«Lolliks olete läinud või?»
08.08.2014
POSTIMEES, Nils Niitra:
Kui mina 2001. aastal maale kolisin, siis oli pool rongi juba läinud, aga sabast sain siiski kinni. Riik erastas toona inimestele maad ja esimene erastamisring oli tolleks hetkeks läbi. Hinnad olid tõepoolest soodsad ja lastega pere sai maad põhimõtteliselt katastriüksuse moodustamise hinnaga.
Niisiis õnnestus mul erastada ligi 15 hektarit. Ühe inimese maaostule oli seatud piiranguks vististi 200 hektarit. Ent juba toona askeldasid kõikjal kodumaised ärihaid, kes palkasid variisikuid, kes neile hulgi maad kokku ahmisid. Variisikuid oli palju ja mõnda neist tunnen isiklikult.
Aga leidus ka teistsuguseid omanikke, nagu näiteks soomlane Risto Teinonen, keda laiem üldsus tunneb vist kapo aastaraamatust seoses tema väidetava natsimeelsusega. Teinonenil oli siin minu krundi kõrval 22,6 hektari suurune metsa- ja põllumaa. Ta helistas ja pakkus kinnistut müügiks.
Vaevlesin toona tohutus rahapuuduses, aga Teinonen oli väga vastutulelik – ta müüs mulle maad juba toona väga odava hinnaga, vaid 50 000 krooniga. Seejuures sobis mehele mitmeaastane maksegraafik. Usun praeguseni, et Teinonen müüs oma kinnistu mulle lihtsalt sellepärast, et ta nägi noort peret, kes kolis maale selleks, et seal elada ja toimetada. Mõnikord siiski juhtub, et ka inimestevahelistes ärilistes suhetes on oma roll emotsioonidel, patriotismil ja muul säärasel. Ma ei petnud ka Teinoneni ootusi, sest hakkasingi kohapeal elama ja lambaid kasvatama.
Naaberkrunt läks variisiku kaudu ühele suurfirmale, mis käis siin aastaid ainult niitmas ja müüs siis kinnistu edasi mulle täiesti tundmatule teisele ettevõttele. Selles äris puudub igasugune emotsioonikoefitsient, siin määrab üksnes ja ainult hind. Ja kui määravaks on hind, siis tõrjutakse kohalik inimene oma kesise rahakotiga lihtsalt kõrvale.
Mul on tõsiselt kahju sõbrast, kes võttis endale tänavu paar kitse ja nuputab nüüd, kuidas ja kust natukenegi maad juurde saada. Suured ettevõtted on maad ja metsad kokku ahminud ja istuvad nüüd oma kännu otsas nagu kapitalistid muiste. Seejuures on pandud sellistele firmadele kohati üsna patriootlikud nimed ja ostmisel kasutatakse vanureid moosides vägagi emotsionaalseid argumente.
Aga kui maa on juba nende küüniste vahel, siis turuhinnaga seda enam kätte ei saa. Pole kahtlustki, et Eesti metsade koondumine suuromanike kätte jätkub ja on pöördumatu protsess. Prognoosin, et ajapikku müüvad ka kodumaised suuromanikud oma metsad edasi globaalsetele konglomeraatidele. See, mis on toimunud panganduses, toimub ka põllumajanduses ja metsanduses.
Oleks naiivne soovitada inimestel oma maad mitte müüa, sest nad müüvad niikuinii. Küll aga võiks kasutada müügil sama lähenemist mida suurfirmadki – öelge maaklerile, et olete nõus küll müüma, aga kolmekordse turuhinnaga. Ja siis kuulake, mis ta vastab: «Lolliks olete läinud või!?»
