Meie maa ja mets teenigu tulu Eesti omanikule
22.10.2013
ÄRIPÄEV, Jaanus Männik (Surju vallavanem): Väikese ääreriigi Eesti eksistentsiaalne probleem on kultuuri ja emakeele säilimise kõrval ka oma territooriumi säilivus. Kuni peame tähtsaks eestikeelse rahvusriigina püsimist ja efektiivse majandamise tagamist, peaksid meie maad ja metsad kuuluma valdavalt Eesti omanikele ja valdavalt tootjatele, sh riigimets riigile.
Maa ja metsaga on Eesti rahvast hästi õnnistatud, lausa kuninglikult. Inimese kohta on meil parasvöötme parasniisket põldu (mitte igikeltsa, kõrbe või kaljusid) kolmveerand hektarit (esikoht ELis) ja metsa poole rohkem (kolmas koht).
Arutelu kuuluvuse üle. Diskussioon maa ja metsa kuuluvuse üle on Eestis kestnud taasiseseisvumisest alates. Üheksakümnendatel vallutasid Eesti agressiivsed loosungid − kapitalil pole rahvust, riik on halb peremees, vabaturg valitsegu, maa vabasse tsiviilkäibesse jne. Palju ei puudunud, et riigimets oleks elektrijaamade ja põlevkiviga tükkis pudukaubana hakkama pandud. Pärast ühinemist Euroopa Liiduga on maa ost-müük n-ö vabalt üleliiduline. Kolmandate riikide kodanikele on veel piiranguid, samas äriühinguid võib müüa tükkis maaga ähmaselegi kapitalile.
Halvim on seejuures maade ja metsade kokkuost spekulatiivsetel eesmärkidel n-ö euroheina tegemiseks või hilisemaks kallimalt ükskõik kellele müümiseks. Mõistlikkuse, elu- ja looduskeskkonna taluvuse piiri ületavad ka üle 1000 lehmaga, pealegi rahamasinaks mõeldud superfarmid.
Enne ELi saamist turu ühepoolse avatusega karistatud Eesti põllumees on praeguseks enamasti kas kadunud või laenuga soetatud tipptehnoloogiaga efektiivne tootja − osaühing või talupere. Hädasid on veel peamiselt kolm: tegijad on vanaks jäänud, võlad on suured, ahvatlus kallilt müüa varjutab muu. Samas on meil toidu- ja bioenergia tootmise perspektiivid head.
Eesti võimalus. WTO süüdimatus ühiskatlas arengumaadesse kanduv materiaalne tootmine sokkidest kuni Volvodeni jätab meile mõistlikul tegutsemisel eeskätt võimaluse hiilata loodusele talutava intensiivsusega põllu-, metsa- ja kalamajandusega ning toidu-, puidu- ja bioenergia tootmisega. Vähemasti seni, kuni meile antakse olla oma tühjeneva territooriumi peremehed.
