Metsale teeb kõige rohkem liiga peremehe ükskõiksus
30.01.2014
ÕHTULEHT, Ille Grün-Ots:
Kui mõni omanik oma metsas hoolega puid langetab, räägib rahvas: no vaata ahnepäitsu, nüüd rüüstab metsa puhta ära! Tegelikult teevad metsale liiga hoopis omanikud, kes metsaga ei tegele.
Riigi Metsakeskuse (RMK) Vändra metskonna metsaülem ja Eesti Erametsaliidu juhatuse liige Jaan Kägu tunnistab, et Eesti metsapilt on koolitatud metsamehe pilgule ilmselt hoopis teistsugune kui niisama metsas uitaja silmaga vaadates.
«Kui võrrelda metsa majandamise aktiivsust, siis majandatakse riigimetsa ja ettevõtete omanduses olevat metsa intensiivselt, suurem jagu eraisikute omanduses olevast metsast aga seisab enam-vähem puutumatuna nagu looduskaitseala,» teab Kägu. «Avalikkuselt saavad nahutada just metsa majandajad, eriti ettevõtted – kui juba puud kukuvad, küllap siis tehakse metsale liiga. Mina aga arvan, et metsale teeb liiga ükskõikne peremees.»
Seenelised vaatavad oma mätta otsast
Kägu sõnul majandusmetsad ongi majandamiseks: «Oma kodukandi Pärnumaa metsade põhjal võin küll öelda, et täna toimetavad ettevõtted metsades igati vastutustundlikult. Olgu siis tegu Eesti või mõne rahvusvahelise ettevõttega – töö käib ikka vastavalt metsamajandamise kavale ja nii, et loodus oleks hoitud ning samas ka puidutulu saaks. Raie käigus jäetakse säilikpuid, istutatakse raiesmikule uus metsapõlv, hooldatakse noorendikku, kuni lõpuks saabub lastelastel aeg pikaajalise töö vili, küps puit, metsast välja viia. Seejärel kordub metsaring uuesti.» Metsaülem teab, et seenelistele-marjulistele raielangid harilikult eriti ei meeldi: kuidas siis nii, et minu seenekohta enam ei ole?! Ehk siis – asjasse süvenedes selgub, et protest metsa raiumise vastu on kantud rohkem isiklikust huvist.
«Metsavanal – loodusel – on sellest ükskõik, kas raiuda üks puu või terve hektar, ka raiesmik on ju metsakooslus, ehkki ilma suurte puudeta,» rahustab metsamees rahulolematuid. «Inimene oma raietega matkib tegelikult loodust. Metsapõleng on metsas samasugune sündmus nagu meie tehtud uuendusraie. Mõlemal juhul saab uus metsapõlv tühjalt kohalt uuesti alustada. Targad mehed on öelnud: meie läänetaiga metsa saab hävitada ainult viljakat pinnast asfaldi ja betooniga kattes. Muidu tuleb kõikjale, mida inimene on maha jätnud, uuesti mets asemele.»
Samas – see mets, mis ise kasvab, metsaomaniku majanduslikke huve ei rahulda. Selleks, et ka meie lapsed ja lapselapsed metsast tulu saaksid, on vaja metsa heaperemehelikult majandada.
Lehtpuupadrik ei kasva kenaks kuusikuks
«Minu hinnangul jätab tänapäeval soovida mitte ettevõtjatest omanike, vaid hoopis tavaliste väikeomanike suhtumine oma varasse,» nendib Jaan Kägu. «Eestis on väikesed metsaomandid, paljud metsatükid lisaks veel kaasomandis ja saadud pärandusena. Omanik ise elab harilikult linnas ja tema huvi metsa vastu piirdub vaid kiire tuluga. Pärast uuendusraiet jääb raiesmik looduse hooleks, metsamaal lastakse lihtsalt võsastuda ja järgmiseks 10-20 aastaks on omanik selle vastu huvi täiesti kaotanud. Ettevõtted seevastu panustavad noore metsa hooldamisse, sest sellest sõltub metsa tervis ja ka tuleviku tulu.»
Kägu on veendunud, et väikemetsaomanik vajab koolitamist, et tema tegevused metsas oleksid eesmärgipärased: «Kui mets on investeering, siis tuleks seal raie järel ka uue metsapõlve eest hoolt kanda. Omanik peab teadvustama, et metsa tuleb uuendusraie järel 2-5 aasta jooksul kindlasti võsast puhastada, muidu lehtpuupadrikust kuusikut kuidagi ei saa. Kui aga eesmärk ongi võsa, kus sitikatel hea krõbistada, siis võib metsa ka ise endaga hakkama saama jätta. Tulule loota siis mõistagi ei maksa.»
Kägu pakub, et küllap määrab huvi metsa käekäigu vastu ka omandi suurus. «Praegu kuulub eraomanikule keskmiselt 10 ha metsa, arvestatavat sissetulekut see ei too. Selleks, et peret toita, on vaja juba 300-400 hektarit. Ilmselt ongi tulevikus paratamatu, et paljud väikesed metsatükid vahetavad omanikku ja metsa majandamisega tegelevad need, kel selleks nii oskused kui ka huvi,» ennustab metsaülem.
Samas ei saa Kägu meelest metsaomanikuks olemise juures vaadata üksnes majanduslikku poolt – on ju selge, et kui inimesel on Eestis kinnisvara, siis ta nii lihtsalt siit ei lahku.
«Kui metsamaad ongi vähe, kuid selle käekäik on omanikule oluline, siis majandamisel saab nõu ja abi metsaühistust,» kinnitab Kägu ja märgib, et sageli on vaja heaks peremeheks olemiseks üksnes pisut ettevõtlikkust. Mitme töö puhul võib arvestada ka rahalise toetusega – sedagi võimalust võiks kasutada.
«Selleks, et metsaga side tekiks, tasuks seda igal aastaajal vähemalt korra vaatamas käia,» paneb Jaan Kägu metsaomanikele südamele
