Looduakaitse ja metsamajandus käivad ikka käsikäes

28.07.2014

EESTI LOODUS, Toomas Kukk:
Andres Talijärv on sündinud 25. mail 1957 Tallinnas. Lõpetas 1975 Tallinna 20. keskkooli ja 1980 Eesti põllumajanduse akadeemia metsamajanduse korraldamise ja juhtimise eriala. 1980-1992 töötas Tallinna rohelise vööndi metsamajandis abimetsa­ülema, metsaülema ja peametsaülemana. Aastail 1992-2000 oli metsaameti peadirektor, 2000-2001 keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhataja, 2002-2009 Eesti metsatööstuse liidu tegevdirektor, 2009-2013 keskkonnaministeeriumi looduskaitse ja metsanduse asekantsler. Alates 22. juunist 2013 olnud keskkonnaministeeriumi kantsler. Pälvinud Valgetähe IV klassi teenetemärgi (2013).

Keskkonnaministeeriumi kantslerit Аndres Talijärve küsitlenud Toomas Kukk

Käisin samas kabinetis kolm aas­tat tagasi. Siis olid põhiküsimused eelmisele kantslerile keskkonna­ministeeriumi haldusala ümberkor­ralduste teemal. Kas praeguseks on suuremad muudatused tehtud?

Võin vaadata oma ametnikuajale tagasi – olen ministeeriumis ja metsaametis kogenud, et ümber­korralduste perioodid vahelduvad vaikuseaegadega. Aeg-ajalt on para­tamatult vaja teha suuremaid või väiksemaid muutusi ning kunagi ei tule sellist aega, kus saaks öelda, et keskkonna haldusala on nüüd lõpli­kult valmis.

Kindlasti ei ole meil praegu kavas hakata muutma põhistruktuure: keskkonnaametit, keskkonna-agentuuri, infotehnoloogiakeskust (KEMIT) ja keskkonnaagentuuri (KAUR). Alles oli põhjalikum ümberkorraldamine. Aga ei saa väita, et süsteem kunagi ei muutu, ajad ja vajadused muutuvad ja mingil hetkel tuleb teha uusi otsuseid.

Kas tollased muutused on praegu­seks ennast õigustanud?

Alati saab öelda, et mõne asja oleks võinud teha teistmoodi. Keskkonnaameti loomisest on möö­das viis aastat ja keskkonnaagentuurist ja KEMIT-ist üks aasta. Varem paika pandud skeemid toimivad, suuri tagasilööke pole olnud. Siiski on aeg-ajalt tõrkeid, mida pole osa­nud ette näha.

Hirmud, mida muudatuste eel väl­jendati, ei ole täide läinud. Igasuguste sisuliste reformide puhul on loomu­lik, et leidub neid, kelle meelest on kõige otstarbekam vanaviisi jätkata. Paraku on kõik meie ümber arengus ja ka meie peame arengutega kaasa minema. Viimaste aastate muutused, näiteks seire korralduses, on toimi­nud ja andnud tulemusi.

Mida võiks pidada viimase aasta või aastate suuremateks edulugudeks, mille üle on ka endal hea meel?

Aasta on üsna lühike aeg. Kui olek­sin ehitaja, võiksin aasta möödudes näidata pilti valmis saanud majast, aga ministeeriumis on töö pidev, iga päev toob kaasa uusi teemasid, mis vajavad kiiret lahendamist.

Mu enda jaoks on suur õnnes­tumine asekantslerina jahiseaduse vastuvõtmine. Hirme ja vastuseisu oli väga palju, aga praegu on seadus aasta otsa kehtinud ja tulemus on hea. Maaomanikel on piisavalt või­malusi end kehtestada ja jahimeestel jahti pidada. Maaomanikud ja jahi­mehed on hakanud üksteist leidma.

