Maaleht lahkab maareformi kirgi ja vastuolusid

15.01.2015

Täispikka artiklit saate lugeda tänasest, 15.01 Maalehest, autor Ain Alvela

Homme asutamise 25. aastapäeva tähistav maa-amet taastub maadevahetusega kaasnenud mainelangusest ning keskendub pärast maareformi läbiviimist üha enam riikliku geoinfosüsteemi (GIS) arendamisele, kirjutab tänane Maaleht.

Maa-ameti peadirektori kohusetäitja Raivo Vallner ütles Maalehele, et maareformi näol oli tegu on Eesti kõige õnnestunuma reformiga – tekkis majanduse arengu jaoks oluline kinnisvaraturg, maal on väärtus ja peremehed. Omandireformi osana oli maareformi puhul tegemist Eesti ühe keerukama ja praktiliselt igaüht puudutava reformiga. Reformi elluviijateks olid küll kohalikud omavalitsused ja maavalitsused, kuid maa-ametile jäid suunaja, koordineerija ja järelevalve roll, mis tähendas seadusloomes osalemist, koolitamisi, konsultatsioone ja hulgaliste vaidluste lahendamist. Nüüdseks on maareform sisuliselt lõppenud.

Maareformi läbiviimine pani aluse ka kaasaegse maakatastri loomisele. Maakataster, mida peab maa-amet, on üks riigi põhiregistritest, kuhu on kantud kõik moodustatud katastriüksused ning koondatud andmed maa väärtuse, loodusliku seisundi ja maa kasutamise kohta. Katastris on ligi 650 000 katastriüksust. 2014. aastal käivitus e-Kataster ja alanud on katastritoimikute digitaliseerimine. Katastriandmed on saadaval ka kaardi kujul. Lisaks katastritoimikutele antakse alates 2014. aastast katastriarhiivile üle kõik maa tagastamist, erastamist, munitsipaalomandisse andmist ja maa riigi omandisse jätmist käsitlevad dokumendid.

Aastatega on maa-amet kasvanud Eesti suurimaks ruumiandmete tootjaks, haldajaks ning kaartide valmistajaks. 2001. aastal lõi maa-amet Eestis tollal ainulaadse portaali – geoportaali, kus on kõigile kättesaadavad Eesti kaardid, ortofotod, kõrgusandmed, maakatastri ja kitsenduste andmed, aadressiandmed, kohanimed, planeeringud, geoloogilised (maardlad) ja geodeetilised (geodeetilised punktid) andmed jne.

Probleemidena tõi maa-ameti peadirektor välja juurdepääsuteede temaatika, mis ameti hinnangul pole piisavalt selgelt reguleeritud. Pärast maade tagastamist või erastamist on tekkinud olukordi, kus inimesed ei pääse enam oma kinnistule, sest varem kasutatud teed on läinud eraomandisse, uus omanik aga ei luba neid kasutada.
Teine valus teema on naabrite piiriprobleemid, mida on tekitanud varasemad mõõdistamisviisid ning -oskused ja nendest tulenev (eba)täpsus. Täpsusega ei hiilanud ka varasemad plaanid ja kaardid, mille alusel maareformi algaastatel katastriüksusi moodustati.
Kolmandana tõi Vallner välja asjaolu, et maareform tekitas ka selliseid maaomanikke, kes ei osanud, tahtnud ega saanud (näiteks välismaal elavad omanikud) oma maaga midagi peale hakata. Või siis ei suuda veel praegugi suur hulk kaasomanikke maa majandamises kokku leppida.

Keeruliseks on kujunenud omandiõiguse ja sugulussidemete tõendamine, mis mõnel juhul veel praegugi kohtutele tööd annab.
Kõige raskem on olnud leida kompromissi õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise subjektide ja õigusvastaselt võõrandatud maale rajatud ehitiste omanike vahel.
Reformi kulgu kiirendas 1996 tehtud poliitiline otsus lubada katastriüksusi moodustada ka plaani- ja kaardimaterjali alusel. Sellega on paraku kaasnenud vigu ja vääritimõistmisi näiteks piiriküsimustes.

Vallner märgib, et omandiõiguste kaitse ja selle tagamine on iga demokraatliku riigi jaoks üks olulisemaid küsimusi. Eesti maa- ja omandisuhted on heal tasemel. Kõige rohkem sarnaneme Läti ja Leeduga, päris palju oleme üle võtnud Saksamaalt. Kuid iga riik on valinud ikkagi oma tee, sõltuvalt eesmärgist ja arvestades ajaloolist tausta.

* Eesti territooriumist on katastrisse kantud 96,2%,

sellest on eraomandis on 60%, riigi omandis 39% ja munitsipaalomandis 1%

* Valdav osa 4,343 miljonist hektarist maast on seega eraomandis