Riigil inimestele kahju hüvitamine läbi mõtlemata

12.12.2013

POSTIMEES, Mikk Salu: Rail Balticu teele jäävate põldude, metsade, maade ja majade hüvitamine on siiani läbi mõtlemata. Riik üritab kiirustades lahendusi leida, kuid kõik see venitab planeerimisprotsessi pikemaks ja tõstab projekti hinda.

«Kas minu lehmade pärast hakkab keegi ehitama viie miljoni eurost ökodukti?» küsib osaühingu Kehtna Mõis omanik Märt Riisenberg.

Muidugi ei hakka, aga probleem, millele Riisenberg viitab, on tõsine: kuidas hakkab kavandatud raudtee mõjutama Eesti põllumehi? Mis juhtub, kui lehmalaut jääb ühele poole raudteed, aga karjamaad teisele poole? Silohoidlad ühele, veisefarm teisele poole? Kui raudtee lõikab põllu pooleks, kuidas pääseb traktor teisele poole raudteed jäävale põllutükile?

Riisenbergi ettevõte täpselt selliste raskuste ees seisabki. Kehtna Mõisal on üle 50 maatüki umbes 1700 hektaril. Üks Rail Balticu trassivariant lõikaks tema maad enam-vähem pooleks. Riisenberg on teinud arvutuse, et kui nii peaks minema, peavad tema põllumajandusmasinad ainuüksi uute ümbersõitude kaudu üle raudtee jäävate maade vahel liikudes aasta jooksul läbi sõitma 16 000 – 17 000 kilomeetrit. Kõik aga maksab: kütus, varuosad, töötunnid, masinate kulumine.

Asi ei ole loomulikult ainult Kehtna vallas ega osaühingus Kehtna Mõis. Enam-vähem samasugused probleemid tekivad kavandatava raudteetrassi pikkuses. Näiteks Tarmo Lehiste, avalikkusele ehk rohkem tuntud jalgpallitegelasena, on Pärnumaal asuva Vändra vallavolikogu esimees ning samas kandis tegutseva suure põllumajandusettevõtte OÜ Kaisma omanik. Lehiste tõstab üles sama teema.

Maa rentniku mure

Kaisma OÜ kasutab üle 1200 hektari maad. Lehiste küsibki nüüd: «Kui raudtee lõikab lauda karjamaadest ära, kas siis tuleb laut ümber tõsta?»

Lehiste osutab veel ühele olulisele aspektile: nimelt ei ole põllumajandustootjad alati maaomanikud, vaid ositi rentnikud. Nii Pärnumaal asuva Kaisma kui ka Raplamaal asuva Kehtna Mõisa maa jaguneb kaheks: pool on enda oma, pool rendile võetud.

«Kui raudtee läbib rendimaad, on ministeeriumil lihtne öelda, et see pole üldse põllumehe probleem, sest see pole tema maa,» räägib Lehiste. Kuigi raudtee lõhub tervikliku ettevõtte.

Mis saab nendest, kelle põllud lõikab raudtee pooleks ja eraldab laudad karjamaadest? Kuidas hüvitatakse rendimaa lõhestamine? Kuidas pääsevad inimesed oma töökohtadesse, kui raudtee lõikab läbi nende tavalise tee? Kui raudtee isegi ei lõhesta põldu pooleks, vaid lõikab ära väiksema siilu, kuidas siis kahju arvestada (moodne põllumajandustehnika on mõeldud suurte põldude, mitte pisikeste lapikeste harimiseks)? Vastuseid pole.

«Ettevõtete arendamiseks on ju võetud pangalaene aastateks või isegi aastakümneteks – samuti tuleb saamata jäänud tulu ja kahju korvamisel mõelda pikkade aastate peale,» leiab Riisenberg.

Üha enam tõstavad häält ka metsamehed, kelle äri eripära tõttu ulatub võimalik kahju kaugele tulevikku. Lihtsustatult näeb metsaäri välja selline, et esimesed 20–30 aastat paned raha sisse: maaparandus, istutamine, harvendamine, hooldamine. Järgmised 20–30 aastat ei tee midagi, lihtsalt ootad, kuni mets kasvab. Alles järgmise paarikümne aasta jooksul võib metsa maha võtta ning raha kätte saada.

Mis saab aga siis, kui raudtee pärast võetakse maha juba paarikümne aasta vanune mets? Paarikümneaastases metsas puid nagu polekski, mis annaks justkui põhjuse öelda, et pole siin eriti midagi hüvitada – puud veel väikesed, puitu pole. Metsamehi selline loogika ei rahulda, sest paarikümne aasta vanune mets võib küll välja näha väärtusetu, kuid kulutused on juba tehtud, aga tulu saaks kätte alles kauges tulevikus.