Põhiliselt on aasta jooksul kes­kendutud uue finantsperioodi ette­valmistamisele, raha taotlemisele ja jaotamisele. Vaidlused pole lõppe­nud, näiteks arutasime just põllu­majandusministeeriumiga maaelu arengukava keskkonnameetmeid. Aga ametniku elu kipub olema nii, et tegeled parasjagu aktuaalsete prob­leemidega ning tehtud tööd ja õnnes­tumised kipuvad ununema.

Tavalist, päevast päeva tehtavat tööd ei pane keegi tähele: ajakirjan­dus tahab ikka kas korda läinud juh­tumeid või ebaõnnestumisi.

Mis on selle aasta tähtsaimad tegevused?

Meil on endiselt ülesandeid, millega me pole täielikult hakkama saanud, ei ole saavutanud kõike, mida oleme tahtnud. Kaitsealade katsekorral­duse nüüdisajastamine ja piiride täp­sustamine pole lõppenud. Tihtipeale on tegemist erinevate huvidega, kuid huvirühmadega läbirääkimine ja probleemide ärahoidmine võtab väga palju aega. Natura kaitsealade puhul on ikka mõni töö jäänud tegemata.

Näiteks Ropka-Ihaste kaitseala ikka alles luuakse. Kooskõlastusringil on üks ministeerium leidnud, et kavandatud mahus ei saa sinna kait­seala rajada. Huvirühmade soovides tuleb leida kuldne kesktee, ent siiski on asju, kus me pole nõus järele andma.

Üks asi on see, mida oleme ära tei­nud, ja teine, mida me pole lasknud teha. Sindi paisu hüdrojaama aren­damise surve on olnud väga tugev. Ministeerium on olnud ettevaatlikul positsioonil: kuni meil pole kind­lust, et seal ei kaasne hüdroenergia tootmisega suurt keskkonnamõju ja Natura olulise tähtsusega jõe seisund ei halvene, pole me arendajate soo­videga nõus.

Eks märksõnad kostavad majast välja: uuesti on välja tuldud fosforiidi kaevandamise sooviga ja ega siin pole midagi uut. On ju teada, et maa sees leidub fosforiiti ja kui see välja tuua, on võimalik teenida. Aga kuni meil ei ole täit kindlust, et nüüdisaegsetest tehnoloogiatest hoolimata ei kaasne olulist mõju põhjaveele, inimeste elukvaliteedile, ei saa ministeerium fosforiidi kaevandamisega nõustuda.

Me saame piduri sildi külge, aga lähtume ettevaatlikkusprintsiibist: me ei saa olla nõus tegevustega, mille mõju ei ole lõpuni teada. Kui on teisi võimalusi, nagu praegu raudteetrassi puhul – peale Nabala ja asulate on tei­sigi alternatiive -, tuleb neid kaaluda.

Teie kui metsamehe käest on hea küsida: kas metsa raiutakse meil vähe või palju, kas raiemahtu peaks suurendama?

Kui vaadata tagasi looduskaitse-sajandi ja viimase viiekümne aasta peale, siis metsandus ja looduskaitse on olnud tihedalt seotud. Paljud looduskaitsekorüfeed on näinud metsa­meestes oma liitlasi. Ei maksa peljata, et metsamehed on oma olemuselt looduse vaenlased.

Metsameeste haridusse kuuluvad lisaks bioloogiale ja metsandusele ka teadmised puidu kasutusest: kuidas ressurss metsast nii kätte saada, et mõju loodusele oleks minimaalne.

Kui küsida, kas raiume palju või vähe, tuleb vastata, et puit tuleb met­sast siis, kui on nõudlus ja raiemahu määrab turunõudlus ning kehtes­tatud reeglid. Need on meil üheselt paigas. Looduskaitsega seotud met­sades lähtub majandamise ideoloogia looduskaitsest: piiranguvööndis võib metsa majandada, kui see on kaitse-eesmärkidega kooskõlas. Ülejäänud majandusmetsades raiutakse eeskätt turunõudluse ja metsade hooldamise vajaduse järgi.

