Olavi Udam: „Võsas on peidus tulevikumets.”

31.12.2014

EESTI METS, Merle Rips:

Viljandimaal Suure-Jaani vallas Põhjaka külas Koidusalu metsatalus elamine ja töötamine on Pille ja Olavi Udami elustiil, mis pakub tegutsemisrõõmu ja rahulolu hingele.

Põlistalu kasvas teiste poolt ärapõlatud maade arvelt

Pille on teelaua katnud rehetuppa, kus pererahva sõnul on tavaks heade sõpradega mõtteid vahetada vahel lausa varajaste hommikutundideni. Aastakümneid palkidesse imbunud suits on pealispinna mustjaspruuniks värvinud, aga Olavi, kes paksema tahmakorra ise maha nühkinud on, teab, et selle all on kuldkollane ja tugev puit. 1886. aastal ehitatud rehielamu on võrreldes paljude teiste omasugustega suhteliselt väike. Ka Koidusalu talu, mis Pille esivanemate rajatud, oli samuti väga väike – vaid kaksteist hektarit, millest metsa ainult kaheksa. Tänaseks on aga ainuüksi metsamaad, peamiselt ikka kodukandis, vähesel määral Raplamaal, juba poole tuhande hektari ringis, lisaks veidike põldu.

„Kas ma seda rääkisin, kust met-safond tekkinud on?” küsib Olavi, kui oleme pärast teejoomist end peremehe maasturisse mugavalt sisse seadnud. „Suuresti sedasi, et oleme olnud nõus võtma vastutuse nende maade eest, milliseid teised ei ole tahtnud või on arvanud, et need on väärtusetud. Lagedaks raiutud maast sooviti lahti saada ja mina, meie pere, olime nõus need omale ostma. Seal oleme istutanud ja hooldanud ja majandanud juba aastaid. Vähemuses oleme saanud osta nii-öelda raiumata metsa, ärapõlatud maid on ikka rohkem. See on vastutuse küsimus, et võtad kohustuse maalapi tuleviku eest, kõik inimesed ei ole valmis selleks. Kui umbes viisteist aastat tagasi alustasime nullist, siis oli läbiraiutud ja lage maa suhteliselt väärtusetu, tuhande krooniga sai hektari kätte. Täna maksab põllumaa meie kandis kolm pool kuni neli tuhat eurot hektar.”

Nendime, et põllumaa hüppeline hinnatõus toimus aasta-kaks tagasi. Küpse metsaga metsamaa hind on pigem püsima jäänud, sest puidu hind pole oluliselt muutunud. Läbiraiutud ja looduslikule uuendusele jäänud maa eest ollakse siiski veidike rohkem nõus maksma. „Selle maa saab uuesti tootma panna,” teab Olavi põhjust. “Ka meie ei vaata ainult metsa olemasolu, sest maa suudab toota ja

puud on juba vili seal peal. Oluline on mullaviljakus ja sellest lähtuvalt on maa hind tõusnud. Kui varem piisas notaritasust, siis täna tuleb hektari eest vähemalt tuhat kuni kaks tuhat eurot ära anda. Tihti öeldakse, et mul ei ole mingit metsa, seal on võsa. Meie mõtleme teisiti, me näeme, mis siis juhtub, kui võsa ära raiuda -seal sees on ju mets peidus.”

Udamid vaatavad kodumetsast kaugemale

Mets on Pille ja Olavi elu sisuks juba Luua koolist ja EPA-st alates ning pärast riigimetskondade reformimist oli loogiline jätkata kodutalu arendamisega. Samas ei keskendu nad ainult oma perefirmade arendamisele, vaid tegutsevad tunduvalt laiemalt. Nad on olnud Sakala metsaühistu ning on MTÜ Ühinenud Metsaomanikud ja TÜ Puidumüügikeskuse aluspanijaid. Pille on metsakonsulent, Ühinenud Metsaomanike Suure-Jaani osakonna juhataja ja koolilaste loodusretkedele viija. Viimasel ajal on Olavi ühistute tegemistest tagasi tõmbunud ja rohkem aega pühendanud Suure-Jaani valla haldusteemadele, kus nõukogu esimehena tuleb jälgida kohalike katlamajade tegemisi ja haljastuse korrasolekut. Aga sõna metsateemadel on ta alati valmis võtma ja oma arvamust välja ütlema.

