Rikkumised metsas: röövmajandusest rahuaega

27.12.2013

EESTI METS, Ulvar Käärt: Võime tõdeda, et kurikuulsate 1990-ndate aastate hull aeg, mil metsast kiiret tulu jahtides ja seadustele sülitades röövellikult matti võeti, on möödanikuks saanud.

Üleminekuaja segadus

„Põhiliselt raiuti ja varastati 1990-ndatel aastatel võõras metsas kasvavaid puid, hangeldati ümarmetsamaterjaliga, tehti üleraieid ja harvendusraietel ei peetud kinni normidest. Ebaseaduslikul teel hangitud ümarmetsamaterjal liikus vaheladudesse, kus tekitati dokumendid ja puit legaliseeriti. Sealt edasi liikus puit juba ametlikuna lõppladudesse. Kuna metsamaterjali kogused vaheladudes ja sadamates olid suured, siis illegaalse puidu kindlakstegemine oli keeruline või isegi võimatu,” kirjeldab viieteistkümne aasta eest metsanduses toimunut kesk­konnainspektsiooni looduskaitse osakon­na juhataja Alar Soo. Mõnelgi tolleaegsel inspektoril on senini eredalt meeles, kui­das siis väiksemaid puidukokkuostuplatse kontrollimas käidi: metsast olid kän-nuotsad kaasa lõigatud ning neid sobitati siis kokku laos oleva ümarmaterjaliga, et varastatud puitu leida.

See oli ka aeg, mil kõlasid sageli ähvar­dused ning välkusid ja paukusid tulirelvad. Soo tunnistab, et talle isiklikult ei meenu ükski enda või kolleegi vastu suunatud äh­vardus, kuid seda tuli ikka ette, et mõnes asjas infot omanud isikud ehk pealtnägi­jad ei soovinud oma teavet maja põlema pistmise hirmus avaldada. „Ja selliseid juhtumeid, kus metsavargad omavahelises heitluses traktoreid ja maju põlema pistsid, mõned korrad ikka oli,” lisab Soo.

Hullu olukorra taga oli tema hinnan­gul ikka eeskätt üleminekuaeg kui selli­ne, sest ühed seadused enam ei toiminud ja uusi alles hakati kujundama või välja töötama. See polnud nii mitte ainult metsanduses ja keskkonnavallas, vaid kõikides valdkondades. „Sogases vees üritatakse ju ikka kala püüda. Mets oli paljudel käepärast võtta,” märgib Soo.

RlKKUMISNUMBRID AINA VÄIKSEMAD

Viimaseid keskkonnajärelvalvet puudu­tavaid andmeid vaadates võib öelda, et metsaõigusnormide rikkumisi on täna aastate tagusega võrreldes lausa ligi kümme korda vähem. Näiteks kui 1995. aastal registreeriti metsanduslikke rikku­misi üle Eesti pea 1900 ja rekordaastal ehk 2002. aastal koguni 2267, siis vii­mastel aastatel on rikkumiste koguhulk jäänud alla kahesaja. 2011. aastal oli see number 160 ning mullu 144.

Samasugune langustrend iseloomus­tab ka ebaseaduslike raiete arvu. Kui tippajal 2000. aastal läks kirja ühtekokku 1681 ebaseaduslikku raiet, siis 2011. aastal üksnes 22.

Ebaseaduslike raiete statistikast ilm­neb ka üks omamoodi fenomen. Kui 1990-ndate aastate lõpus jäi ebaseadus­like raiete hulk 200-300 kanti, siis 2000. aastal hüppas vastav number ligi 1700. Millest selline ootamatu suurenemine?

Alar Soo selgitab, et sellise järsu hüppe põhjustasid keskkonnajärelvalves toimu­nud muudatused. Nimelt kiitis riigikogu 1999. aasta detsembris heaks seaduse-muudatused, millega kaotati maavalit­suste juures tegutsenud keskkonnaosa­konnad ja sealsed töötajad toodi minis­teeriumi alluvusse. Osa neist asus leiba teenima keskkonnainspektsioonis.