Kuid ka siin on eeskirjad: kui palju peab jätma säilikpuid ja lamapuitu, kui palju puitu ja oksi tohib langilt ära vedada, kui suureks tohib lank minna jne. Kui metsamees tegutseb ette antud reeglite järgi ja puidu järele on nõudlust, siis ma ei näe põhjust, miks metsamees ei tohiks metsa raiuda.

Metsaomanikud jagunevad vähe­masti kolmeks. Ühed, kelle sissetu­lekust osa sõltub metsast saadavast kasumist, on väga aktiivsed ja majan­davad metsa intensiivselt. Teine osa läheb metsa siis, kui sealt on vaja saada puitu. Kolmas osa metsaomanikke saab oma metsast teada maamaksuteadet saades. Ega midagi hullu ei juhtu, kui mets jääb loo­duslikule arengule, aga selliste met­saomanike tulu on ilmselt väiksem kui neil, kes on oma metsa pidevalt majandanud, samuti ei saa ka riik arvestada nende tuludega, mis met­sade majandamisest riigile maksude kaudu laekuvad, oluline on ka maa­piirkondade tööhõive.

See on see loogika, et mingeid metsi hoiame looduskaitse eesmärkidel ja teisi metsi kasutame puidu saamiseks, lähtudes metsamajanduse ja loodus­kaitse reeglitest. Arvan, et praegu ei ole metsamajanduse ja looduskaitse vahel konflikti. Aeg-ajalt tuleb ette probleeme, aga üldist tüli pole.

Palju on kaasa aidanud ka met­sade sertifitseerimine – nõuded, mille täitmise on metsaomanikud endale ise võtnud. Vähe tähtis pole seegi, et keskkonnaministeeriumi metsaosakonna uus juhataja Riina Martverk on hariduselt bioloog.

Metsandusele on ette heidetud liiga suurt kuivendusmahtu.

Väga suuri uusi kuivendussüsteeme ei rajata. Kunagi rajatud süsteemi­dest on üsna palju selliseid, mille anname loodusele tagasi. Taastame looduslikke rabasid, kõrvaldame kunagise kuivenduse jälgi.

Kuivendussüsteemidel on peale vee ärajuhtimise ka oluline funkt­sioon võimaldada transporti. Kui tahame teid korras hoida, tuleb hoida korras ka kuivendussüsteemid. RMK uusi kuivendussüsteeme ei raja, ent erametsaomanikel ei ole enamasti raha, et ulatuslikumalt kuivendada.

Teen põike oma metsaameti perioodile: vääriselupaikade asu­tamine oli metsaameti initsiatiiv. Selle eesmärk oli eelkõige koolitada metsaomanikke ja luua arusaam, et metsade elurikkus on oluline. Langi kõige vanem ja suurem puu jäetakse alles, nagu kalamehed viskavad kõige suurema ja vanema kala vette tagasi. See on suhtumise küsimus. Kui ini­mesed objekti tunnevad, siis suhtu­vad nad sellesse teisiti.

Metsameestele võib olla raske sele­tada, miks parimas kasvueas metsad jäetakse looduslikult arenema. Aga üldist konflikti pole ja metsameeste teadmised metsade loodusväärlus­test on viimastel aastakümnetel tuge­vasti paranenud. Kui inimene saab aru, miks midagi kaitstakse, siis on tal lihtsam seda arusaama teistega jagada. Siin aitab vaid pidev koolita­mine ja seletamine.

Küllap on üks probleeme ametnike ja maaomanike vahetu suhtluse nõr­kus. Maaomanikud on tihti solvu­nud, et saavad oma maal elutsevast haruldusest teada alles ametliku kirja kaudu.

Mis tahes probleemide ärahoidmi­seks on hädavajalik vahetu suht­lemine. Muidugi pole see õige, kui maaomanik saab haruldasest linnu­pesast teada kaitsekorraldusteatise kaudu. Teisalt, enamik praegusi maaomanikke ei ela oma kinnistute kõrval. Tavaliselt ei näe omanik oma kinnistut iga päev. Ent olen jõudnud arusaamisele, et meie territooriumist on suurem osa siiski inventeeritud ja loodusväärtused välja selgitatud.