Praegu veel on kõik need probleemid teoreetilised. Kuna trassivarianti pole välja valitud, ei tea veel keegi, milliseid põldusid või metsi Rail Baltic lõpuks läbib. Kuid ükskõik milline neist lõpuks välja valitakse, mõjutab see ühel või teisel moel paljusid inimesi ja ettevõtteid.

Keegi saab kahju niikuinii

Eilsel avalikul Rail Balticu arutelul riigikogus möönis keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus, et õhku ju raudteed ei ehita ning kahju mingil viisil tuleb. Ettevõtmise muudab eriti keeruliseks see, et nii suurt asja nagu Rail Baltic pole meil mitte kunagi varem tehtud. Puudub seadus, puuduvad hüvitamise kord, puudub kogemus. Paljud küsimused on tulnud üllatusena ka planeerijatele endile. Nüüd üritatakse kibekiiresti mingit metoodikat ja reeglistikku välja töötada.

Rail Balticu projektijuht Indrek Sirp möönab, et hüvitamine on kõige teravamalt teemaks tõusnud põllu- ja metsameeste suu läbi.

«Meil on järgmisel nädalal töökohtumine maaülikooli inimestega, kus arutame, kas ja kuidas võiks ülikool välja töötada metoodika, kuidas hinnata Rail Balticu kahju põllu- ja metsamaadele,» lisab Sirp.

Hüvitamist käsitleb ka praegu kehtiv seadus ning seda on kasutatud tee-ehituse põhjustatud kahju hüvitamisel. Rail Baltic on aga sedavõrd suur ja uudne ettevõtmine, et on toonud kaasa terve hulga uusi küsimusi. Nii majandus- kui ka justiitsministeerium möönab, et praegune seadus ei pruugi olla Rail Balticu trassil piisav ja asjaga tuleks tegeleda.

Põllu- ja metsamehed, rääkimata valdadest ja külaseltsidest, löövad nii otse kui ka esindusorganisatsioonide kaudu Rail Balticu aruteludel aktiivselt kaasa. Nende esitatud küsimustest enam mööda vaadata ei saa. Teisalt on vastuste pakkumisega viivitatud, küsimused tulevad ametnikele üllatusena ja nüüd peab kiirustades lahendusi välja mõtlema. Veel mõni kuu tagasi lihtsana paistnud Rail Balticu planeerimine on osutunud oodatust märksa keerulisemaks.

Teisipäeval teatati, et kolme Balti riigi Rail Balticu ühisettevõtte asutamine on edasi lükatud.

Rapla maavanem Tiit Leier kritiseeris eile riigikogus toimunud Rail Balticu arutelul teravalt justiits- ja majandusministeeriumit tegemata töö pärast. Rapla maakond on mõni aasta tagasi Via Baltica maantee planeerimisel sama kadalipu juba läbi teinud.

Tollal tegi Rapla ministeeriumitele pöördumise, kirjeldas raskusi, tegi ettepanekuid, aga nagu Leier eile ütles, pole ministeeriumid nende aastate jooksul suvatsenud isegi tollasele kirjale vastata, rääkimata lahenduste pakkumisest. Oleks tollal reageeritud, ei peaks nüüd Rail Balticu planeerimisel tormama.

Leier viitas tõsiasjale, et väikestes kohtades ei ole toimivat kinnisvaraturgu. Näide: inimesel on maatükk ja maja, maantee (või raudtee) tahetakse ehitada läbi tema maja, inimene tahab hüvitist, et saaks ehitada uue maja oma maatüki kaugemasse serva. Väikekoha olematul kinnisvaraturul ei maksa tema maja suurt midagi, turuhinna järgi arvestatakse aga hüvitise suurus. Seepärast ei saa majaomanik ealeski piisavalt hüvitatud, et saaks ehitada endale uue elamise. Ta ei saa samas kandis osta ka uut hoonet (sest väikeses kohas lihtsalt pole maju müüa), ammugi ei jätku raha suuremasse ja kallimasse kohta kolimiseks.

Tagajärg, nagu kirjeldas Leier, on see, et ka need inimesed, kes oleks õiglase hüvitise eest nõus kolima samasse kanti, ütlevad ei ja hakkavad nõudma ümbersõite, käände, lookeid ja sinka-vonka kulgevat raudteed.

http://pluss.postimees.ee/2628564/huvitis-mis-ei-huvita-midagi/