Kuigi Olavi lubas, et samasugust metsanduslikku õppepäeva ta meile ei korralda, nagu otsustajate metsakoolis osalejatele, siis olulisematest teemadest ta mööda minna ei saa. Ka meid viib ta nelikümmend aastat tagasi istutatud kuusemetsa, kus ei ole tehtud ühtegi hooldamist ja selgitab, miks see, kui lased minna nii nagu läheb, hea ei ole. Isegi kogenematu silm teeb halval ja heal vahet – ühel pool on kidurad, kõverad ja mitmetüvelised kuused, kellede vahel laiutab valgusnõudlik haab, teisel pool, kus hooldus tehtud, jagub kuuskedele piisavalt kasvuruumi ja tänu sellele saab siit tulevikus kvaliteetset materjali. Olavi on veendunud, et selliste näidetega saab ümber lükata arusaama, et mets kasvab ise ja inimesel pole vajadust sekkuda.

Kui valime loomakasvatuse metsas, on aiad vajalikud

Olavi on olnud põhimõtteline aedade vastane, kuid noort hübriidlehisepuis-tut ilma kaitsmata metsaks ei kasvata. Põtradele ja kitsedele, kes kultuuridele piisavalt palju kahju teevad, on seltsiks ilmunud ka kaks hirve. Seepeale ei saa küsimata jätta peremehe suhtumist jahimeestesse. „Kuri,” tuleb kiire vastus. „Omavahel, see on inimlikul tasandil, suhtleme normaalselt, aga mõned asjad on Eesti riigis väga valesti. Näiteks Saksamaal kuulub aed jahimeestele ja kui puud on ohtlikust east välja kasvanud, siis tõstavad nad need ringi uude kohta. Meil jäetakse kõik metsaomaniku kaela, nii kaitsmine kui kahjude kandmine. Aia saime siia alles sel sügisel, poole-teise aastaga on kitsed-sokud juba lehiseid maitsta saanud ja nii mõnigi puu on surnud. Ja ühtegi tervet tamme siit ei leia, kõikidel on põtrade jäetud märgid küljes. Ühekordne kahjustus metsas polegi probleem, probleem on see, et igal aastal süüakse järjest uued puud ära ja lõpuks saavad need lihtsalt otsa.”

Sellega on Olavi nõus, et loom tahab süüa, aga selleks, et mõlemad pooled rahule jääksid, tuleb nende toidulauamaterjali suurendada ja samas ka loomade arvukust piirata.

Mõistlik käitumine jahimeeste poolelt on samuti vajalik. See, et männikultuuri kõrvale seatakse soolavakk, on ju lausa arutu tegu.

„See noor lehisemets, nimetame seda omavahel metsanduslikuks hullamiseks, kus me oleme, kuulus Reinupeedi talule,” meenutab Pille. „Minu ema ja tädi lapsepõlvemaad olid siin. Lageraie tegime ülemöödunud aastal. Mõte oli, et jätame alles kõik väärtusliku: noored tammed, vahtrad, kased, kadakad ja lisaks istutame lehise, et saada siia huvitava metsa. Männikäbid korjasin ära ja need taimed, milliseid taimeaias nägime, on siit pärit.”

Peagi veendume, et kõiki käbisid Pille siiski kätte ei saanud ja et umbes hektarilist ala piiravad sihvakad männid on oma seemneid edukalt ka siia, aia sisse, külvanud.

Noorendikud on kõik kuusikud, mändi ei jaksa kasvatada

„Vaatama ei pea seda, kas on mets või põld, vaid seda, mida maa kasvatada suudab,” selgitab Olavi gaasimees-te kaevetöödest jäänud augus mõõdulindiga mullaprofiili mõõtes. „Siin põldu pidada ei saa, siin ei ole huumushorisont!. Metsakasvatamiseks sobib aga hästi, seda kinnitab ümberringi laiuv männimets. Kase ja kuuse jaoks napib viljakust, mänd aga ajab juured sügavale ja kasutab kogu ala ära. Üksik kuusk ajab oma juured laiali ja saab ka hästi hakkama. Sel juhul nad omavahel ei konkureeri. Kui aga kõik kohad oleksid kuuske täis, kasutaksid nad ülemise kihi peagi ära ja jääksid nälga.”

Olavi teab, et Eestile omaste liivaste alade ainuke sobilik puuliik on mänd, kuid männinoorendikke näeme me liiga vähe, ka tema maadel. Ja jätkab oma meelisteemal: „Täna istutame sellistele maadele kuuske, sest männi sööb põder ära. Kui istu-taksime aga väga palju rohkem, siis jääks suurem osa alles ja kahjustus oleks väiksem. Seega tuleks män-nikultuuride pindala suurendada ja põtru peaks rohkem küttima.”