Üldiselt võib öelda, et taimede kohta on teadmised head. Aga sel­leks, et leiduks konkreetset infot, mis kõlbaks ka kohtus, oleks vaja rohkem ja täpsemaid andmeid. Endistviisi on vaja inventuure koos­luste, näiteks niitude kohta. Töö ei lõppe ju kuskil ja inventeerima peab ikka. Üht-teist lisandub keskkonnaagentuuri seireprogrammide kaudu. Meil ei ole nii palju raha, et suudaksime igal aastal inventeerida kogu vajaliku pinna.

Teistpidi, kõige parem looduskaitse oleks selline, kus me ei peaks loodust kaitsma seaduste abil, vaid loodust kaitstakse endastmõistetavalt. See on küll väga idealistlik soov, aga sinna­poole peaks püüdlema.

Ministeeriumi jaoks pole midagi keerulisemat, kui kehtestada maa­omanikele uusi piiranguid, näiteks rajada sihtkaitsevööndeid. Oleme väga põhjalikult kaalunud, kas saaks kuidagi teisiti, ilma piiranguteta, mis on maaomanikele vastumeelsed.

Poollooduslikud kooslused on valus teema. Praktikas ei õnnestu ees­märke kuidagi saavutada: hoolda­tavate niitude pindala ei suudeta suurendada.

Teema pole tõesti kuigi lihtne. Üks asi on poollooduslike koosluste taastamine: kui oleme selleks kulutanud maksu­maksja või Euroopa raha, siis ei ole vahet – seda tuleb ka hiljem hooldada.

Olen kindel, et me saavutame looduskaitse arengukavas ette näh­tud pindala, aga see ei tule kergelt. Peame leidma lisamooduseid, ainult toetuste kaudu ei ole niitude hool­damine kestev. Lihaveised peavad andma produkte, mida saab müüa. Heinale tuleb leida uusi rakendusi, lisaks tarvitusele katlamajades aren­dada ka kogu biomajandust.

Kui toetuste mehhanism praegusel kujul peaks kaduma või vähenema, siis peavad poollooduslikud koos­lused end ise kuidagi ära tasuma. Igatahes lähiaastatel senine toetuste süsteem jätkub.

Hooldamisega seostub hulk pisi­asju, mis teevad majandajate meele mõruks. Näiteks tahad traktorit, aga KIKis pole traktor abikõlblik”.

Oleme tõesti traktorite puhul võtnud seisukoha, et neid toetuste eest osta ei saa. Traktoriteenus on põhimõtte­liselt kättesaadav. Me ei suuda tagada, et poolloodusliku koosluse hoolduse jaoks ostetud traktor vaid sellega tegeleb. Maksame hooldamise eest toetust, aga hooldamisseadmete eest maksmine oleks topeltfinantseerimine. Praegune mehhanism, kus KIKi kaudu toetame kariloomade soetamist ja loomade vedamist, samuti koos­luste taastamist, jätkub ka edaspidi.

Endiselt tekitab küsimusi riigimaa­del olevate poollooduslike koos­luste hooldus. Miks peab hooldaja selle eest riigile maksma?

Kindlasti pole see RMK-le oluline sissetulekuallikas. See on pigem korrastav moodus. Rendile andmise peapõhjendus tuleneb sellest, et rii­gimaid antakse kellelegi kasutada omade reeglite järgi. Kasutamise eest tuleb ka maksta. See tuleneb riigi­varaseaduse eripäradest. Kas tuleks välja mõelda teistsugune mehha­nism? Tundub, et ei ole alternatiivi.

Teisalt saab loodust kõige kindla­mini kaitsta riigimaal, kaitsealal. Aga praeguste määruste järgi ei saa riigile osta väärtuslikku poollooduslikku kooslust, küll aga metsamaad. Seda tuleks muuta. Riigil on raha täpselt nii palju, kui on. Looduskaitsemaad on suhteliselt kallid ja neid maid ostes on paranda­tud kunagisi valesid otsuseid, mille järgi on erakätesse antud maid, mida poleks tohtinud anda, mis võinuks jääda riigi omandisse. Aga paljud on maad saanud ka pärimise teel ja kui riik on teinud tagasi saadud maale jõulisi piiranguid, siis peab omani­kul olema võimalus oma maad soovi korral riigile müüa. Summa on paar-kolm miljonit aastas – selle eest me poollooduslikke kooslusi osta ei jõua.

