Tarbepuidu varumisest rahvapärimuses

10.01.2014

LÕUNALEHHT, Lembitu Twerdianski (metsamees): Metsarahva puupärimus on osa meie pärandkultuurist. Säästlik looduskasutus on jälle juurdumas meie inimeste teadvusse, väärtustame roh­kem oma esivanemate pärimuslikke tarkusi ja oskusi. Ka puhas puit majaseinas ja mööb­lina on meie ellu naasmas. Üha rohkem kerkib maamaju, kus nii seinapalgid kui ka mööbel on oma metsast, kauakestvad ja väärikad.

Rahvapärimuses peeti puid ja metsa pühaks, seetõttu tekki­sid olulised reeglid metsa kasva­tamisel, eriti raiumisel. Põhi­mõtteks oh kirjutamata seadus, et metsast võeti ainult sellist puud, mida parasjagu tarvis. Põ­hilise küttetarbe rahuldas haoküte, milleks valmistati kuni mit­meid sadu haokubusid majapi­damise kohta.

Tarbepuitu ehituseks ning laudsepa- ja tisleritöödeks raiuti kindlal ajal, kusjuures tähtis on ka puu paiknemine metsas, sel­le välised tunnused, kõla jne. Nendest reeglitest kinnipidami­ne pidi tagama puidu kõrge kva­liteedi ja vastupidavuse ilmasti­kule. See oli eriti tähtis palksein­te, ukse- ja aknalengide, sarikate ja muude välisõhuga kokku puu­tuvate ehitusdetailide puhul.

Vaatame, mida ütlevad selle kohta kättesaadavad kirjalikud allikad ning rahvapärimus nii meil Eestis kui ka kaugemal.

Ehituspuitu valiti otstarbe järgi

Juba Prantsuse renessansiaja arhitekt Philibert de I`Orme kirjutas oma 1561. aastal avalda­tud raamatus, et kvaliteetpuitu ei vauta metsatüki lääneservast, sest selles osas on puu kõige hal­vem, üldiselt kiiva tõmbunud, murduma kalduv, sisaldab roh­kem maltspuitu kui mujal, ka mädanikku on siin rohkem. Eri­ti sobimatu oh siit võtta mööblipuitu.

Puud metsa lõunaservas on parema kvaliteediga kui lääne pool, kuid soojas kasvanuna on need kuivavõitu ja ebaühtlasema puiduga. Metsa külmades osa­des, põhjaja ida pool, säilitavad puud rohkem toitaineid, neis on paremini jagunenud niiskus, need on paremini küpsenud, neis on vähem maltspuitu.

Parima kvaliteediga on puud metsatüki idaservas, nii et kõrget kvaliteeti nõudvat puitu (mööb­li, akende ja uste valmistami­seks) tuleb varuda sealt või met­sa keskelt. Ka põhjamaadest on juba paarsada aastat teada and­meid ehituspuidu kvaliteedi uu­rimise kohta. Märgitakse, et puud, mis kasvavad metsa või mäe põhjaküljel, on tavaliselt sir­gemad ja neis on tihedam, pee­nem, raskem ja kõvem puit kui lõunaküljel kasvavates. Oldi ar­vamusel, et ka puu põhjapoolne külg on kõige kõvem. Nii soovi­tati see märgistada ja panna palkhoone ehitamisel see külg väljapoole. Kõik vanad ehituskäsiraamatud määravad ehituspuu vähimaks vanuseks 140-200 aas­tat.

Puuliikidel on erinevad kasvunõuded

Parimad männid kasvavad lahjas nõmmemullas, sest nii te­kib aeglaselt kasvanud tiheda süüga puit. Kõige kvaliteetse­mad kuused kasvavad sooserval. Puud, kust valitakse kvaliteet­puitu, peavad kasvama tihedalt, et tüvi oleks oksteta ja tihe. Keeritsjat tüve ei saa pidada heaks ei puusepatöödel ega ehitusel. Puu peab olema küps, mis tähendab seda, et kasv on juba peaaegu peatunud ehk viimased aas-tarõngad peavad olema võimali­kult kitsad.

Männi korralikkus on näha selle toorest ladvast ja paksust korbast. Sellest kõrgemal on hea puu koor kollane ja võrkjalt täis õhukesi lipendavaid kooreriba-sid. Hea kuusk on terve, ilma vaigujooksuta ja terve ladvaga ning selle alumised, tihedas met­sas kuivanud oksad ripuvad pea­aegu otse alla.

Kui puu on langetatud, kont­rollitakse lähemalt selle kvalitee­ti. Selleks soovitatakse lüüa kir­vesilmaga puu ühte otsa. Kui sa­mal ajal puu teises otsas kõrv vastu puud panna ning kuulates on hääl selge ja kajav, näitab see, et puu on väga hea, terve, viga­deta.

Mida vähem on kaja ja su­medani hääl, seda rohkem vigu on puus. Selline kuulamine nõuab kogemusi, kuid asjatund­ja võib ka kasvava puu koputa­misel tema headuse määrata. Kaja helitugevus ja kvaliteet sõl­tuvad ka ilmastikust ja pinna­sest. Seda tõendab nn resonants-ehk kõlapuit, mida saadakse kindlaks-määratud kohtadest ja mida kasutatakse muusikariista­de valmistamiseks.

