Mander: Emajõgi ja Peipsi tehast välja ei kannataks
15.03.2018
Peipsi järve ähvardab juba praegu fosfori tõttu eutrofeerumine ning tehasest lisanduv fosfor kiirendaks seda protsessi veelgi. Soojemate ilmade korral avaldub mõju sinivetikate vohamisega.
Tartu Ülikooli loodusgeograafia ja maastikuökoloogia professor Ülo Mander ütleb, et osa vohavast vetikamassist laguneb pidevalt, tarbides öösel suurtes kogustes vees olevat hapnikku, mis omakorda soodustab fosfori eemaldumist vette.
“Selline “veeõitseng” on hukatuslik kaladele, sest hapnikupuuduses vee-elustik lämbub,” selgitab Mander, mida eutrofeerumine lisaks sellele, et säärases vees ujuda ei kõlba, kaasa toob. Eeskätt kannatavad kalad. “2002. aasta massilise vetikavohamise tõttu surid Peipsis enamasti ahvenad ja kohad,” täpsustab Mander.
Tema andmetel jõuab aastas inimtegevuse tagajärjel Emajõest Peipsi järve üle saja tonni fosforit, mis on valdavalt pärit puhastusseadmetest, suurtest lautadest, aga ka põldudelt. Sealjuures satub Tartu linna puhastusseadmetest aastas Emajõkke keskmiselt 3,2 tonni fosforit. Manderi sõnul on reoveepuhastite heitveele Eestis kehtestatud väga karmid nõuded, mis lubavad üldfosfori koguseks pool milligrammi liitri kohta, ent tööstuste heitvees võib fosforisisaldus olla neli korda suurem – 2 mg/l.
“Kui kavandatava tehase heitvee, mida on 22 miljonit kuupmeetrit aastas, lubatavaks piirkontsentratsiooniks jääks 2 mg/l, saaksime aastas 44 tonni ehk üle 13 korra suurema koguse fosforit,” tõdeb Mander. “Halvimal juhul, arvestades ka “parima võimaliku tehnoloogia” puhul esinevaid tõrkeid, ulatuks fosforikogus 60 tonnini aastas.”
