Puiskoridorid kui metsataimede leviku soodustajad põllumajandusmaastikes

10.02.2014

POSTIMEES (erileht), Taavi Paal (Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi doktorant):

Põllumajandusmaastik on inimeste poolt sajandite vältel vormitud selliseks, nagu me seda nüüdisajal näeme: suuremad ja väiksemad metsad vahelduvad põldudega, mis omakorda on risti-rästi läbi põimunud teede- ja asulatevõrgustikuga. Kui inimesed suudavad kiiresti muutuva maailmaga kaasas käia, siis väga paljud teised organismid vajavad kohanemiseks oluliselt pikemat aega.

Üheks olulisemaks probleemiks kaas­aegses põllumajandusmaastikus on looduslike metsaelupaikade killustatus. Paljudest suurtest metsaaladest on nüüdseks järele jäänud väikse­mad eraldiseisvad osad ning sageli on tingimused metsade vahel paik­nevatel põllulappidel või asulates metsaliikidele ebasobivad.

Sobivate elupaikade puudus ning raskesti ületatavad vahe­maad piiravad metsaliikide suuremaskaalalist levikut põllumajan­dusmaastikes. Tagajärjeks on liiki­de takerdumine piiratud suurusega elupaikadesse, mis vähendab liigi võimet maastikus pikemaajaliselt püsima jääda.

Levimisvõimaluse puudumisega kaasnevad probleemid on geneeti­lise mitmekesisuse vähenemine ja isendite arvu langus, mis viivad lii­gi väljasuremiseni kohalikul tasan­dil. Nagu looduses kombeks, on iga organismiga seotud veel mitmeid teisi organisme ning liigi kadumi­ne ühest elupaigast põhjustab ka antud liigiga seotud liikide kadu­mise sealsest kooslusest. Seetõttu võib näiteks kannikeste kadumine maastikus saatuslikuks saada ka harilikule kannikesetäpikule, kel­le röövik toitub ainult kannikestel.

LAIALEHELISED METSAD

Võib ju arvata, et Eestis, kus ligi 50 protsenti territooriumist on metsa­ga kaetud, on metsade killustatus loodusliku mitmekesisuse seisuko­halt pea olematu probleem. Eesti metsanduse aastaraamatu 2011 and­metel on kolm neljandikku metsaalast kaetud okaspuude ja kaske­dega ning laialehiseid metsi on kõi­gest ligi neljandik. Lisaks on pea viiendik metsaalast lagealad ning noorendikud, mis metsaspetsiifilistele liikidele elupaigaks ei sobi.

Eelnevatest näitajatest järeldub, et kõige enam on metsade killus­tatuse poolt mõjutatud laialehiste metsadega seotud liigid, mistõttu olen oma doktoritöös keskendunud just laialehiste metsadega seotud taimeliikide levimise uurimisele.

Taimeliigid, mis on laialehistes metsades tavalised, kuid siiski ko­hastunud just metsatingimustega, on hea mudelorganismide grupp, mille abil hinnata liikide kasvuko­hatingimuste nõudlust ja levimis­omadusi. Lisaks on metsaspetsiifilised taimed heaks indikaatoriks metsa ökosüsteemi väärtuse hin­damisel.

Valdav osa metsataimi on elu-kohaspetsialistid, mis tähendab, et nad on hästi kohastunud elamaks varjulistes metsades, kuid ei saa hakkama valgusküllastel avaaladel, näiteks oma enamasti väikese kas­vu tõttu ei suuda nad konkureeri­da endast suuremate taimedega. Sel­lised liigid on näiteks metspipar, jänesekapsas, ussilakk, aga ka sini­lill.

Metsaliikide uurimisel on ees­märgiks leida lahendusi abistamaks levimisraskustesse sattunud taimeliike. Lahenduseks on välja paku­tud idee rajada metsakilde ühenda­vaid puiskoridore, mille kaudu liigid saavad ühest metsast teise levida. Probleemi on uuritud palju Lääne-Euroopas, kus puiskoridorid on maastiku loomulikuks osaks juba sajandeid. Näiteks on Prantsusmaal puiskoridoridega liigendatud maas­tiku kohta kasutusel suisa eraldi termin bocage. Sarnane maastiku-tüüp on suuresti levinud veel Suur­britannias, Saksamaal ning Hispaa­nias.