Soome kogemuse järgi leiab heast puistust kõige kõrgema kvaliteediga puid umbes ühe sa­jast.

Tähtis oli ehituspuu langetamise aeg

Caesari arhitekt Vitruvius kirjutas juba 2000 aastat tagasi, et tarbepuiduks tuleb okaspuud langetada talvel ja lehtpuud sü­gise alguses täies lehes. Viima­sed jäetakse laasimata, et lehes­tik aurustaks puust üleliigse vee.

Prantsusmaal määras Päike­sekuningas 1660. aasta metsaseaduses langetamise ajaks 15. oktoober kuni 15. aprill. Napo­leon lühendas seda ühe kuu võr­ra.

Rootsis tehtud koormuskatsetes selgus juba 19. sajandi lõ­pus, et detsembris enne talvist pööripäeva langetatud männi-palk on selgelt tugevam kui jaanuaris-veebruaris maha võetud. Samuti võitis detsembris lange­tatud puit mädanikule vastupi­davuse 16 aastat kestnud katses veebruaris langetatu.

Vana arusaama järgi oh tal­vel raiutud puidu vastupidavus suurem seetõttu, et mahlad tüves on miinimumis ja puit kuivem. Tegelikult on puu niiskusesisal­dus talvel isegi suurem kui suvel. See-eest on puuseente elutegevus pärsitud. Kõikjal aga arvati, et vääral ajal raiutud puit läheb koitama, imab sisse niiskust ja pehkib, omandades inetu värvu­se, pakatab kuivamisel jne. Arva­ti ka, et hästi lõhenev puu saa­dakse langetamisel piki tuult.

Tarbepuu kuivataminegi nõudis pärimuslikke oskusi

Tugeva ja hea mööbli, igi­kestvate aknaraamide ja välisvoodrilaudade saamiseks tuli hoolikalt valitud ja langetatud puu veel õigel viisil kuivatada. Õigest kuivatamisest sõltus um­bes pool puidu vastupidavusest. Pragunematut puitu saadi selli­selt, et langetatud tarbepuud kooriti esmalt ribadena osaliselt, see aeglustas kuivamist. Alles poolkuiv palk kooriti täielikult või tahuti kahelt poolt ja laoti kuiva kohta virna nii, et tuul pääses vahele.

Umbes poole aasta pärast tu­li palgid ümber laduda nii, et alumised pooled pööratakse üles ja sisemised väljapoole. Selliselt pidid palgid seisma vähemalt kaks aastat. Alles seejärel saeti need plankudeks või laudadeks, mis omakorda pidid soojas ruu­mis veel mitu kuud kuivama. Pa­rim puusepapuit saadi sellise mitmeaastase hoidmisega, kus­juures kõvad lehtpuud (tamm, saar, jalakas) peavad parima kva­liteedi saavutamiseks seisma kauem – kuni kaheksa aastat, pehmed lehtpuud (kask, lepp, pärn) ja okaspuud vähem. Siiski tuli tähele panna, et puit ei tohi olla ka liiga kuiv, eriti kokkuso­bitamisel. Kui vedelikku enam ei ole, niiskus on täiesti haihtunud, ei ole puit enam kõlblik mööb­liks.

Treimiseks ettenähtud puu pandi enne kuivatamist kolm­ekümneks päevaks vee alla või sõnniku sisse. Ka arvati, et puu kuivab ühtlasemalt, kui tal on latv allapoole.

Mööbliks minevat puitu ei tohtinud aga kohe nelinurkseks tahuda ega saagida. Sahtlitega mööblit ja aknaraame ei sobinud teha lehisest. Selle puidu mängi­mist ei suuda täielikult välistada ei kuivatamine ega aeg.

Puude raiumise ajast meie rahvapärimuses

Nii tarbe- kui küttepuud on alati muretsetud talvel. Tööks on eelistatud üldiselt eriti detsemb­rit ja jaanuari, mil puu pidi ole­ma surnud ja kuivema puiduga. Baltimaade varaseimas põlluma­janduse käsiraamatus „Stratagema oeconomicum…” 1688. aas­tast piiratakse puuraiumise aega ainult detsembri ja jaanuariga, 18. sajandil määravad juba amet­likud eeskirjad puude langetami­se varatalvele, sest pärastpoole jäävat sügava lume tõttu pikad kännud.

Silmas peeti aga mitte üksnes raieaega, puu kvaliteedi huvides jälgiti hoolega kuu faase, tuule suunda jms. See tulenes kujutel­mast, et noorkuu ajal elu kasvab ja areneb, vanakuu ajal aga ka­haneb, sureb. Usuti et puu on elav olevus, tal on hing. Seda usub praegugi kaks kolmandik­ku eestiastest, nagu on näidanud sotsioloogilised uurimused.

