Millist uuendamist Eesti metsad vajavad?

09.06.2015

POSTIMEES (erileht) Andres Jäärats, Eesti Maaülikooli metsakultuuride lektor:
Sõltumata ajastust ja riigikorrast on meil sihipärase metsauuendamisega tegeletud enam kui sajand. Selle perioodi jooksul on saanud küpseks üks põlvkond männimetsi, poolteist põlvkonda kuusemetsi ning üldistades võib öelda, et kaks põlvkonda lehtpuumetsi.

Majanduslikult väärtuslikku metsa saame tarbida üksnes siis, kui oleme selle eluea jooksul teinud metsamajandamises õigeid ja kaalutletud otsuseid. Ühe metsapõlve jooksul läbiviidavate metsamajanduslike tööde nimistusse kuulub üksjagu mitmekesiseid tegevusi alustades kultiveerimisest ja lõpetades uuendus-raietega, sinna vahele jäävad korduvad hooldusraied.

Pealkirjas püstitatud küsimus on küllaltki intrigeeriv ning selle analüüsimiseks peaksime lahti mõtestama kolm olulist aspekti: ootused, lootused ja tegelikkuse. Kõik need kolm aspekti on omavahel väga tihedalt seotud ja ilmnevad metsakasvu arengus väga erinevatel aegadel.

Lõpptulemus või siis tagajärg selgub alles aasta(te) pärast, kui otsused on tegevusteks pööratud ja metsapilt meil silme ees.

Ootus – uus mets võiks olla sama hea või siis veel parem kui see, mis likvideeriti. Lootus – erinevate metsamajanduslike tööde tegemine võiks parimal juhul ootuse ka tagada. Tegelikkus – olukord, mis pärast mitmete majandusvõtete kasutamist ilmneb alles aja möödudes.

Nende kolme aspekti parimaks rakendamiseks on meil vajalik teha otsuseid. Kas on olemas õigeid või valesid otsuseid?

Mets kasvab suurepäraselt ka ise, ilma inimese vahelesegamiseta, kuid milliseks ta kujuneb, on iseküsimus nagu seegi, kas me peaksime tulemusega rahule jääma. Metsakasvatajale on olulisim majanduslik eesmärk, on see siis pehmelehtpuu, küttepuu või küpsest okaspuupuistust saadav kvaliteetne ümarmaterjal. Võime üsna kindlalt väita, et pole olemas väärtusetut metsa!

Üldiseks arusaamaks on kujunenud, et okaspuu enamusega raiestikud uuendatakse okaspuu istutamise või siis sobiliku kasvukoha korral ka männikülviga ning lehtpuu enamusega raiestikud jäetakse looduslikule uuendusele.

Samas esineb arukase ja sanglepa istutamist viljakatel lehtpuualadel juba üsna märkimisväärses mahus.

Millega istutatakse?

Eesti paikneb viljakas okaspuu kasvuvööndis ning okaspuukultuurid rajatakse kas külvi või istutamise teel. Vaid üksikutel juhtudel võib piisav okaspuu-uuendus tekkida ka looduslikult, kuid kindlasti ei tasu sellele lootma jääda. Levinuimateks metsauuendamisel kasutatavateks taimetüüpideks on 3-4-aastane kuuseistik, 2-aastane männi-seemik ning männi ja kuuse potitaimed, vastavalt siis 1- ja 2-aastased. Mõnevõrra vähem kasutatakse kase ja sanglepa seemikuid ning suhteliselt väikeses mahus tamme-, saare-, nulu- ja lehiseliike.

Sõltumata metsamaa omandivormist kasutatakse meil igal aastal ära üle 25 miljoni metsataime, millega rajatakse üle 10 tuhande hektari metsakultuure. Kultiveerimistööde mahud erametsas on viimastel aastatel tõusutrendis, seda suuresti tänu hästi toimivatele toetusmehhanismidele nii metsauuenduse rajamise kui ka hilisema hooldamise osas. Männikülvide osakaal kogu metsauuendamise mahust on umbes kolm protsenti.

Suuremate uuendamise mahtude tõttu on meil viimastel aastatel üsna suur kuusetaimede puudus ning defitsiit kaetakse impordi arvelt peaasjalikult Leedu ja Läti taimedega. Loodetavasti suudetakse erametsas puuduolev kuusetaimede maht täita kodumaise istutusmaterjaliga 2-3 aastaga. Sellest tulenevalt peaks metsataimekasva-tajate ja metsaomanike vahel tekkima tihedam ja usaldusväärsem koostöö – üks osapool tellib ja teine pakub ning vastupidi. Risk on tõenäoliselt madalam, kui rajada uus metsapõlvkond nii kodumaiste kui imporditud taimedega.

Millal istutada?

Traditsiooniliselt on metsa kultiveerimine toimunud kevadel ja toimub kindlasti ka tulevikus, kuid alternatiiviks võiks olla sügisistutus. Sügisistutus võiks kõne alla tulla kuivades kasvukohtades männi kultiveerimise puhul, sest viljakates ja niisketes kasvukohtades võib külmakergituse (külmakohrutuse) oht osutuda küllaltki suureks. Üsna riskivaba sügisistutus on näiteks mänd nõmmemetsa.

