Mari-Liis Pinn – asjalik nii metsas kui meedias
13.12.2016
pärjasid Äripäeva kuukirja toimetaja Mariliis Pinni tänavu aktiivse ja asjatundliku meediakajastaja tiitliga. Mariliis on ühtviisi osav nii kirjapulga kui mootorsaega, huvi vastu aitab muu hulgas hoida ka oma talu.
Pinni meediatöö juures hinnati head vaistu ühiskondlikult oluliste teemade leidmisel, oskust kajastada erinevate osapoolte arvamusi ning sügavat huvi metsaasjade vastu. See huvi sai alguse varases lapseeas, mil ülikoolides käivad ema-isa lasteaiaealise Mariliisi ja temast aasta noorema venna Läänemaale vanavanemate juurde hoida saatsid. Hiljem möödusid seal ka kõik suvevaheajad, nagu nõukaajal kombeks oli.
“Mu vanaisa Enn Tambet oli Läänemaal metsamees. Vanaisaga sõitsime villisega mööda metsasihte, käisime tollimas ja metsavahimajakesi inspekteerimas. Olen ikka tagantjärele imestanud, et oli vast vanaisal viitsimist 4-5aastastega metsas tööl käia,” meenutas Mariliis.
Maa- ja metsaelu praktilisema poolega hakkas Mariliis enam kokku puutuma 2000ndate alguses. Pinnide pere, kes oli 1996. aastal Tartust Tallinna kolinud, otsustas enam aega pühendada Otepää lähedal asuva talu korrastamisele ja nii sai peretütargi esmakogemused võsatöödel.
Teab, millest räägib
“Kui ma kirjutan mootorsaagidest, siis ärge arvake, et ma ei tea, millest kirjutan. Olen korduvalt saagi käes hoidnud,” kummutas ta eelarvamusliku pildi noorest blondist naisajakirjanikust.
Metsatööde ja tööriistade osas kuulab ta varmalt puutööd õppinud isa Rein Pinni soovitusi. Kui küsisin, millist saagi ta soovitaks, kui vaja aeg-ajalt paar puud maha võtta, oli tal vastus kohe olemas: “Naisterahva väikesele käele sobib väike ja mugav, aga võimas saag. Sobib üks korralik arboristi saag ja kui tahad eriti öko olla, võta akuga. Laed, vajutad nupule, pole müra, ei aja gaasi näkku… Aga vaata keti kiirust ja odavat ära osta,” õpetas ta.
Mariliisi sõnul on hea, kui peres on mitu inimest, kes oskavad metsatööriistu käsitseda. Ikka kukub mõni puu ümber või on vaja võsatöid korraldada.
Talu näol on tegemist suure vana talukohaga, 33 hektarit, mille isegi vaid suvilana pidamine oleks töömahukas: aiatööd, metsatööd, elektri- ja ehitustööd.
“Talu on mu vanaisa Ennu ning tema õe ja vendade sünnikodu. Nende isa saadeti Siberisse, kust ta tagasi ei tulnud. Mu vaarisa ostis talu 19. sajandi lõpus. Valga tagant tuli, talle pakuti kaht talu ning ta valis suurema metsatükiga,” rääkis Mariliis ja lisas, et omal ajal oli tegemist moodsa ja eesrindliku taluga – seal oli Valgamaa esimene külmkapp, uudsed põllutöömasinad ning igal aastal võeti talutöödele 20 sulast.
Oma metsas hea katsetada
Talu on ka omamoodi katsepolügooniks Mariliisile kui . “Seal ma katsetan kõiki asju. Kui kirjutan ühistu liikmeks olemisest, siis kirjutan oma kogemustest. Metsaühistu liikmeks astusin kahe aasta eest. Oleme ära teinud metsakava, tellinud ühistu kaudu töid, suhelnud jahimeestega,” loetles ta.
Viimaste ühistust tellitud töödega – metsakava järgi tehtud harvendus- – Pinnid aga rahule ei jäänud. “Meil oli kokkulepe, et heinamaa (tegemist on Natura alal asuva loodusliku puisniiduga) jääb pärast metsatöid niidetavaks, aga päris mitu korda lasime järelkoristust teha ning lõpuks pidime ikkagi ise roikaid kokku korjama. Kahju oli tõdeda, et ühistu alltöövõtjaga ükski kokkulepe ega lubadus ei pidanud ning oma rahulolematusest andsin ka ühistule teada,” on Mariliis argiprobleemidega kursis.