Ent kui omanik pole nõus majan­dama ja takistab hooldust, ei saa sellist kooslust ka riigile osta.

Kuna riik kompenseerib hooldamise Natura-aladel, peaks see majandus­liku hoovana aitama poollooduslikke kooslusi säilitada ka eramaadel. Kui eraomanik ei soovi seda hooldada, siis me tõesti ei suuda praegu seda maad riigile osta. Meil ei ole praegu seda raha. Suure loodusväärtusega maad, mida pole erastatud, tuleb kindlasti jätta riigile.

Kõige lihtsam ja parem on ikkagi saavutada omanikuga kokkulepe. Seal võivad olla inimestevahelised konfliktid, keegi on halvasti öelnud või millestki ilma jäänud ja kõiki neid juhtumeid tuleb eraldi vaadelda.

Poollooduslike koosluste hoolda­jatele võib vist lubada, et tuleval aastal summad hektari kohta suu­renevad?

Summa suurenemist ei julge väga suures mahus lubada. Korduvalt on jutuks olnud ka see, et eraisikutele makstud toetustelt tuleb hakata tulu­maksu tasuma. Kui tulumaksunõue tuleb, siis see ei puuduta otseselt juriidilisi isikuid, kuid füüsilisi isikuid võib see hakata mõjutama.

Kuidas ministeeriumi ja kesk­konnaameti suhted tunduvad? Keskkonnaameti töötajad on vahel kurtnud, et neile on jäänud vaid käsutäitja roll.

Eks see vist nii ongi. Ministeerium töötab välja ideoloogiad ja keskkon­naamet viib need ellu. Selline ongi rollijaotus. Suhtleme keskkonnaameti juhtkonnaga ja selgitame nõudeid, kuidas asju tuleks teha, kuidas mää­rused ja muud õigusaktid on kehtes­tatud, ja tahame, et neid ka täidetakse.

Keskkonnaameti igapäevasesse tegevusse ei tahaks me küll sekkuda, pigem anname üldsuuniseid. Aga ei saa olla nii, et keskkonnaminis­teerium ja keskkonnaamet kumbki elavad oma elu. Meie hallatavaid asutusi on teisigi: keskkonnaamet, maa-amett pole nii iseseisvad, et saaksid vabalt kõike oma äranäge­mise järgi otsustada.

Keskkonnainvesteeringute keskus (KIK) pole küll otseselt keskkon­naministeeriumi haldusalas, aga sisulised otsused tulevad ikka siit. Kuuldavasti on kavas teha muuda­tusi KIK-i otsuste tegemises.

Väga suuri muudatusi pole kavan­datud ja praegu ei saa kõneleda ka lõplikest lahendustest, sest protses­sid alles käivad. Kindlasti tahaksime lihtsamaks muuta KIK-i keskkonna­teadlikkuse programmis koolide jt lasteasutuste ettevõtmistega seotud projekte. Kulutame nii endi kui ka taotlejate aega: klass tahab teha linnu pesakaste, teevad põhjaliku taotluse ja ametnikud peavad seda ka põhja­likult menetlema. Seda ahelat tahaks küll lühendada ja neid võiks KIK ise­seisvalt otsustada.

Programmide sisulisel hindamisel jääb KIK-il kompetentsist puudu – see on olemas keskkonnaministee­riumi osakondadel. Need hindavad taotlusi ja teevad KIK-ile ettepane­kuid, kas finantseerida või mitte. Sama puudutab näiteks parkide hooldamist, mis on väga kulukas, eeskätt taastamine. Selles mõttes on keskkonnaministeeriumis kompe­tents väga hea.