Seetõttu tuli puule osutada väärilist austust. Teinekord ei kõlvanud seegi, et sulane raiub, vaid raiuma, vähemalt alustama pidi peremees. Tarbepuud, eriti anumateks ja mööbliks, tuleks raiuda vana kuu kõval (kuival, kalgil) ajal, okaspuud ehituspuudeks aga noore kuu kõval ajal. Tarbeokaspuu kooriti sageli aas­ta enne raiet kämbla laiuselt maapinna lähedalt. Erandina võis tarbelehtpuud raiuda ka su­vel, kuid siis tuli puu jätta laasi­mata kuni lehtede täieliku kuiva­miseni. Häda korral suvel raiu­tud kuusepalk tuleb aga kohe koorida. Kõvade ja pehmete ae­gade määramisel ei olnud aga üksmeelt.

Kõige sagedamini paigutati vana kuu kuiv aeg kuu viimase veerandi, noore kuu kuiv aeg kuu esimese veerandi lõppu. Märgitakse ka, et aasta kõige kõ­vemad ajad on küünlakuul. Ka põletuspuud annavad siis lõiga­tult rohkem süsi. Kuu faaside sil­maspidamise kõrval piiras puu­de langetamisaja valikut ka õige tuule suuna ja õige langetamissuuna valik ilmakaarte suhtes. Eelistati enamasti puu langeta­mist ida ja põhja poole, samuti ida-, põhja- või loodetuulega. Need võtted pidid andma puule erilise tugevuse ja hoidma koitamise eest. Torkab silma, et Saa­remaal tehti mõnda asja otse vastupidi mandrimeestele.

Järvamaal arvati, et majapalgid ei lähe siis mädanema, kui need jõulu ja nääri vahel raiutak­se, Harjumaal aga teati, et kui puid sel ajal raiuda, tuleb suvel hunt karja. Kanepis oldi kindel, et kõige kuivem aeg on siis, kui küünlakuu kolme päeva vanune on, siis raiutud põletuspuugi an­nab valusama leegi.

Mida tänapäeval silmas pidada

Kasulik on teada, et kui talvepuude raie jääb suveks, tuleb raiutud lehtpuud jätta laasimata. Tugev vee aurustumine lehtede kaudu tõmbab tüvedest vee väl­jaja kuu aja pärast on need poo­le kergemad.

Siin on sobiv koht täpsusta­da ka saunavihtade tegemise ae­ga. Levinud arvamus, et vihad tuleks teha enne jaani, ei ole täp­ne. Rahvatarkused on pärit pea­miselt ajast enne 20. sajandi al­gust. Vana kalendri järgi oli jaa­nipäev kaks nädalat hiljem. Seega on parimad vihad need, mis tehtud enne vana kalendri jaanipäeva. Et sookasest saab pehmema ja lõhnavama viha, on üldteatud. Sookase tunneb ära siidkarvastest viimase aasta võr­setest. Arukase võrsed on kare­dad, näärmelised.

Aasta kõige pehmemad ajad on lõikuskuul, sel ajal lõigatakse võsa, siis ei aja ta võsusid. Prak­tikas on tähele pandud, et õigel ajal raiutud kraavides kasvab võ­sa raiele järgneval kahel-kolmel aastal tõesti mõnevõrra aeglase­malt.

Tõmmates paralleele naabri­tega, võib tuua täienduseks soomlaste arvamuse, et peale tu­gevat tuult või tormi ei tohi tar­bepuud raiuda enne kahte nädalat, sest „puu süü on lõtv”. Hu­vitav on see, et mõeldi ka metsauuendusele: lehtpuud on soovitatud raiuda küttepuuks, mille säilivusel pole tähtsust võimalikult noorkuu ajal, et soodustada kändude võsumist ja üldse noore metsa kasvu.

Vanades tavades on oma iva

Paljusid seesuguseid usku­musi võib pidada põhjendama­tuiks. Aastaaegadel ja Kuul kui taevakehal võib elusolenditele, milleks on ka puud, mingisugu­ne mõju olla, kuid tuule suuna mõju puu kvaliteedile raie ajal ei saa vist iialgi tõestust. See on arvatavasti samalaadne Põltsamaa kihelkonnast üleskirjutatud rahva­pärimusega „Kui kännu ots karvaseks jääb, siis tuleb vanapagan sinna oma perset sügama”

Kindel on aga see, et usus ja veendumuses tehtud töö on tulemuslikum. Kes aga usub ja tahab päris kindel olla, see langetagu tarbepuu detsembrist veebruarini kõval ajal otse põhja- või idatuule sisse ja känd olgu siledaks tehtud. Jõudu tööle!

Kui vaadata vanade puithoonete seinapalke, aknalenge või sarikaid, mis on kahjustama säilinud sada ja rohkem aastat või imetleda vana talumööbli seotiste kindlust, tuleb tõdeda, vanades puidutraditsioonides oma iva. Kõige rumalam tegu on ehitada sügavimmutatud freespalkidest elumaja, nagu 1990ndatel võis kohati näha. Elu sellises „keemiakastis” võib jätta lastetuks järgnevagi põlvkonna.

Autor (varem Lembitu Tarang) on Läänemaal elav Setomaa juurtega metsamees ja pärandkultuuri arendaja, kes mullu pälvis metsanduse elutööpreemia.