Okaspuuraiestike uuendamisel on oluline jälgida männikärsaka kahjustuse faktorit. Kahtlemata on värskel okaspuu enamusega raiestikul see oht küllaltki suur, vastupidiselt lehtpuuraiestikule, kus männikärsaka kahjustuse oht istutatud taimedele on pea olematu. Sellest tulenevalt võiks võimalusel jätta värske okaspuuraiestiku üheks vegetatsiooniperioodiks seisma. Katsetulemused on näidanud, et ühe aasta seisnud raiestikul võib männikärsaka kahjustus väheneda kuni 40 protsenti, samas värskel raiestikul võib männikärsaka rüüste ulatuda lausa 65 protsendini.

Sellest tulenevalt kerkib üles uus otsustamise koht – kahjustus vs suurem hooldamise vajadus aasta seisnud raiestikul.

Katsekultuuride puhul tasub kindlasti aasta oodata nii männi-kui kuuseistutuse osas, sest taimede säilivus pärast esimest kasvuperioodi küündib 90-93 protsendini.

Puuliigi valikul on kõige turvalisem vaadata eelmises metsapõlves suurima tagavaraga puuliiki. Kui okaspuu ja lehtpuu mahud on võrreldavad, siis kindlasti tuleks eelistada okaspuu kultiveerimist. Võime üsna kindlad olla, et okaspuukultuuri tuleb looduslikult lehtpuid piisavas koguses, et formeeruks tootlik okaspuu-lehtpuu segamets.

Juhul, kui tegu on okaspuualal juuremädaniku haigustekitajaga (juurepess), siis peaks tingimata kaaluma puuliigi vahetust. Kõige turvalisemaks valikuks sellisel juhul on arukask, mis viljakal, kuid juuremädanikuga nakatunud kuu-sealal kasvab suurepäraselt. Puuliigi vahetus on oluline, kuna juuremädaniku haigustekitaja võib juurekontaktide abil noorele okaspuule levida pea 10 aasta jooksul pärast lageraiet.

Lihtsustatult võiks öelda, et kuusetaim kuusealadele, männi-taim männialadele ja kasetaim kasealadele, sanglepp sanglepaaladele.

Valides istutusmaterjali juurestikutüübi järgi, ei ole metsakasvatuslikult tänapäeval enam vahet, kas valida potitaim või avamaataim. Väike erinevus tuleb välja kultuuri hooldamise kordades. Mõnevõrra väiksemate mõõtmetega potitaim vajab rohkem hooldamist just viljakamates kasvukohtades kui tüüakam avamaataim. Kui aga mõlemad taimetüübid on suudetud rohurindest üle kasvatada, siis on vaatamata taimede mõnevõrra erinevatele algparameetritele juurdekasvud ja säilivus igati võrreldavad. Algtihedus ei sõltu juurestiku tüübist!

Kultiveerimiskohtade arv pinnaühikul on kompromiss algtihedu-se ja seadu (istutatud taimede vahekaugus metsakultuuris) vahel, sest raiestikud on erinevad ja ebasobivaid istutuskohti võib olla kuni 20 protsenti pindalast. Sellisel juhul on kindlasti vaja silmas pidada planeeritud ja tegelikku alg-tihedust. Heaperemehelik metsa-uuendaja võiks planeerida hariliku kuuse algtiheduseks 2000 taime ja hariliku männi omaks 4000 taime (algtihedus tk/ha).

Veel olulist
Kindlasti tuleb suuremal või vähemal määral taimi enne istutamist ette valmistada. Paljasjuureliste taimede puhul on selleks juurte kärpimine, stimuleerimaks narmasjuurte kasvu ja kiirendamaks taime juurdumist ümbritsevasse metsamulda. Samas aitab kärpimine kaasa ka juurekava proportsionaalsemaks muutmisele, sest kuuseistiku üksikud juured võivad küündida lausa 70 sentimeetrini. Juurte kärpimisega ei tohi liialdada, sest see võib kaasa tuua hoopis vastupidise efekti – taime hukkumise puuduliku juurestiku tõttu.

Potitaimedel on väga tähtis jälgida poti niiskust, vajadusel kasta, sest istutamiseelselt ei tasu karta ülekastmist, kuna niiskusbilanss taime kasvusubstraadi ja ümbritseva metsamulla vahel stabiliseerub peagi.

Väga oluline on, et külmutatud taimed sulaksid enne istutamist korralikult üles. Stabiilne ja ühtlane ülessulamine varjulises kohas kestab 2-3 nädalat pärast külmkambrist välja võtmist.

Istutuskvaliteet ja taimede hoolimatu käitlemine on üheks kaalukaks mõjutajaks kultuuri esimese aasta säilivusele. Istutamise puhul on suurimaks puuduseks taime ebapiisav kinnivajutamine metsamulda nii potitaime kui avamaatai-me puhul. Suureks puuduseks võib pidada veel paljasjuureliste taimede hoidmist päikese käes liiga kaua enne istutamist (nt paljasjuureline mänd).

Kokkuvõtteks

Uuendamine aitab kindlasti kaasa nii okaspuu- kui lehtpuukultuuride kiiremale formeerumisele ja selle lahutamatuks osaks on kultuuride hooldamine.

Oluline on tagada piisav algtihedus, et oleks puitu, mida tulevikus kasutada.

Kasvukohale sobivaima puuliigi valik aitab parimal moel ära kasutada selle potentsiaalset viljakust. Võimalusel tuleks eelistada segametsi, kuna erinevate puuliikide juurestikud ammutavad toitaineid mulla erinevatest kihtidest.

Metsamajandamise puhul tuleks lagedaks raiutud metsamaa võimalikult kiiresti tootlusesse tagasi suunata.