Samas on pargid tugevasti seotud muinsuskaitse ja ajalooga, ent looduskaitseväärtus jääb enamasti tagaplaanile.

Väga raske on leha vahet, kus on pelgalt looduskaitse ja kus ta on koos muude väärtustega. Kui meil on looduskaitsealune park, siis on taastamistööde maksumus tundu­valt suurem kui näiteks puisniidu taastamisel: tuleb tellida projektid jms.

Parkide taotlusi on seetõttu väga keerukas hinnata ja looduskaitse-osakonna töötajad oskavad otsus­tada, kas ühe või teise töö tegemine või tegemata jätmine mõjutab parki oluliselt või mitte. Kui oleme võtnud pargi looduskaitse alla ja teinud taas-tamiskava ning nüüd ütleme, et jääb praegusesse seisu, siis see ei tundu ka mõistlikuna.

Kuidas hindate koostööd vabaühendustega?

Kui neid ei oleks, siis peaksime nad välja mõtlema: need organisatsioo­nid teevad meie jaoks väga vaja­likku tööd. Juhivad tähelepanu asjadele, mille peale me ise ei oska tulla. Hindan nõuandvat rolli kõrgelt. Vabaühendused on meile tülikad, aga heas mõttes. Neilt saab soovitusi, mida ühe või teise probleemi korral tuleks muuta.

Nad on asjatundjad, kui vaadata näiteks ornitoloogiaühingut. Nad on inventuuridel väga olulised ja oskavad hästi liikide tegevuskavasid koostada.

Meil on seda laadi organisatsioo­nidega aastas palju arutelusid, kus osaleb ka minister, nii kitsama kui laiema temaatikaga. Püüame eri organisatsioonidega kompromissi leida: peale looduskaitse on ka neid ühendusi, kes püüavad loodusest midagi kätte saada.

Kui palju teil endal jääb aega loo­duses käia?

Päeva sissejuhatuseks teen igal hom­mikul pooletunnise jalutuskäigu koeraga; ei teagi, kes keda jalutama viib. Kindlasti tahaks rohkem loo­duses käia. Mõtlesin siia ametisse tulles, et siin peaks iga päeva käima mööda kaitsealasid, aga paraku võtab administreerimine enamiku ajast. Tavaliselt on ametiga seotud loodu­ses käimine konflikti lahendamine: keegi on rahulolematu ja siis peab kohapeal vaatama, milles seisnevad probleemid.

Ma ei arva, et olen kõige targem inimene, kes peab ütlema, mis on õige või vale. Asjade paikapanek käib enamasti reeglite järgi. Konfliktid tulenevad enamasti sellest, et inimes­tega ei ole suheldud. Näiteks kui hak­kame kaitseala looma, siis tuleb seda inimestele selgitada. Avalikustamise käigus saab enamik probleeme lahendatud. Keskkonnaamet tuleb nende lahendamisega toime, kuid mõnikord tuleb ka ministeeriumil otsida lahendusi. Kindlasti tahaks majast rohkem välja pääseda, aga pahatihti on päev selline, ei hommi­kul potsatad laua taha ja lahkud siit alles õhtul.

Aga jaht ja kalapüük?

Kui olin eelmises ametis metsatöös­tuse valdkonnas, siis oli mul spin­ning kogu aeg autos. Kui viis aastat tagasi keskkonnaministeeriumisse tööle lülin, hoidsin samuti spinnin­gut autos, aga praegu mul seda autos enam ei ole. Tõenäosus, et mul jääks aega kala püüda, on kaduvväike.

Jahile jõudsin eelmisel aastal vast nii palju kordi, kui on ühel käel näppe. Aga aega saab ise planeerida -ju ma olen seda halvasti teinud. Tundub, et kalaga on läinud pare­mini: kala on rohkem ja seda on liht­sam kätte saada.

Puhkuse ajal õnnestub rohkem loodusesse pääseda. Kuid nädala rütm on selline, et ei saa aru, kas Eesli Ekspress ilmub kord nädalas või mitu korda, aeg läheb väga kii­resti.