Eesti maastikus domineerivad puiskoridorid erinevad suuresti Lääne-Euroopa omadest. Kui seal­sed koridorid on enamjaolt kraavi­deta, hooldatud vanemate puude ri­vid, siis meil on levinud pigem põõsas-tüüpi koridorid, mis on tekki­nud kuivenduskraavide kinnikas­vamisel, vähemal määral leidub ka ajaloolisi alleesid ning vanemate puude rivisid.

Puiskoridoride looduskaitselise rolli hindamiseks tuleb esmalt uurida, kas ja kui palju metsataimed meie maastikus domineerivaid puiskoridore kasutavad. Selgub, et juba esimestel koridorimeetritel langeb metsataimede liigirikkus järsult, mis viitab taimede püüdlu­sele koridori levida, kuid suutmatusele seal püsima jääda. Järgmi­sena tuleb selgitada, millised kori­dori omadused on eelduseks metsa­taimede edukale levimisele.

Oluliseks osutus koridori laius, avatus (valgusrohkus) ning vanus. Koridori efektiivsuse tõstmiseks peaks see olema optimaalsete valgustingimustega ehk mitte liiga pi­me, võimalikult lai ning kõrge vanusega. Laius aitab leevendada n-ö «servaefekti» ehk valguslembeste ja suure konkurentsivõimega niidu- ja avatud maastiku taimede sissetun­gi koridori. Vanuse tähtsus viitab pikaealiste koridoride stabiilsema­le mikrokliimale ja väljakujunenud struktuurile. Laiade ja vanade kori­doride ilmekaks näiteks on ajaloo­lised mõisaalleed.

LIIKIDE TUNNUSED

Lisaks koridori struktuurile uuri­sin ka liikide tunnuseid, näiteks taime kõrgus, lehe kuju, lehe pak­sus jne. Tunnused iseloomustavad hästi taimede eelistusi keskkonnas ning nende levimisvõimekust. Sel­gub, et puiskoridoridesse levivad suurema valgusnõudlusega ja kõr­gema kasvuga metsataimed, kuna koridoridesse paistab sisse rohkem valgust ning elus püsivad vaid suu­rema konkurentsivõimega metsa­taimed, mis piirab varjulembeste ja väiksemate taimede võimet ko­ridorides hakkama saada.

Lisaks peavad taimed taluma ka koridoridesse kanduvaid põlluma­jandusest tulenevaid lisatoitaineid, peamiselt lämmastikku ja fosforit, mida iseloomustab suurema toitainetenõudlusega metsataimede edu­kam levi koridoridesse.

Peale metsataimedega seotud looduskaitselise tähtsuse on kori­dorid olulised putuktolmeldajatele, kaasa arvatud mesilastele. Uue­mad uuringud näitavad, et paljud mesilased ja kimalased kasutavad koridore nii liikumisteedena kui ka toiduotsingul. Uurisin ka oma töös tolmeldamisega seotud taimede tunnuseid ning leidsin, et kori­doridesse levivad metsataimed on suuremas osas kohastunud putuk­tolmeldajatega. Lisaväärtusena sel­gus, et koridoridesse levivad metsa­taimed õitsevad kaua, pakkudes putukatele toitu pika aja jooksul.

LEVIKUMEETODID

Mõistmaks paremini metsataimede võimet koridoridesse levida, tu­leb vaadelda ka taimede levikumeetodeid. Metsataimi iseloomustatak­se tihti kui aeglaseid levijaid, mille kõige ilmekamaks näiteks on taime seemnete levimine sipelgate abil.

Uurides metsataimede levimis­viise, selgus, et taimed kasutavad koridoridesse levimiseks abivahendeid, näiteks ogad, viljakas ümb­ris marjade näol vms, mida kinni­tab ka loomlevivate metsataime­de osakaalu suurenemine korido­ris. Sellest võib järeldada, et korido­ride efektiivsuse tõstmisel on olu­line roll ka metsloomadel ja lindu­del, kes taime viljadest toituvad, ai­dates taimedel väljaheidetega uu­tesse kasvukohtadesse jõuda. Efek­tiivseks metsataimede levikumeetodiks on ka oma seemnete looma külge kinni haakimine, mis võimal­dab levida pikki vahemaid.

Seniste tulemuste valguses praegused Eesti põllumajandusmaastikus domineerivad puiskoridorid metsataimede edukat levikut ei toeta. Põhjusteks on koridoride ebasoodne struktuur ning põllumajandusest tulenev lisatoitainete sissekandumine. Suuremat rõhku peaks maastikuplaneerimises pa­nema juba väljakujunenud ajaloolis­te puiskoridoride säilitamisele ning seisundi parendamisele.