Aastaraamatu „Mets 2013” andmetel istutatakse mändi, eelkõige riigimetsas, pisut rohkem kui kuuske, kuid ilmselt ikkagi mitte piisavalt. Udamite poeg Jaanus uuris maaüli-kooli bakalaureusetöö raames riigimetsa majandamise keskuse männikute uuenemist Suure-Jaani vallas aastatel 2000-2013 ja sai nukravõitu tulemuse – pooled männikud ei ole enam männikud, nende asemel kasvab peamiselt kuusk.

Paarikümne aasta pärast jääb uhkeid küpseid männikuid järjest vähemaks ja nende asemele tuleb kuusik. Kuid kuusk püsib sellistel maadel kolm-nelikümmend aastat, seejärel jääb põdema toidu- ja niiskusepuuduse tõttu. See on üleriigiline probleem, mis vajab tõsisemat lähenemist.

„Ehmatav, kui vähe vett on meil,” mõtiskleb Olavi looduse muutlikkuse üle. „Ämm räägib ikka, kuidas viiskümmend aastat tagasi olid siinsed ojad vett täis, kalu ja vähki võeti ämbrite viisi välja … Viimasest kümnest aastast seitse on ojad ja kolm aastat meie kodu-kaevgi tühi. Ma ei mõtle kuivenduse peale, pigem sellele, kust vett metsa saaks. Miks see nii on, ei tea.”

Talu alguspäevist saati on Udamid ise rajanud umbes sada hektarit uut metsa. Igal aastal istutataks juurde vähemalt kümme tuhat taime, peamiselt kuuske, vähemal määral mändi ja et metsapilt kirjum oleks, veel aru-kaske, eurojaapani lehist, engelmanni kuuske ja ebatsuugat. Taimed on pärit oma puukoolist ehk nagu Olavi hellitavalt sõnab: „Pille lasteaiast.”

Targad otsused tagavad mõistliku tulu

Saja-aastast raieküpset metsa ei raatsi Udamid veel maha võtta, nimetades oma käitumist vabatahtlikuks looduskaitseks. „Ei ole nii, et kõik küpsed erametsad raiutakse maha,” kinnitab Olavi edasi sõites. „Meie naabrid on samuti metsahoidjad inimesed ja lähtuvad põhimõttest, et mets on tagavara. Kui halvad ajad, siis sealt saab abi.”

Kas seepärast, et metsast ei raatsi võtta, tuleb põllumajandust kõrvalt teha, pärin.

Osaühing Sakala Mahetalu sai Olavi sõnul koos sõbraga aasta tagasi loodud elustiili muutuse, mitte majandusliku vajaduse pärast. Kemikaalide aurude keskel elamine lihtsalt väsitas ning seepärast otsustati lähemad põllumaad ise rendile võtta ja mahemaaviljelust harrastama hakata.

„Ikka raiume, haavikuid, kaasikuid, kuusikuid, ka männikuid,” vastab Olavi küsimusele, kas ainult metsast on võimalik ära elada. „Teoreetiline matemaatika ütleb seda, et metsa tootlus on umbes sada kolmkümmend viis eurot hektari kohta. Küsimus on, kuidas seda jaotada, kas ja kui palju mingil konkreetsel aastal sellest välja võtta. Meie raiusime õnneks päris palju 2007. aastal, mil hinnad olid tipus. Masu ajal tegime ainult nii palju, kui hädapärast vaja. Kui uuendusest ja muudest kuludest, mis metsakasvatuses on, midagi üle jääb, siis ostame maad juurde. Loogiliselt arutledes, metsamajanduslikult järjepidevalt ja õigesti käitudes ning kui võtta viiesajalt hektarilt ainult sada eurot hektari kohta aastas välja, teeb see juba piisavalt suure summa elamiseks. Meil on arvestuslik aastane juurdekasv üle kahe tuhande tihumeetri, kõigi raietega kokku raiume natuke alla selle. Algul oli meil keskmine hektari tagavara kuuskümmend kaheksa, täna on see sada nelikümmend viis tihumeetrit ja loodetavasti kasvab veelgi.”

Suuremad lageraied tellivad Udamid metsaühistu koostööpartneritelt. Algusest saati on neil talus tööl olnud viis meest, kes istutavad, hooldavad kultuure ja noorendikke ning teevad harvendusraiet. Vajadust suuremat sorti tehnika soetamise järele nad ei tunne, piisab väiksemast põllumajandustraktorist, millele saab metsaveokäru taha panna.

„Me ei ole sellised ettevõtjad, kes tahaks aina suuremaks minna ja järjest rohkem saada,” põhjendab Olavi. „Meil on metsatalu, mitte äri või ettevõte. Meie mõttelaad on teistsugune, me tegeleme asjaga, mis meile väga meeldib ja mis toidab ära. Me ei tee otsuseid raha järgi, vaid selle järgi, mis metsal vaja on.”