Nii vastava ümberkorralduse kui lisa­tööjõu leidmisega suurenes metsajärel-valvet tegevate inimeste hulk lühikese ajaga mitu korda, mis kajastus omakorda ka statistikas. „See ei tähenda, et varase­malt teemaga ei tegeletud, vaid lihtsalt ei jõutud tegeleda sellises ulatuses, nagu vaja oleks olnud,” osutab Soo. „Kus on palju tegijaid, seal ka jõutakse rohkem.”

Samas mängis kõnealuses hüppes oma rolli asjaolu, et raie ebaseaduslikkus oli varem hoopis laiemalt defineeritud kui täna. Nimelt on ebaseaduslik raie alati seotud keskkonnakahjuga. 1999. aasta jaanuaris kehtima hakanud metsaseadus luges keskkonnakahju tekitavaks raieks igasuguse õigust omamata tehtud raie, sõltumata raiutud metsa parameetritest. „Piltlikult öeldes piisas sellest, et tehtud raie kohta puudus raieõiguse dokument, kui tegemist oli vargusega ja ka küpse metsa korral arvestati keskkonnale te­kitatud kahju,” selgitab Soo ja lisab, et isehakanud omanikest sel ajal puudu ei olnud.

Uued võimalused on järelvalvet parandanud

„Täna on olukord sootuks teine. Võib öelda, et piirid on paika loksunud, te­gevused on seadustega reguleeritud,” tõdeb Alar Soo. Just täpsustunud sea­dusandlust ja teavitustööd, tänu millele on metsaomanikud teadlikumad, peab ta peamisteks põhjusteks, miks on eba­seaduslike raiete arv suhteliselt lühikese ajaga oluliselt vähenenud. „Muutunud on ka ühiskonna suhtumine, parane­nud on nii järelevalvevõimekus kui ka koostöö eri ametkondade vahel, näiteks maksu- ja tolliameti ning politseiga,” viitab Soo.

Kui varem võis mõne raie seadusele vastavuse kontrollimiseks kuluda pool päeva või isegi veelgi rohkem aega, siis nüüd võtab metsainspektoril sellises põ­himõttelises küsimuses selguse saamine vaid mõne minuti. „Tänase metsains-pektori varustusse kuulub GPS-seade ja tahvelarvuti. Loodud on metsaregister ja sellesse koondatud andmete vaata­mine on kõigest nupuvajutuse kaugu­sel. Informatsiooni vahetamine ja selle võimalused on arenenud peadpööritava kiirusega ning õnneks ei ole inspektorid sellest rongist maha jäänud,” viitab Soo põhjustele, mis on erinevate juhtumite uurimist kiirendanud.

Praegusel ajal tegeleb Eestis metsan­dusliku järelvalvega suurusjärgus kolm­kümmend inspektorit. Rikkumiste jälile jõuavad nad nii tänu vihjetele kui ka kontrollidele, samuti maksu- ja tolliame­tilt saadud informatsioonile.

Ühe uue aja tüüpilise rikkumisena toob Soo välja juhtumid, mille puhul metsaomanikud ise metsa ei raiu, vaid võõrandavad raieõiguse või annavad töö teha teistele isikutele. „Iga kord sellega kaasnevaid kohustusi ei täideta, vaja­likud dokumendid või kanded jäetak­se vormistamata,” osutab ta. Samuti ei tõendata metsamaterjali valdamise sea­duslikkust ning metsas pole ette näidata raiedokumente.

Viimasel ajal on aga sagenenud rikku­mised, kus metsaomaniku loata sõide­takse tema maal, püstitatakse sinna telke ja tehakse lõkkeid, millega kahjustatakse ka kasvavaid puid.

Omaette probleem on pinnase kahjustamised. Nimelt on metsa majandamise eeskirja järgi metsamaal asuvaid sihte, kraave, sildu ja truupe lubatud raietöö­del kahjustada juhul, kui need korrasta­takse metsateatise kehtivuse lõppemisele järgneva kalendriaasta jooksul või siis
ühe kalendriaasta jooksul raietööde lõ­petamisest arvates.

