäid keskmiste hammaste külge rippu. Ülemised ja alumised avanesid taas. Ikka selleks, et saaks järgmise ampsu haarata. Jälle ragin.
Nii see puupunt üha kopsakamaks kasvaski. Kui aga liiga suur suutäis võtta või siis ei saa seda korralikult hammaste taha, hakkab osa puid välja tolknema. Nii oli masinamehel vahepeal tegemist, et need ikka korralikult lõugade vahele tagasi saada. Lõpuks see õnnestus ja giljotiin sülgas lepad teiste kõrvale maha.
«Külma sellega töötamiseks oodata pole vaja,» märkis Muru. Lintjalgadel masina võinuks tema sõnutsi metsa lasta ka möödunud aasta vesisel detsembrikuul. «Ilm ei tähenda mulle miskit, seda tööd võib teha aasta ringi.»
Masin köitis möödujaid
Sakala reporter ja fotograaf polnud ainsad, kes sel jaanuaripäeval tee ääres töötavat huvitavat masinat vaatama jäid. Nii mõnigi, kes autoga mööda sõitis, pööras pead, et asjast sotti saada.
«Ma kujutan ette, et päris paljud pole sellist asja näinud,» ütles Marko Muru muiates ning jätkas siis tõsisemalt: «Väljavedaja tuleb kohe, kui meie lõpetame.»
Peenikest võsa jäi kinnistult veel võtta. «Sinna alla teeni ja sealt see nurk ka veel,» lausus Muru Karksi-Nuia poole osutades. «Eks nädala lõpuni lähe aega.»
Igatahes tänaseks päevaks on see töö tehtud. Metsamasin enam möödujate pilku teeveerde ei kisu, kui hämmastust ei tekita just tühjus, mis jäi järele umbes nädalaga mahavõetud lepavõsast.