Vahel võivad metsaomaniku ärrituse põhjuseks olla pealtnäha pisiprobleemid, mille lahendamiseks on ometi vaja aega ja energiat kulutada. Probleemid ja ebakõlad oleks Pinni arvates suures osas välditavad hea kommunikatsiooniga. “Meil on näiteks alalõpmata probleeme lambaväravatega. Ma saan aru, et traktor vajab värava läbimiseks enam ruumi kui auto, aga kui juht väravaposti maha sõidab ja seda ise tagasi ei pane, võiks ju ütlema tulla või siis juba ennetavalt koos omanikuga lahenduse leida,” on ta nördinud.
Juhuslikult ema jälgedes
Mariliisi ajakirjanduslik karjäär sai alguse üsna juhuslikult, ehkki, arvestades seda, et tema ema on Tartu ülikoolis ajakirjanikuks õppinud Merike Pinn, pole imestada midagi. “Emaga koos ülikoolis käimist mäletan, ise ma veel ei käinud algkooliski,” muheles Mariliis ja lisas, et tema elu esimene teos – pilt porganditega – ilmus 1980ndate keskel Maalehes. 90ndate algul oli Pinnidel Tartus väike trükikoda ning seal teenis Mariliis voltimistöödega oma esimese raha. 1996. aastal kolis pere Tallinnasse, ema Merike töötas Rahva Hääles, kuhu Mariliis sageli pärast koolipäeva läks.
Ema pikki tööpäevi ja pühendumist lehetegemisele kõrvalt näinud Mariliis oli kindel, et ajakirjanikuks ei hakka ta kunagi. Pärast gümnaasiumi lõpetamist läks ta Tallinna Tehnikaülikooli majandust õppima. Nii koolis kui ülikoolis kujundas ta koolilehti. “Olin kõrvalt näinud, kuidas ajalehte tehakse,” meenutas Pinn.
“Olin ülikooliga lõpusirgel – lõputöö oli veel vaja kirjutada -, kui hakkasin erinevatele töökohtadele kandideerima. Ema viitas ühele Äripäeva töökuulutusele, kus otsiti seminaride korraldajat, aga ma ei leidnud seda kuulutust üles ja kandideerisin hoopis Äripäeva online-reporteriks. Mind kutsuti vestlusele, võeti tööle, aga pidasin seda ajutiseks ametikohaks. Aasta oli siis 2006,” rääkis toimetaja.
Online-reporterina tuli Mariliisil igapäevaselt kirjutada väga erinevatel teemadel. Aastatega kasvas reporterist toimetaja. “Äripäeval on toredad eriväljaanded, kõigepealt tuli Ehituse ja Logistika toimetamine, 2013. aastast ka on palju, teadmisi vähe… Nii on selle kuukirja ilmumissagedus ja ka maht tublisti kasvanud,” selgitas Pinn.
Metsalehte toimetades tuleb Mariliisil arvestada, et Eestis on ligi 100 000 , kellest osa pole oma metsaga tuttavadki – seetõttu on vaja esmatasandi teadmisi ajakirja veergudel aegajalt üle korrata. “Teisalt on mu eesmärk pakkuda harivat lugemist, selgitada seadusandlusest tulenevaid muudatusi, kajastada loodukaitse ja suhteid… Sain ise hiljuti teavituse kaitsekorra muutmisest, päris paksu paki pabereid, ning pean tunnistama, et sellest oli ikka väga raske aru saada,” märkis ta.
Ühe mehe ja saega enam läbi ei löö
Mariliisi arvates on olukord s kohati skisofreeniline, sest efektiivsuse saavutamine on keeruline, kui uute arengutega kaasa ei minda ja metsa saadetakse sae ja kirvega üksik metsamees. “Ühest küljest on olemas tohutult ägedad masinad ja äpid. Võid metsa saata traktor-roboti, mis palgi ideaalselt maha võtab, hunnikusse paneb, ära tollib ja enne veel, kui tööpäev läbi, saadab teate raiutud puudestja koostab saatelehe. Harvester suudab suure kuusepalgi võtta maha isegi 10 sekundiga, samas kui saemees teeb seda tööd 3-4 minutit,” arutles ta.
Pinn usub, et uusi tehnoloogiaid kasutades ja koos tegutsedes võiks isemajandavaks muutuda. Metsakinnistu keskmine suurus on 10 hektarit ning omaette asju ajada on on keeruline. “ naudib suurtellija eeliseid, seal on lepingumahud suured ja tööd kenasti tehtud. on koos tegutseda odavam, pealegi pole keegi väikesemahulise töö tegemisest huvitatud. Samas näiteks võsatöid on Eestis tohutult,” lisas ta.
KES ON KES
Mariliis Pinn
Sündinud 1983
Õppinud Tallinna Tehnikaülikoolis
Toimetab Äripäeva kuukirju ja muid trükiseid
Hobideks mets, ehitus ja logistika