„Tuleb silmas pidada, et paljud metsa­teed ja metsa viivad teed on ajalooliselt kujunenud ühiskasutatavateks ja seal tuleks võimalikult palju ka kohalike hu­videga arvestada. Sellistel puhkudel on hea tava metsa väljavedu eelnevalt naab­ritega läbi rääkida, mis aitab hilisemaid arusaamatusi ära hoida,” tähendab Soo.

Juhul kui masinad on metsa välja­veoga teid ja truupe lõhkunud, soovitab inspektsioon rikutu taastamisega mitte jääda ootama seadusega lubatud aasta möödumist, vaid asi esimesel võimalusel korda teha.

Erametsakeskuse juhatuse liige Jaanus Aun usub, et erinevalt kunagistest röövmetsanduse aegadest kohtab praegu pigem teadmatusest või paljuski inim­likest eksimustest tulenevaid vigu kui teadlikke rikkumisi. „Vast metsapinnase ja juurdeveoteede lõhkumine võib siin­seal küll probleem olla. Siin ei ole aga põhjus mitte kellegi lõhkumiskires, vaid vähestes investeeringutes metsataristusse,” tunnistab Aun. „Just erametsades peaks vanade kuivendussüsteemide kordategemisse ja juurdepääsuteede raja­misse rohkem panustama. Tegemist on aga kallite ja mitmete omanike koostöötahet nõudvate töödega, mistõttu on muutused paremuse suunas aeglased tulema.”

Inspektsiooni senises praktikas oleva­test töövõitudes pidas Alar Soo esile tõstmist väärivaks paari juhtumit, kus raiumisel kasutatud kallis ja liisitud teh­nika arestiti. „Raha paneb rattad käima, aga nende juhtumite puhul mõjus pigem rahatuks jäämine ja kalli tehnika seis­ma jätmine,” märgib ta. Nimelt kuni arestimisteni sai sama harvester raieid aina edasi teha. Seda sõltumata metsa kuuluvusest ja raievõimalikkusest, sest kogu vastutus lasus antud juhtumite puhul palgatud või määratud „tankistil”. Vahelejäämise korral liikus masin uuele objektile ja nii algas kõik otsast peale. Skeem töötas hetkeni, kui masin lõpuks seisma pandi.

Puidu liikumine on jälgitav

Metsakonsulendina eeskätt Hiiumaaga seotud Aira Toss, kes on ühtlasi erametsaliidu juhatuse esimees, tunnistab omalt poolt, et 1990-ndate aastate kom­bestikuga võrreldavalt pole enam kui­dagi võimalik metsas toimetada. „Jah, üheksakümnendatel oli tõesti aeg, mil puitu sai müüa ilma päritolu korralikult tõendamata, aga tänapäeval see enam võimalik ei ole. Nii puidu müüjad kui ostjad esitavad igas kvartalis maksu- ja tolliametile deklaratsioonid tehtud tehin­gute kohtaja sellega on puidu liikumised kenasti andmebaasides jälgitavad,” toob ta välja tagamaa.

Alar Soo on aga kindel, et nii mõnigi on senini valmis metsanduse vallas lu­batu piiridest erinevate nõksudega üle astuma. „Raiemahud on endiselt suured ja liigutatavad rahasummad veel suure­mad, mistõttu ei ole kindla kontingendi huvi pettuse teel kasumit lõigata kuhugi kadunud,” tõdeb Soo, lisades ühtlasi juurde, et riik on seni teinud palju tööd, et skeemitamist ja maksudega mängi­mist ohjata.

Hiiumaast kui omajagu suletud ja väi­kesest kogukonnast rääkides peab Toss kohalikku majandusruumi igati ausaks ja turvaliseks. „Naabrite juures Saaremaal olid mõne aasta eest karmid ajad, seal oli küll rikkumisi vahepeal hästi palju. Põhjus oli ka selge: riik pani korraga oksjonile suure hulga kinnistuid, hinnad läksid lakke ja paratamatult hakkavad sellises ebanormaalses olukorras tulema ka rikkumised,” viitab ta.