Loodusega võitlemine lootusetu tegevus

Miljoni puu istutuskampaaniast kümme aastat tagasi osa saamiseks tõid Pille ja Olavi Suure-Jaani sega-rahvatantsurühma „Loits” kaasliikmed metsa. Sealt sai alguse igasügisene „Loitsu metsapäev” kus kultuuri hooldamise ja mändide Cervacoliga tupsutamisele eelneb teoreetiline osa ehk selgitus, miks üht või teist tööd on metsas vaja teha ning järgneb sau-naõhtu Koidusalus.

Tunnen huvi, kas sellest niinimetatud möksimiseks ka kasu on. „Istutasime siia kaks kolmandikku mändi ja ühe kolmandiku kuuske, täna me praktiliselt siin mändi ei leia,” sõnab Olavi nukralt. „Muidugi ei ole sada protsenti söödud, aga terveid puid õieti pole. Kuusk on ka vilets, okas lühike ja kollane, ladva kasvu pole ollagi, sellises vanuses peaks see juba pool meetrit olema. Järelikult ei ole õige kasvukoht. Männi tupsutamine lambavillaga algul töötas, aga ei jõua ju igal aastal seda teha. Kallis ka. Kemikaalidega pritsimisele läheb sada kakskümmend eurot hektari kohta aastas, seega kõik, mis teoreetiliselt juurde tuleb, peab sinna tagasi panema. See jällegi näide mittetootlikust kulust – keemilise vahendi ostame välismaalt, millega tekitame rumalat importi ja raiskame oma inimeste aega. Kas metsaomanikul pole tõesti midagi muud teha kui kodus istuda ja oodata, mil tuleb neli tundi valget ja kuiva aega Eestimaa sügises? Kogu selle vähese ilusa ilma, kui tahaks midagi muud teha, on Pille metsas, mökerdab ja võitleb looduse vastu …”

Selle monoloogi peale Pille vaid naeratab vaikselt ja ütleb mõne aja pärast: „Metsas liikudes näed igasuguseid asju. Möödunud aastal pidin metsisekuke käest tappa saama, tuli uudistama käsipritsi susinat, igaks juhuks lasin jalga. Tänavu on tal tervis parem ja päris ligi enam ei tulnud.”

Udamite maadel väga suuri piiranguid, mis majandustegevust häiriksid, ei ole. On väike-konnakotka sihtkaitsevöönd ja jupikesed metsise kaitsealasid. Väike-konnakotka kaitsealal teeb siiski muret üheksa-kümneaastane kuusik, kus ürask sees. Olavi on nõus, et see kuusik hukkub, kuid keegi peaks kahju kompenseerima ja samas mõtlema ka sellele, kuidas omanikule mõistlikult hüvitada kotka järgmine pesitsusala. „See on taas üleriigiline probleem. Meie pere elu see ei muuda, kuid on inimesi, kellel terve mets kinni on pandud,” teab Olavi. „Natura kaitsealal saab kompensatsiooni pisut üle saja euro hektari eest, metsise ja kotka puhul on vaid maamaks soodustusega. Suure-Jaani vallas saad heal juhul neli eurot hektari kohta. See on naeruväärne tasu oma silme all hävineva metsa eest.”

Linnainimene võpsikusse puhkama ei lähe

“Kui inimesed räägivad, et lähevad metsa puhkama, siis kuhu metsa nad lähevad? Puhtasse männikusse! Puhkaja jaoks on kuusik pime ja kõle, kaasik võsa täis, lepik ei sobi kindlasti. Aga varsti ei ole meil enam ilusaid männikuid,” on Olavi mures. Ta on süvenenud põhjalikumalt ametlikesse andmetesse ja sealt vaatab vastu kaunikesti kurb pilt, mis meid kolme-neljakümne aasta pärast ees ootab – praeguse nigela männiuuenduse tulemusena ei jätku enam vana männimetsa.

Udamitele kuuluvas liivaluidetel laiuvas saja-aastases männikus meeldib inimestele uidata, korjata seeni-marju ja sügiseti nautida võrratut värvidemängu, mida pakuvad üksikud võimsad kased, vahtrad ja pihlakad. Just sellesama kireva ilu ja koolilaste pärast, keda Pille siia õppepäevadele ja loodusretkedele toob, ei ole Olavi lehtpuid ära võtnud, kuigi tavaliselt nii tehakse.

Kodupoole sõites mõtlen, et mõnel metsal on ikka väga oma peremehega vedanud.