Tossi sõnul on praegu tihti rikkumi­seks see, et mõne metsaomaniku metsas tehakse ebaseaduslikku raiet seetõttu, et kinnistute piirid aetakse sassi. Nii kiputaksegi raiuma hoopis naabri metsa. „Eks seda eksimust kipub olema ikka siis, kui naabri metsas on kõrgemad ja jämedamad puud,” märgib Toss. „PeamiseIt on selliste eksimuste taga see, et liialt kiputakse usaldama GPS-i, loodust enam ei vaadatagi, nähakse vaid joont ekraanil. Selliseid eksimusi ei ole palju, aga neid siiski on.”

Sellistest juhtumitest, et keegi oleks kuskil teede äärde ladustatud palgikoor-matest salaja „matti võtmas” käinud, pole Hiiumaal enam ammu kuuldud. „Hiiumaa pisikeses majandusruumis on sellist asja ka varasemalt väga minimaal­selt olnud, sest no kuhu selle palgiga siis ikka minna oleks olnud, meri ju ees,” tähendab Toss.

Ja veel toob ta välja, et kahjuks kipu­takse nii mõnigi kord ka ilma igasuguse lepinguta kasutama puidu väljaveoks naaberkinnistuid. „Kui siis metsaomanik oma maalt roopad leiab, jääb tal vaid oletada, kes nende autoriks on,” nendib ta.

Riigimetsas vargused ja prügi

Riigimetsa majandamise keskus (RMK), kes majandab neljakümmet protsenti Eesti metsadest, peab aastate lõikes arvestust kahe varguseliigi osas: ebasea­duslik kasvava metsa raie ja metsama­terjalide vargus. Ebaseadusliku kasvava metsa raiega tekib riigile omanikukahju minema veetud puidu näol ja kuna sageli raiutakse keskealist või valmivat metsa, siis neil juhtudel tekib ka keskkonnakahju nõue.

Juhatuse liige Tiit Timberg viitab, et teine varguse liik on juba kokkuvee­tud metsamaterjalide vargus metsateede äärsetest vaheladudest.

Andmed näitavad, et viimase küm­nendi jooksul on kasvava metsa var­gused aastati kõikunud: 2003. aastal langes 8000 tihumeetri pealt illegaal­selt raiutud metsa kogus 2007. aastaks 980 tihumeetrini. Järgneval neljal aastal hakkasid metsavargused jälle suurene­ma, küündides 2011. aastal 2900 tihu­meetrini.

Varastatud metsamaterjali koguseid iseloomustav kõverjoon on samal ajal kulgenud samuti tõusude ja mõõnade­ga, ulatudes pea 700-st enam kui 2000 tihumeetrini. Kõrgseisu ehk 2009 tihu­meetrini tõusis varastatud metsamater­jali kogus 2009. aastal. Seda oli koguni kaks korda enam kui aasta varem. RMK seostab seda hüpet toonase üldise ma­janduslangusega. „See mõju oli eriti tun­tav Kagu-Eestis, kus varguste arv tõusis oluliselt,” osutab Timberg.

Kuna tollane metsavarguste järsk kasv oli ehmatav, tuldi 2009. aastal välja mõttega anda metsnikele ja loodusvahtidele seaduslikult teatavad järelvalve-õigused ehk abiinspektori staatus. Ikka selleks, et riigimetsas toimuval paremini silma peal hoida.

Tänaseks on see plaan siiski kale­vi alla pandud. „Oktoobris toimunud keskkonnainspektsiooni looduskaitse nõukojas tõdesid kõik osapooled, et hea ja normaalne koostöö keskkonna­inspektorite ja keskkonnaameti töötaja­te ning keskkonnainspektorite ja RMK töötajate vahel toimib,” tõdeb Timberg. „Abiinspektori staatuse omistamine ei annaks sellele oluliselt midagi juurde ning inimesed ei ole ka sageli nõus seda lisastaatust ja sellega seotud kohustusi endale võtma.”

Kuid riigimetsas toimuvatest rikkumis­test rääkides mainib Timberg ka prügi. „Metsade prügistamine, mida sageli koh­tab, on ka sisuliselt õigusrikkumine,” leiab ta. Keskkonnainspektsioon suudab sellistel juhtudel rikkuja tuvastada para­ku vaid vähestel juhtudel, mistõttu jääb riigimetsast prügireostuse koristamine enamasti RMK hooleks.